Dreamstime
Pärast ülemaailmset finantskriisi seisavad mitmete riikide valitsused silmitsi suure võlakoormaga, mida oleks vaja hädasti allapoole tuua, kuid miskipärast lükatakse seda edasi. Tavapärasele loogika kohaselt toob valitsuse kulutuste vähendamine kaasa majanduslanguse ning valijate meelepaha, mistõttu võimuloleval erakonnal pole mingit võimalust tagasivalituks saada.
Sellest lähtuvalt on loomulik, et fiskaalkulutuste koomale tõmbamisega pigem venitatakse nii kaua kui võimalik ning kärbete tegemise eest maksab võimu hinnaga ametisolev valitsus. Paljud valitsused käituvad hoopiski vastupidiselt, suurendades enne valimisi riigikulutusi, et tagada suurem võiduvõimalus.
Itaalia majandusteadlane Alberto Alesina toob välja, kuidas viivitamine võib tõesti sarnase olukorra tekitada, kuid koheselt tegutsedes pääseksid riigid halvimast. Alesina ütleb, et ta pole sugugi optimaalse eelarvepoliitika vastane. Antud teooria kohaselt tuleks kriisiaegadel lubada eelarvedefitsiite, kui sellele järgneval majanduskasvu faasis suudetakse võlad tagasi maksta. Ehk terve majandustsükli peale vaadatuna oleks eelarve ikkagi tasakaalus. Alesina sõnul pooldab ta seda teooriat, sest kui seda suudetaks ka päriselt rakendada, puuduks vajadus valitsustel kärpimisi läbi viia. Kahjuks on see kõigest teooria.
Kuna reaalne elu siiski kärpeid nõuab, vaatame õppetunde ajaloost. Tuleb välja, et alates varastest 90-ndatest aset leidnud suurtele eelarvekärbetele Euroopa riikides pole sugugi järgnenud majanduslangust, hoopis vastupidi, antud riigid on saanud majanduskasvu osaliseks. Selle põhjuseks võib pidada majandusagentide tulevikuootusi. Viimased saavad aru, et kärpimine on vajalik, sest selle tegemata jätmisel oleks olukord tulevikus palju halvem. See tähendab, et erasektoril on tuleviku suhtes palju vähem ebakindlust, sest avaliku sektori eelarve kontrolli all hoidmine vähendab tõenäosust maksutõusudeks ja veelgi suuremateks kärbeteks tulevikus. Lisaks võib avaliku sektori palkade kärpimine mõjutada palgaläbirääkimisi ka erasektoris ning töötu abirahade vähendamine võib suurendada töötute soovi võtta vastu mingi töökoht teatud palgataseme juures, millest varem oleks mööda vaadatud.
Oluline on ka, kuidas avaliku sektori eelarve defitsiiti vähendatakse – kas läbi kulutuste vähendamise või läbi maksutõusude. Uurides alates 1980. aastast aset leidnud suuremaid eelarvekärpeid OECD riikides, selgub, et antud perioodil esinenud 27 juhtumi puhul andis parema tulemuse kärbete tegemine. See tähendab, et kui eelarve defitsiidi vähendamine tuli suures osas läbi kulutuste vähendamise ja väiksemas osas läbi maksutõusude, koges riik järgnevatel perioodidel majanduskasvu. Kui aga valitsus soovis pigem tõsta maksutulusid kui teha kärpeid kulupoolel, kujunes fiskaalne kohandamine ebaõnnestunuks või järgnes hoopis majanduslangus.
Kui vaadata eelarvepuudujääkide vähendamise poliitilist mõju, selgub, et valijad ei suhtugi kärpeid tegevasse valitsusse kuigi vaenulikult (vähemalt mitte valimistel, kuigi tänavaproteste võib esineda). Vaadates OECD riikides läbiviidud kärpimisi ja järgnevaid valimistulemusi aastatel 1975-2008, siis ei esinenud süstemaatilist seost kärpeid teinud valitsuste populaarsuse või võimu kaotamise vahel. Kokku vahetus valitsus 37% juhtudest, kuid 5 suurima kärpimise puhul esines valitsuse vahetumist veelgi vähem. Ühtlasi ei anna eelarvedefitsiidi suurendamine enne valimisi võimulolevale parteile ka mingit eelist. Pigem võib isegi märgata vastupidist, et kulutuste suurendamist ja riigi rahaasjadega nii-öelda pillavalt ümber käivat valitsust vaadatakse negatiivselt ja see väljendub ka valimistulemustes.
Põhjus, miks riigi kodanikud võivad olla kärbete vastu peitub arvatavasti selles, et kaovad sotsiaalsed toetused abivajajatele ehk kärbetega kaasneb suur sotsiaalne kulu. Kindalasti on tegu täiesti reaalse murega, kuid vaadeldes kulutuste efektiivsust inimeste heaolu tõstmisel, on see just väiksem riikides, kus esineb avaliku sektori suur võlakoorem. Näiteks Hispaanias, Kreekas ja Itaalias on üsna kallid heaolusüsteemid, kuid kui vaadata, palju peredest suudetakse nende programmide abil vaesusriskist päästa, selgub, et Lõuna-Euroopa riikide heaolusüsteemide tulemused jäävad pikalt alla Põhja-Euroopa heaolusüsteemidele, kuigi kulutused on enam-vähem sama suured.
Ilmselgelt on jutt siiamaani käinud pigem probleemidest Euroopa riikidest, kuid Alesina toob välja õppetunnid ka USA jaoks. Nimelt ütleb ta, et me ei tea valitsuse eelarvepoliitika kõiki mõjusid, kuid valitsus näib täie kindlusega teadvat, et Keynesi poolt väljapakutud lahendus on just see õige ravim majanduslangusest pääsemisele. Kui ravim ei mõju, siis on tegu vale ravimiga või on doos liiga väike. Alesina arvates kaldub valitsus viimase variandi poole, kuigi ta ise usub, et praegune tegevus on pigem vale. Ta leiab, et ebakindlus eelarvete kohandamiste ja maksupoliitika osas ongi see, miks USA ettevõtted ei reinvesteeri oma rekordilisi kasumeid.
Artikkel on lühikokkuvõte 2010. aasta septembris ilmunud Alberto Alesina teadusartiklist „Fiscal Adjustments: What Do We Know and What Are We Doing?“
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
