Viimasel paaril kuul on pea igast maailma nurgast tulnud uudiseid majandusliku olukorra jahenemise kohta, kuid üllataval kombel liiguvad aktsiaturud hoopis ülespoole. Aktsiaturgude selline käitumine on paljud strateegid kukalt kratsima pannud ning edasise tegevusplaani väga keerukaks muutnud.
Otsuse teeb veelgi keerulisemaks see, et Bloombergi 17 analüütikust koosneva konsensuse mediaanprognoosi järgi lõpetab S&P 500 indeks käesoleva aasta 1615 punkti peal. Nüüdseks on see eesmärk juba saavutatud. Citigroupi strateeg Tobias Levkovich, kelle S&P 500 hinnasihiks ongi seesama 1615 punkti, kirjutas 2. mail avaldatud ülevaates, et näeb katalüsaatorina kapitali tagastamist aktsionäridele, märkides, et ajalooliselt on seda tehtud agressiivsemalt kui hetkel. Samuti märkis Levkovich, et laiem avalikkus on tasapisi hakanud taas aktsiaturgude poole vaatama. Aprillis läbiviidud küsitlus aga näitas, et aktsiate omamise määr USA täiskasvanute seas on kõigest 52% ehk viimase 15 aasta madalaim näitaja. See muidugi võib tähendada, et laiem huvi aktsiaturgude vastu võib tõepoolest olla üks teguritest, mis rallit edasi viivad.
Mis aga viib siis aktsiaturge üha uutesse kõrgustesse? On need ettevõtete suurepärased majandustulemused? Mitte päris, sest tegelikult oli eelmise nädala seisuga aktsiapõhise kasumi ootusi ületanud 57,6% ettevõtetest, mis on madalaim näitaja alates 2008. aasta neljandast kvartalist. Müügitulude näitajat suudeti ületada 51,6% juhtudest, mis ajaloolises kontekstis pole samuti kuigi kõrge näitaja.
Tahes tahtmata kiputakse siiski näpuga USA Föderaalreservi suunas näitama. Kuna keskpank on oma stiimulprogrammiga riiklike võlakirjade tulusused nii alla vajutanud, siis ei jää investoritel muud üle kui otsida kõrgemat tulusust mujalt. Nii näiteks on rekordmadalale langenud ka rämpsvõlakirjade tulusused, hoolimata sellest, et antud instrumentide mullist on juba mõnda aega räägitud. Rämpsvõlakirjad on niisiis võlakirjad, milledele antud reitinguagentuuride reiting jääb investeerimisjärgust allapoole ehk on kõrgema riskiga. Barclays poolt koostatav USA ettevõtete rämpsvõlakirjade tulususe indeks langes möödunud kolmapäeval esimest korda ajaloos alla 5%. See näitab, et investorid on nõus suuremat riski võtma väiksema hinnaga.
Ettevõtted on seda usinalt ka ära kasutamas, kui 8. mai seisuga oli USAs emiteeritud juba $151 miljardi ulatuses rämpsvõlakirju, mis võrreldes varasemate aastatega on rekordiline näitaja. Isu ei vähenda ka maksejõuetusse sattunud võlakirjade osakaalu kasv 3,1% peale aprillis võrreldes 3%-ga eelmisel aastal samal ajal. Samas on see oluliselt madalam näitaja kui 14,6% 2009. aasta novembris. Kuigi rämpsvõlakirjade tulusused on päris kõvasti allapoole tulnud, siis antud instrumendi täiendav sissetulek võrreldes teiste võlaliikidega on ajalooliselt üsna tavapärasel tasemel. Keskmiselt küsivad investorid samaväärse riigivõlakirjaga võrreldes täiendavalt 4,06 protsendipunkti tootlust. Ajalooline miinimumtase tehti 2007. aasta mais, kui rämpsvõlakirjad pakkusid 2,33 protsendipunkti lisatootlust võrreldes riigivõlakirjadega.
Aktsiaturu puhul nimetatakse sarnast mõõdikut aktsiate riskipreemiaks. Aktsiate riskipreemia on aktsiate oodatav tulusus, millest on lahutatud riskivaba intressimäär (tavaliselt loetakse riskivabaks intressimääraks USA võlakirjade tulusust). Fernando Duarte ja Carlo Rosa uurisid 29 enimlevinud mudeli abil aktsiate riskipreemiat ja leidsid, et 2012. aasta detsembris oli vastav näitaja 5,4%, mis märgib kõigi aegade kõrgeimat taset. Kõrge aktsiate riskipreemia näitab, et aktsiaturge peetakse riskantseteks.
Allikas: Federal Reserve Bank of New York
Ühtlasi on huvitav, et aktsiate riskipreemia on kõrge kogu viie aastase tuleviku ajahorisondi jooksul, olles ajaloolisest keskmise tasemest ligikaudu kaks korda kõrgem. Selle taga on kaks võimalikku põhjendust – esiteks madalad diskonteerimismäärad (ehk madalad riigivõlakirjade tulusused) ja/või kõrge oodatav dividenditootlus. Duarte ja Rosa analüüs näitab, et kõrge aktsiate riskipreemia põhjuseks on siiski erakordselt madalad riigivõlakirjade tulusused kogu intressikõvera ulatuses. Dividendiootuste kõver on aga sisuliselt oma ajaloolise keskmise tasemel ning tuleviku dividendide oodatav kasvutempo on kõigest natukene üle ajaloolise taseme. Antud töö autorid näitasid ka, et kasutades ajaloolist intressikõverat, oleks aktsiate riskipreemia pikemaajaliselt isegi negatiivne.
Allikas: Federal Reserve Bank of New York
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
