Dreamstime
Elementaarsest toimetulekutasemest enama tagamiseks vanaduses ei paista praegu muud vahendit kui inimeste pensioniloleku ajaks kohustusliku säästmise korraldamine.
Kuni selle aastatuhande alguseni teadsid inimesed üsna täpselt, milline elu neid vanaduses ootab. Möödunud sajandi kuuekümnendateni oli see selge: kui eluaastaid oli rohkem antud, tuli sedavõrd kauem ka tööd teha, ning kui jõud üles ütles, sai enamik loota oma perele, vähemal määral säästudele, vähesed varandusele. Kui ei toiminud ükski ülaltoodud variantidest, sai loota sellele, et kogukond võtab vastutuse inimese toimetuleku kindlustamise eest enda peale.
Majanduslik tõus
Möödunud sajandi teisel poolel pöördus kõik paari aastakümnega pea peale. Perekonnad, mille sõda oli juba niigi auklikuks teinud, muutusid ebastabiilseks. Meditsiinis võeti kasutusele penitsilliin ja teised uued ravimid, eluiga hakkas kiirelt pikenema. Ühiskonnas leidsid aset naiste emantsipatsioon ja seksuaalrevolutsioon. Kuna muutusi oli saatnud enneolematu majanduslik tõus, polnud arenenud maades esialgu kuigi raske asendada seni pere- või kogukonna tasemel toiminud sotsiaalkindlustust riigi tasemel toimivaga.
Seega ei juhtunud jooksva finantseerimise põhimõttel toimivale pensionisüsteemile üleminekul esiti muud, kui perekondade asemele tuli riik ja nooremate pereliikmete töö asemele kogu riigi töövõimelise elanikkonna töö. Rahvuse ulatuses jäi selline tehing vajaliku töö hulga suhtes esialgu nullsummamänguks, paljude inimeste sotsiaalne turvalisus kasvas tänu riskide jagamisele.
Eluiga pikeneb
Paraku oli sel süsteemil võrreldes perekonnas toimiva kindlustusega oluline erinevus. Kui erandid kõrvale jätta, hoolitses pere või kogukond vanade eest vastavalt vajadusele ja oma võimaluste piires, aga mitte seadusega määratud ulatuses või ilusatest soovidest lähtudes.
Seni, kuni majandus läks tõusuteed ja sündivus püsis rahvastiku taastoote tasemel, polnud fikseeritusest probleemi, pigem tajuti seda positiivselt. Olukord muutus diametraalselt, kui sündimus hakkas dramaatiliselt vähenema ja keskmine eluiga kasvama. Tuli välja, et iga põlvkond peab muude tingimuste, eeskätt aga pensionile jäämise ea stabiilseks jäämisel eelneva põlvkonna ülalpidamiseks järjest enam panustama, olles ise varasemast väikesemaarvulisem.
Kuid sellega probleemid ei lõpe. Peame arvestama, et vanal maailmal pole maailmamajanduses enam sellist positsiooni, nagu veel mõnikümmend aastat tagasi, vaid et meil tuleb konkureerida meist kiiremini kasvavate ja nüüd juba ka suuremate majanduspiirkondadega, kus sotsiaalkindlustusega seotud kulutusi Euroopaga võrreldes samahästi kui ei tunta.
Lisaks sellele õõnestavad jooksva finantseerimisega pensionisüsteemi tehnoloogiline areng ja globaliseerumine, mille tulemusel on arenenud maadest kadunud paljud oskustööd nõudvad töökohad. Samuti tuleb kõrge tarbimistasemega riikidel arvestada, et nende kasvuvõimalusi hakkab kärpima vajadus hakata tulevikus piirama mitmete asjade või hüvede tarbimist.
Paraku jooksva finantseerimise süsteem ehk põlvkondadevaheline leping seda kõike ei arvestanud. Ta oli konstrueeritud toimima piirangute maailma. Kuivõrd sellise maailma eluiga jäi paratamatult lühikeseks, ei jää meil muud üle, kui minna vähemalt osaliselt tagasi endisesse normaalsusesse. Tuleb jälle ise mustadeks päevadeks rohkem kõrvale panema hakata.
Kuid ka siin pole kõik probleemitu. Asi pole mitte niivõrd selles, et isegi rikastes riikides pole veerandil inimestest õieti midagi kõrvale panna, vaid eeskätt selles, kuidas tallelepandut säilitada.
Investeerimisnõustaja Joosep
Paraku pole maailma senine kogemus teise samba pensionifondidega nii hea, kui piiblist lugeda võib. Piibli järgi pani vaarao Joosepi selgituse kohaselt headel aastatel saagist kümnendiku kõrvale ja tänu sellele suutis Egiptus lahjad aastad edukalt üle elada. Aga miks suutis vaarao oma ressurssidega kolm tuhat aastat tagasi edukalt manööverdada, aga meie nüüd mitte?
OECD pensionitiimi värskest analüüsist järeldub, et Joosep oli realistlikum visionäär kui paljud maailma teist pensionisammast kavandanud strateegid. OECD meeskonna analüüs näitas, et riskide maandamiseks tuleb tallele panna just kümme protsenti, nagu Joosep soovitas, aga mitte kuus, nagu näiteks meie teeme.
Ning et tulemus ei sõltu mitte ainuüksi igakuise panuse suurusest, vaid ka panustamisperioodi pikkusest. Tuli välja, et sellised rahapuud, mis kasvataksid tagasihoidlikust panusest vajaliku suurusega fondi, maa peal lihtsalt ei kasva.
Arvutused näitasid, et kui inimene paneb kõrvale (II sambasse) kahekümne aasta jooksul 5% sissetulekust, siis on tal üksnes 2,6%ne tõenäosus endale senisest sissetulekust 30%ni ulatuv sissetulek kindlustada; 70% suuruse sissetuleku saamise tõenäosus jääb aga nulli lähedale.
Kui aga inimene paneks kogu normaalse tööaja, s.o 40 aastat, raha tallele ja säästaks 5% asemel 10%, nagu Joosep soovitas, siis oleks senisest 30% suuruse sissetuleku saamise tõenäosuseks 91,7% ja 70% suurusel 52,8%. See tähendab, et asjal oleks juba jumet.
Kombineeritud pensioniplaan
See tulemus on igati loogiline. Mahub ju pikemasse perioodi rohkem majandustsükleid ja tõenäosus, et inimese pensioniskeemis võiks tulla heade ja halbade aastate proportsioon tuntavalt lahjade aastate kasuks, jääb suhteliselt väiksemaks. Samuti sõltub ju tehingukulu eeskätt tehingute arvust, mitte aga tehingu suurusest, mistõttu panuste suurendamisel suureneb ka nende efektiivsus.
Ka ei tohiks praeguselt 2+4% süsteemilt 3+6% üleminek erilisi üllatusi või probleeme endaga kaasa tuua, kuivõrd kriisi vaegmaksete korvamiseks hakatakse seda niikuinii mingis ulatuses rakendama. Seepärast oleks otstarbekohane lubada kõigil teise samba osalistel minna soovi korral üle 3+6 skeemile.
Selline suhteliselt väike panuse suurendamine aitaks oluliselt parandada inimeste toimetulekut vanaduses, vähendada riigi tulevikukohustusi ja suurel määral asendada praegust vägagi problemaatilist kolmandat sammast.
Eriti mõttekaks muutuks selline teise samba mahu suurendamine aga siis, kui me loome võimalused säästetud raha efektiivselt oma majandusse suunamiseks. Kuid igal juhul peab arvestama ka sellega, et kogumispensioni süsteem toimib reaalses elus, mistõttu võimalike riskide paremaks maandamiseks on siiski vaja kombineeritud pensioniplaani.
Arvamuslugu ilmus 9. jaanuaril Äripäevas (www.ap3.ee)
Loe ka vastukaja:
Jüri Mõis: ma ei tea, mis rahast pensionil olles elan
Arrak: säästa II ja III sambasse
Nestor: pensionisüsteemi peaks üle vaatama
Tweet
