Shutterstock
Aastaid on meil räägitud, et majanduses on vaja selgemaid fookusi, et ükskord tuleks ära otsustada, millistest kriteeriumidest lähtudes fookusvaldkondi valima peaks ning millist poliitikat fookusvaldkondade kiiremaks arendamiseks kasutada tuleks. Sama kaua ja palju on meil räägitud ka vajadusest praegusest tunduvalt teadmistepõhisema majanduse järele. Kuid ikkagi on meil alatasa tulnud tõdeda, et me pole ei ühes ega teises küsimuses soovitud eesmärgile kuigi palju lähemale jõudnud.
Sellele vaatamata tundub mulle, et majanduse selles sfääris, mida tinglikult võib nimetada meie rahvuslikuks majanduseks, on meil üks selgelt piiritletav fookusvaldkond juba ammu välja kujunenud. Pealegi veel täielikult teadmuspõhine. See on nimelt mitmesuguste toetustaotluste kirjutamise ja aruannete kokkupanemise sektor.
See sektor on oma haardelt võrreldav mistahes teise sektori või isegi kogu meie majanduse suurusega. 2010. aastal esitati EASile üle 5000 taotluse ja ligi 5000 aruannet; 2011. aastal vastavalt 3000 ja 4000. Kui võrrelda neid arve meie ca 45 000 ettevõtjaga (mitte segi ajada ettevõtete arvuga; tegutsevaid ettevõtteid on kaks korda ja registris veelgi rohkem), ilmneb, et iga viienda ettevõtja kohta tuleb kas üks taotlus või aruanne.
Killustatus
See kõik kokku on paras hulk leidlikkust, nuputamist, paberitööd ning muu hulgas ka tõelist loovust. Kui palju, ei tea keegi, sest selle kohta arvestust ei peeta, kuid on kindel, et projektidele kulutatud töö ei saa olla palju väiksem sellest tööst, mida võiks auga nimetada “Eesti innovatsioon majanduses”. Vastasel juhul ei oleks ju riigikontroll saanud 2010. aasta ettevõtete toetamist käsitlevasse auditisse kirjutada: “Eesti ettevõtete vähene tootlikkus ja ekspordivõime ei ole toetuste mõjul oluliselt suurenenud. Ettevõtlustoetuste vähese mõjususe põhjus on jäik rõhuasetuste ning killustatud toetuste süsteem, mis püüab korraga tegeleda väga paljude ettevõtlusprobleemidega ega arvesta sageli ettevõtete tegelikke vajadusi”.
Esmapilgul näib, et killustatusest kirjutamine on iseendale vastu rääkimine, läks ju auditi järgi 86% rahast vaid kolme kitsasse valda – bio- ja materjalitehnoloogiasse ning IKTsse-elektroonikasse. Kahjuks siin vastuolu pole; vaatamata valdkondlikule spetsialiseerumisele on killustatusega asjad just nii nagu raportis kirjas.
Ma ei otsiks peasüüdlast EASist ega isegi MKMist, vaid vaataksin veidi kaugemale ja kõrgemale. Euroopa ettevõtlustoetused on esmajoones mõeldud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamiseks ning seda üksnes muu majanduspoliitika jätkuna. Eestis aga seda muud poliitikat ega ka muid ettevõtteid õieti polegi ja nii satubki struktuurifondide raha halvasti integreeritud pinnasele ja selle kasutamine jääb paratamatult killustatuks.
On see vaimujõu otstarbekaim rakendus?
Väike- ja keskmiste ettevõtete toetamise standardskeem meie tingimustes lihtsalt ei sobi. Seetõttu ongi nii, et ka need valdkonnad, mis on saanud suurima osa ettevõtlustoetustest, on säilitanud oma eluvõime, mida nad uute projektideta tihti teha ei suudaks. Võib-olla polekski tulemuses otsest traagikat, kui sellel poleks meie käekäigule ja tulevikule hoopis ulatuslikumat mõju.
Mõelgem, kui kõigi nende taotluste ja aruannete taga on taotluste arvust ka kümme korda vähem nutikaid inimesi, tähendab see ikkagi 400–500 milleski võimekat inimest, kes on kulutanud oma võimeid, et suur osa ettevõtluse arendamisrahast on leidnud sellise rakenduse, et ei nende töö ega selle abil saadud raha pole pikki aastaid suutnud positiivset tulemust genereerida.
Nutikaid niigi vähe
500 nutikat inimest on Eesti kohta väga suur arv. Tõeliselt ettevõtlikke ettevõtteid ja juhte, millest mis tahes maa majanduspotentsiaal sõltub, ei ole kunagi ega kuskil kuigi palju. Asjatundjad, kes on Eesti majandusväljavaateid uurinud, pole suutnud siin leida enamat kuid sadakonda olulist ja määrava kasvupotentsiaaliga ettevõtet. Võrdluseks: kõige laiem indeks, mille alusel USA majandust hinnatakse, on Standard & Poor’s 500. Nii et isegi sel juhul, kui meie ebaefektiivne projektimajandus ei neelaks endasse mitte 500, vaid üksnes 50 andekat strateegi või visionääri, on see Eesti majandusele raskelt korvatav kaotus, sest headest ideedest ja strateegiatest tuntakse kõikjal suuremat puudust kui rahast.
Oleme projektimajandusega sattunud sarnasesse olukorda nagu Venemaa oma loodusressursside tõttu. Neil on võimekatele inimestele kõige ahvatlevamaks rakenduskohaks toorainesektor, millega tulususe poolest teised, kuid meie suure naaberriigi tuleviku jaoks tunduvalt olulisemad valdkonnad võistelda ei suuda; meil Eestis loodusvarasid palju ei ole, kuid see-eest on eurotoetused.
Kuivõrd lisaks intellektuaalsele potentsiaalile neelab meie projektimajandus endasse ka suurima osa arendusrahast, nii et sealt peale tagasihoidliku hõivatuse kasvu suurt midagi tagasi ei tule, on olukord topelthalb. Suurim kahju on ettevõtlike inimeste ja visionääride ebaproduktiivne rakendamine, reaalsusest vale pildi loomine ja seetõttu ressursside ebaratsionaalne kasutamine.
On kujunenud mõttemaailm, mis pole suunatud konkureeriva toote loomisele ja turundamisele, vaid eluviisile, mille peaeesmärk on reeglitele vastav euroraha kulutamine, mitte efektiivsus. Ükskõik kas siis ettevõtluses või teaduses.
Rakendamata teadus
Teaduses, tunnistagem, pole seis euroraha kasutamisega nii ühemõtteline kui ettevõtluse arendamisel. Siin on mureks eelkõige valed ootused. Üle maailma teevad teadlased seda, mida oskavad ja mida neilt tellitakse, ning ei ole nende asi mõelda, kuidas nende tööd müüa saab ja milline toode nende tööst sünnib. Teadusraha kasutamine läheb käest ära hetkest, mil hakatakse rääkima, et praeguse raha kasutamise korra juures peaks Eestis ilmtingimata sündima teadmistepõhine tootmine.
Paraku on teadmuspõhise tootmise tekkeks vajaliku organisatsiooni loomine kellegi teise kui ülikoolide, veel vähem aga oma tööd tegeva teadlase kohustus.
Kuid tulgem veel kord riigikontrolli auditis kirjapandud kuue sõna juurde. Toetused ei arvesta ettevõtete tegelikke vajadusi. Miks?
Kas seepärast, et tingitult vajaduste mitmekesisusest ja muutlikkusest ajas polegi võimalik toetuste efektiivsust tagavat bürokraatlikku raamistikku võimalik luua? Vajadus on ju alati spetsiifiline ja konkreetne. Aga võib-olla on probleemiks hoopis see, et kogu ettevõtete toetamise süsteem on olnud suunatud toetuste jagamisele, aga mitte mingi nihke esilekutsumisele või millegi muutmisele meie majanduses?
Artikkel ilmus 20. veebruari Äripäevas (www.ap3.ee)
Tweet
