Shutterstock
Kas maailmamajandus on nagu Alice, kes ootamatult avastab end peeglitagusest, aga ei oska sealt välja pääseda?
Lõppenud aastale tagasi vaadates võime rahuldustundega väita, et meil on läinud hästi. Kuid hästi eeskätt siiski mitte sellepärast, et meil kõik tõepoolest hästi oleks läinud, vaid sellepärast, et tervel maailmal ja loomulikult ka meil oleks võinud minna tunduvalt halvemini. Elati ju peaaegu terve aasta võlakriisi järjest süveneva surve all ja paljudel meist tuli aasta kestel eelmise aasta headest näitajatest ülesköetud ootusi mõnevõrra korrigeerida.
2012.aasta edu tagajad
Eesti tugevuseks on alati loetud meie suurt kohanemisvõimet ja suutlikkust hoida makroökonoomilist tasakaalu. Tõsi, viimasega oleme me laitmatult hakkama saanud üksnes eelarve tasakaalu ja riigivõla kriteeriumeid aluseks võttes. Kuivõrd need kaks on meil olnud pidevalt paremas tasakaalus kui enamikus maailma riikides, siis endi edukust lõppeval aastal (teiste Euroopa maadega võrreldes) nende kahe teguri abil küll selgitada ei saa. Eesti teistest suuremat majanduskasvu ja sellest tulenevat ka paremat riigitulude laekumist toetasid lõppenud aastal põhiliselt kaks tegurit. Eriti tugev ekspordi kasv möödunud aastal ja meie suutlikkus eksportimist jätkata ning hoida sisenõudlust.
Ekspordivõime säilis negatiivsemaks muutunud keskkonnas samuti tänu kahele tegurile. Esiteks suutsime kohe kriisi alguses pöörata oma kriisieelse tööjõu ühikukulu (ULC) kümnetesse protsentidesse ulatuva kasvu kiirelt negatiivseks. Nii taastasime oma kõige olulisema konkurentsieelise – suhteliselt kõrge töö produktiivsuse taseme. Teiseks tuli meile kasuks ka see, et samal ajal, kui meie reaalne vahetuskurss tähtsamate kaubanduspartnerite suhtes on kriisijärgsel perioodil püsinud suhteliselt stabiilsena, oli meie tähtsaimate eksporditurgude hulka tõusnud Venemaast saanud seoses rubla vahetuskursi kallinemisega Eesti kaupadele senisest soodsam turg.
Jätkuv kasu Euroopa Liidust
Kuid oma edukuse hindamisel ei tohiks ignoreerida kahte asjaolu. Esiteks, tänu Euroopa Liidu fondidele ja CO2 kvoodi müügile on Eesti kahe viimase aasta jooksul saanud sisenõudluse toetamiseks rakendada suhteliselt ekspansiivset eelarvepoliitikat. Meie riigi kulutused olid selleks aastaks planeeritud 8,5% võrra eelmise aasta omadest suurematena, kusjuures viimased oli 2010.aasta omadest 10% suuremad. Luksus, mida enamik riike endale lubada ei saanud. Teiseks on meile lühiajalises perspektiivis tulnud kasuks ka tööjõu vaba liikumine, mis on vähemalt viie protsendipunkti võrra vähendanud meil tööpuudust, aidanud hoida üleval sisenõudlust ning vähendanud sotsiaalkulutusi.
Tänaseks on rohkem kui kunagi varem selgeks saanud, et majanduse jaoks tähtsate otsuste langetamine seostub ka edaspidi tunduvalt enam poliitiliste ja sotsiaalsete riskide/eesmärkide arvestamisega, kui kriisile eelnenud aastatel tundus loomulik olevat. Kuid sama selgeks on saanud, et ükskõik milline poliitiline tahe ei suuda muuta majanduslikku reaalsust, parimal juhul tekitatakse lühikeseks ajaks reaalsuse muutumise illusioon. Seega ei osutu tuleval aastal ilmselt tõeseks ei nende ennustused, kes prognoosivad puhtalt majandusnäitajate alusel eurosüsteemi kokkuvarisemist, ega ka nende omad, kes usuvad, et võlakriisile on nüüd lahendus leitud. Tõde lõppenud aasta saavutuste ja läbikukkumiste kohta on see, et Euroopa ja maailm on suutnud osta rohkem mõtlemis- ja tegutsemisaega kui see majanduslikult ratsionaalne või võimalik tundus olevat.
Kes julgeb võlgu elada?
Maailm on praegu omapärase vastuolulise dilemma ees. Üle jõu käiv elamine tuleks küll lõpetada, aga seda ei ole võimalik teha, sest üle jõu elamise järsk lõpetamine tähendaks võlakoormuse suurenemist ehk veel suuremat suhtelist üle jõu elamist. On ju IMFi arvutuste kohaselt avalike kulutuste ühe SKT protsendi suuruse kokkuhoiu hinnaks 1,5 – 2 % suurune SKT vähenemine. Asjad on meie igapäevases praktilises elus just sellised, nagu nad olid Alice’i peeglitaguses maailmas.
Ülaltoodust tuleneb vähemalt kaks järeldust. Esiteks tuleb meil lühiajalises perspektiivis natukenegi kiirendada praeguse majandusparadigma (tarbimisühiskonna) toimimise jaoks liig aneemilist majanduskasvu ja mõista, et inflatsiooni kiirenemise risk pole hetkel kuigi suur. Teiseks tähendab aneemiline kasv paraku ka seda, et investoritel tuleb ka tuleval aastal seista silmitsi probleemiga, et maailmas on liiga vähe kohti, kuhu reaalmajanduses tulusalt investeerida isegi praeguste, ajalooliselt madalate intresside juures.
Kuigi praegu on suurima tähelepanu all finantside tasakaalustamatus, ei tohi siiski unustada, et olemasolev tootmispotentsiaal arendati välja siis, kui kogunõudluse kasvu toetas järjest odavam ja kiiresti kasvava mahuga krediit. Meenutagem, et meilgi moodustas majandusse tulev täiendav krediit 2006.aastal 40% sama aasta SKTst, Lätis 43% ja Rootsis 2007.aastal 23%, ning et sama suurusklassiga krediidibuumi võis üle maailma täheldada veel USAs, Hispaanias, Iirimaal jne. Paraku tuleb neis riikides tegeleda peamiselt üksnes võlgade tasumise ja refinantseerimise probleemidega. Euroopas pole enam kuigi palju selliseid riike, mille riigivõlg oleks allpool Maastrichti kriteeriumi või eravõlg väiksem sisetoodangust. See-eest on aga selliseid, kus riigivõlg on SKTst suurem ja seda isegi kuni poolteist – kaks korda või eravõlg koguni kolm korda suurem.
Lühinägelikkus ja paindlikkus
Seepärast jääb vaatamata finantsprobleemide erilisele teravusele maailmamajandust tuleval aastal kummitama küsimus: kust võtta see täiendav nõudlus, mis teeks uued investeeringud tasuvaks olukorras, kus ka valitsustel pole majanduspoliitiliste meetmete arsenalis ettevõtjatele pakkumise poole toetamiseks praktiliselt mitte midagi alles jäänud? Lisaks ei saa tuleva aasta kontekstis kuigi palju ka Aasia kasvule loota: maailma suurimad säästjad ei muutu üleöö erilisteks kulutajateks. Pealegi on saanud ilmseks, et ka Aasia ei suuda ilma vana maailma tarbijateta oma majanduskasvu endisel tasemel hoida.
Lõpuks muudab uue kasvu problemaatika keerulisemaks taas teravalt üleskerkinud kasvuriikide probleem. Maailma, kus tarbimise mahu määrasid põhiosas ära vanad OECD riigid, enam ei ole. Nüüdsest veab tarbimise kasvu endise poole miljardi inimese asemel neli miljardit inimest Aasiast ja Ladina-Ameerikast, kus ameerikalikust tarbimistasemest on pikki aastaid üksnes unistatud.
Siiski on tõenäoline, et tuleval aastal jäävad keerulised tulevikuprobleemid tagaplaanile ja elatakse edasi hetkeprobleeme lahendada püüdvas, lühikese ajahorisondiga maailmas. Maailmas, milles (nagu ka lõppeval aastal), hakkavad majanduskonjunktuuri tüürima usalduskriisid maailma ühe või teise piirkonna, valuuta ja poliitika suhtes, kuid kus ollakse suutelised lühiajalisi probleeme lahendama.
Kuid mida lähemale saab vaadata, seda enam tuleb olla valvel ja teha panus enda suutlikkusele kiiresti muutuda ja olla paindlik.
Artikkel ilmus LHV Panga ajakirja Investeeri talvenumbris.
Tweet
