Jaapan ei ole viimase seitsme aasta jooksul olnud investorite seas kuigi populaarne investeeringusuund. Viimase kuue kuuga on aga olukord märkimisväärselt muutunud – aktsiaturud on läbi teinud muljetavaldava ralli ning jeen on langenud. Kas need arengud suurendavad maailma suuruselt kolmanda majanduse atraktiivsust investorite silmis ning kas Jaapani võetud suund näitab, et agressiivne fiskaal- ja monetaarpoliitika on õige suund?
2012. aasta detsembris valiti erakorralistel valimistel Jaapani valitsuse etteotsa Shinzo Abe. Alates sellest ajast on Nikkei 225 aktsiaindeks tõusnud 48%, Jaapani jeen nõrgenenud USA dollari suhtes 20% ning tarbijate kindlustunne on saavutanud kuue aasta kõrgeima taseme. Isegi luksuskaupade segmendil läheb hästi, kui näiteks Ferraride müük on viimase aastaga kasvanud 46%. Merill Lynch Global Fund Manager uuringu andmetel oli Jaapan investorite silmis 2012. aasta lõpus kõige ebapopulaarsem koht kuhu raha paigutada ning seetõttu on paljude mõttes küsimus, et mis seekord teistmoodi on, ning kas praegused meetmed ka reaalselt tulemusi toovad?
Õigupoolest ei ole see Shinzo Abel esimest korda riiki valitseda. 2006. aasta septembris sai Abest riigi 90. peaminister. Tema ametiaeg kestis aga vähem kui aasta, kui ta 2007. aastal tagasi astus ning alates sellest ajast algas ka peaministrite virrvarr, kui ka ükski järglane ei püsinud pukis üle aasta. Kuid teistkordselt võimule tulles oli Abel ka kindel majanduspoliitiline suund, mida kiirelt ellu viima hakati. Meedia tituleeris selle Abenomicsiks, kuid see on tuntud kui ka kolme noole poliitikana. Shinzo Abe kolm eesmärki on niisiis Jaapani keskpanga survestamine agressiivsema rahapoliitika elluviimiseks, defitsiidiga finantseeritud valitsuste kulutuste kasv ning majandusreformide läbiviimine erainvesteeringute stimuleerimiseks.
Abel oli ka harv võimalus määrata uus keskpanga juht, mida saab teha kord viie aasta jooksul ning selleks sai Haruhiko Kuroda. Mõlemad, nii Abe ja Kuroda on varasemalt üsna teravalt kritiseerinud Jaapani keskpanga varasema juhi vastumeelsust suurendada stiimulprogramme. Oma esimesel ametlikul rahapoliitilisel istungil ei raisanudki Kuroda aega ning kuulutas välja massiivsed stiimulmeetmed. Täpsemalt kavatseb Jaapani keskpank järgmise aasta lõpuks kahekordistada oma rahabaasi, ostes pikemaajalisi võlakirju ning paigutades raha ka riskantsematesse varaklassidesse nagu aktsiad ja kinnisvarafondid. Seega keskpanga riigivõlakirjade ostmiseks kulutatakse keskmiselt $70 miljardit kuus. Tegu pole küll nii suure näitajaga kui USA keskpanga $85 miljardit kuus, kuid arvestada tuleb seda, et USA majandus on Jaapani omast ligikaudu kolm korda suurem. Antud $70 miljardit moodustab umbkaudu 70% keskmisest kuisest võlakirjade mahust, mida Jaapani valitsus emiteerib, seega näib keskpanga eesmärgiks traditsioonilised võlakirjainvestorid turult välja tõrjuda ja muuta nende varade paigutuse struktuuri. Kuna keskpangal on oluline roll Abe majanduslike eesmärkide elluviimisel, siis tulekski Jaapani puhul rääkida Abe ja Kuroda kaksikjuhtimisest.
Esimene kinnitav märk senise suuna edukuse kohta avaldus neljapäeval, kui selgus, et Jaapani esimese kvartali kogutoodang kasvas annualiseeritult 3,5%. Tegu on märkimisväärse edasiminekuga eelmise aasta 1% tasemelt ning samuti ületati analüütikute 2,8% suurust ootust. Kuigi tarbijate kulutused kasvasid ning nõrga jeeni toel suurenes ka eksport USAsse, ei ole paljud siiski täielikult veendunud uue poliitika jätkusuutlikkuses. Nimelt viidatakse kvartaalses võrdluses 0,7% langenud kapitalikulutustele, mis viitab, et ettevõtted on jätkuvalt ettevaatlikud. Huvitav on ka märkida, et kui IMF langetas aprillis maailmamajanduse kasvuprognoosi, siis suurtest arenenud majandustest hakkas silma just Jaapan, kelle 2013. aasta kasvuprognoosi tõsteti 0,4 protsendipunkti ja 2014. aasta kasvuprognoosi 0,7 protsendipunkti. Seega oodetakse Jaapanile käesoleval aastal 1,6% suurust SKP kasvu ja järgmiseks aastaks 1,4% suurust kasvu.
Optimistid toovad välja, et Jaapani uut lõdva raha poliitikat viiakse ellu ajal, mil on märgata nõudluse tõusu raha järele. Tõsi küll, peamiselt tuleneb see nõudlus riigi poolt, mitte ettevõtete poolt. Lisaks mainitakse, et Jaapani pangandussektor on alates käesoleva sajandi algusest konsolideerunud ja muutunud tugevamaks, mis annab soodsa pinnase toetamaks Jaapani keskpanga poliitikat ning uute laenude väljastamiseks. Ka jeeni nõrgenemine peaks mõjuma positiivselt, tõstes impordikaupade hindasid, aidates välja juurutada deflatsiooni ning parandades Jaapani eksportijate väljavaateid. Pikemaajaliselt arvatakse, et see parandab kodumaise tootmise konkurentsipositsiooni võrreldes välismaiste tootjatega.
Peamine küsimus on aga, kas Jaapani majapidamised hakkaksid lisaraha olemasolu korral kulutama. Siinkohal ilmselt on võtmeroll mängida ootustel, kuigi arvatakse, et jaapanlaste nõrka tarbimist võib põhjendada ka kulutuuriliste iseärasustega. Pigem siiski arvatakse, et põhjuseks on madal palkade kasvuootus. Nimelt pole jaapanlaste palgad viimase 20 aasta jooksul tõusnud. Tipp tehti 1998. aastal ning alates sellest ajast on näitaja allapoole tulnud. Seega pole ka imestada, et jaapanlased kulutada ei soovi, kui nad ootavad sissetulekute edasist langust.
Allikas: Morningstar
Samas ei saa ka mööda vaadata murekohtadest, milleks on Jaapani üüratult suur võlakoorem, ulatudes 200%-ni SKPst, mis valitsuste kulutuste suurendamisel toel veelgi kasvama peaks. Samuti kardetakse hüperinflatsiooni esinemist. Ühtlasi on ilmnenud esimesed tagasilöögid, kui alates keskpanga aprillikuu otsusest on Jaapani valitsuse pikaajaliste võlakirjade tulusused enam kui kahekordistunud. Näiteks 10-aastase võlakirja tulusus on kerkinud 0,315% pealt 0,868% peale, kuigi keskpank ootas pigem, et pärast võlakirjade ostuprogrammi väljakuulutamist võlakirjade tulusused langevad veelgi. Tõusvad intressid on juba praegu sundinud kommertspankasid tõstma väljastatavate laenude hinda, mis töötab otseselt vastu valitsuse poliitikale.
Analüütikud ja keskpanga ametnikud on ühel meelel, et praegu on liiga vara öelda, kas tegu ajutise fenomeniga või ähvardab see kogu keskpanga edasist strateegiat. Keskpangaga seotud inimeste sõnul on probleem kadunud likviidsuses ning turgudele tuleb anda aega, et uut poliitikat seedida. Ühtlasi arvatakse, et võlakirjahindade languse taga on fondide varade ümberpaigutamine Jaapani aktsiaturule. Ühtlasi leidub ajaloolisi paralleele Fedi stiimulprogrammiga 2010. aastal. Kui Föderaalreserv kuulutas, et ostab kokku 60% pakutavatest võlakirjade mahust, tõusid ka järgnevatel kuudel USA riigivõlakirjade tulusused, kuid lõpuks langesid tulusused rekordmadalale.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
