Mikk ja Tõnn

Mõne aja eest juhtus mulle kätte raamat börsiuudiste kvantitatiivsest analüüsist, „The Handbook of News Analytics in Finance“, kus Tõnn on ühe artikli kaasautor. Eesti meedias, Äripäevas, olete mõlemad aeg-ajalt esinenud kui suured investeerijad Tallinna börsile, kus aga sellise analüüsiga palju teha pole. Kus te põhiliselt tegutsete – Tallinna või välisbörsidel?

Mikk: Meie tegevuse võib jagada kaheks, investeerimiseks ja börsikauplemiseks. Äripäeva orbiiti oleme sattunud rohkem seoses investeerimispoolega, kui kriisi ajal investeerisime Tallinna börsile päris arvestatavaid summasid. Börsikauplemise poolel teeme tehinguid, mille pikkus ulatub tavaliselt mõnest minutist mitme päevani ja otsime turu ebaefektiivsusi, mille pealt saaks kasumit teenida.

Tõnn: Need on kaks erinevat maailma. Investeerimismaailm on mõneti rahulikum, seal ei pea pidevalt tehinguid tegema ja sagedased tehingud kasuks ei tulekski. Kauplemismaailmas on tehingute tegemist rohkem.

Kumb teie firmale tähtsam on – börsikauplemine või investeerimine?

Mikk: Mõneti on investeerimine tähtsam, sest investeerimisega saab vara kasvatada kordades. Näiteks investeerides kriisiaastal 2009 alahinnatud varadesse, oli võimalik kasvatada vara mõnes tehingus neljakordseks. Börsikauplemises üksiku tehingu puhul enamasti ei saa rääkida kasumist, mis ulatuks kordadesse. Kasumiprotsent on börsikauplemises üldjuhul palju väiksem ning tehinguid tuleb teha palju, et teenida kauplemisega arvestatav hulk kasumit.

Tõnn: Kas rõhk on parajasti kauplemisel või investeerimisel, sõltub sellest, mis turgudel toimub. Turud ju muutuvad pidevalt ja vastavalt sellele tuleb ka kasutatavat strateegiat muuta.

Mikk: Ma toon näitena tehingu, mis me tegime Jaapani maavärina ajal. Reedel, 11. märtsil 2011 toimus Jaapani lähistel ookeanis 8,9-palline maavärin, mille tekitatud hiidlaine pühkis oma teelt kõik, mis ette jäi. Börsil oli see kõigile ootamatu situatsioon, keegi ei teadnud, kuidas peaks nüüd tegutsema. Esmaspäeval kukkus Tokyo börs pärast avamist 6,5 protsenti, teisipäeval hakkasid tulema esimesed hinnangud maavärinakahjude kohta. Credit Suisse hindas kahjudeks 70 miljardit dollarit, Maailmapank 235 miljardit. Nikkei indeks kukkus sel päeval veel kümme protsenti. Arvutasin välja, et börsiettevõtete turuväärtusest on kadunud 650 miljardit dollarit.

Tõnn: Kohe tekkis küsimus – kus on 400 miljardit?

Mikk: Tegin veel mõned arvutused – kaotatud inimelude arvestuslik väärtus, kaotatud tööpäevade hind – ja sain tulemuseks, et Nikkei oleks pidanud kukkuma 10 200 punkti pealt 9500 punkti peale, aga tegelikult kauples tol hetkel 8400 punkti juures. Seega sai ostetud Jaapani börsiindeksit, mis nädala ajaga tõusiski 9600 punktini ja võimaldas teenida korraliku kasumi. Saime indeksi liikumisest 12 protsenti kätte ja andsime oma väikse panuse ka Jaapani börsi stabiliseerimisse.

Tagantjärele paistab asi väga lihtne – muidugi oleks tulnud selline tehing teha! Kus siin konks on, miks paljud teised ei teinud?

Mikk: Tagantjärele on alati lihtne selliseid võimalusi välja tuua, aga reaalsus on, et mõnes teises situatsioonis võid samamoodi olukorda hinnata, kuid asi ei lähe üldse sinu prognoosi järgi.

Viimastel aastatel on paljud hakanud võtma sõna lühiajalise kauplemise vastu – seda olevat liiga palju saanud ja see takistavat ettevõtetel pikaajaliste eesmärkide võtmist. Kas on liiga palju?

Tõnn: Viimasel paaril aastal on kauplemismahud kahanenud, aga aastail 2005–2010 oli tõesti meeletu kasv. Hinnatakse, et arvutid teevad vähemalt 70 protsenti tehingutest ja see on turgude toimimist muutnud. 80 protsenti kõrgsageduskauplejate tehingukorraldustest on välja pandud ainult turu testimiseks, mitte tegelikult tehingu tegemise eesmärgiga. Nad saavad nende abil esimesena ülevaate, milline on nõudluse-pakkumise vahekord turul. See tähendab, et neil on teiste ees infoeelis, mida nad kasutavad aeglasemate kauplejate arvelt väikese vaheltkasu teenimiseks.

Teisalt toovad nad turule ka täiendavat likviidsust. Küsimus on, kas see täiendav likviidsus on väärt rohkem või vähem kui see vaheltkasu. Oht on selles, et kõrgsageduslike kauplejate võidurelvastumine peletab osad kauplejad ja investorid turult eemale ja kokkuvõttes likviidsus hoopis väheneb. Võib-olla oleks tõesti mõistlikum, kui börsidel nagu autoteedelgi kehtestataks kiirusepiirangud – sunnitaks tehinguordereid hoidma näiteks vähemalt sekundi. See võrdsustaks võimalusi ka nende jaoks, kes asuvad börsist füüsiliselt kaugemal kui mõni või mõnikümmend kilomeetrit. Näiteks Eestist ei ole praegu kõrgsageduskauplejatega kiiruses võimalik konkureerida – asume kõikidest börsidest, kus seda tehakse, füüsiliselt sedavõrd kaugel.

Aga finantstehingute maks – mis te sellest arvate?

Mikk: See maks on rumalus. See muudab turud ebaefektiivsemaks. Maks 0,1 protsenti tehingu pealt, millest räägitakse, tähendab sisuliselt seda, et väikeste ebaefektiivsuste pealt ei ole enam võimalik teenida. See vähendaks kauplemisaktiivsust ja võtaks väikselt tegijalt võimaluse börsil kauplemisega jõukaks saada. Turgude efektiivsus samas on majanduse toimimise seisukohast väga oluline.

Toon ühe lihtsustatud näite. Oletame, et Rootsis on intressimäärad 1,7%, Eestis aga 2,2%, sisuliselt saaks börsikaupleja sellises olukorras tuua 1,7%-st raha Rootsist Eestisse, aga kui kaupleja vajab selleks kahte tehingut algul ja kahte tehingut hiljem positsiooni sulgedes ehk maksab ära ainuüksi 0,4% finantstehingumaksuks, lisaks veel tavapärased tehingutasud, siis see tähendaks, et raha jääbki eestlase jaoks kallimaks ja turult ei saa ebaefektiivsust kõrvaldada.

Tõnn: 0,1 protsenti on tegelikult väga suur maks. Investeerimise puhul – kui ostad ja kümne aasta pärast müüd või kui isegi korra aastas müüd – pole asi veel täiesti hull, aga isegi siin on sellel maksul tootlusele arvestatav mõju. Aga börsikaupleja, isegi kui ta on kauplemise mõõtkavas väga aeglane, maksaks kokkuvõttes väga suurt maksu.

Mikk, mullu sügisel rääkisid Investeerimiskliiniku seminarisarjas esinedes, et vaid 0,2 protsenti börsikauplejatest saavutab märkimisväärseid tulemusi. Kas te kuulute selle 0,2 protsendi hulka?

Mikk: Märkimisväärse all mõtlen ma seda, kui tootlus ületab tugevalt turu tootlust. Siiamaani oleme kokkuvõttes olnud selle 0,2 protsendi sees küll, aga seal püsimine on väga keeruline.

Mida tipus püsimiseks vaja on?

Mikk: Pühendumust ja järjepidevat uute võimaluste otsimist. Ükski võimalus või ebaefektiivsus turgudel ei kesta igavesti – need kaovad mõne kuu või näiteks aasta jooksul. See tähendab, et börsikauplejal on keeruline pika perioodi vältel teenida suuri kasumeid.

See on nagu tippsport, võidavad väga vähesed. Nagu suusatamises – medaleid on meil võitnud Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, aga paljud teised, kes teevad ka kuus tundi päevas trenni, ei ole, ja nad peavad oma sportlasekarjäärile peale maksma. Samamoodi on börsidel – sa võid tööd teha ja vaeva näha, aga tulem ei ole garanteeritud. Börsikauplemisega teenimiseks tuleb olla mingis konkreetses nišis maailma number 1, 2 või 3 ja mitte kolmekümnes.

Vasakult: Mikk Talpsepp ja Tõnn Talpsepp (foto: Andres Treial)

Kui spordianaloogiat jätkata – kas kauplejana äraelamiseks peab olema mitmevõistleja või saab ka nii, et teed mõnda üksikut ala väga hästi?

Mikk: Üks strateegia võib olla edukas maksimaalselt kolm-neli aastat, harva rohkem. Ja siis on kõik, kui sa ei suuda leida uusi võimalusi, veel avastamata ebaefektiivsusi.

Tõnn: Raskus on ka veel selles, et teised kauplejad leiavad samuti parajasti töötava strateegia üles ning kasumimarginaalid lähevad ajapikku alla.

Mikk: Näiteks leiab ebaefektiivsuse, kus turg hindab olukorda tavaliselt 0,5 protsenti valesti. Väga tõenäoline, et aasta pärast on sellest 0,5 protsendist alles jäänud 0,1 protsenti. Ja 0,1 protsendi pealt enam kasumit teenida pole võimalik juba praegu, rääkimata sellest, kui tuleb finantstehingute maks.

Kui palju aega ja kapitali on inimesel vaja panustada, et ta võiks loota enda investeerimise või börsikauplemisega äraelatamist?

Mikk: Meie alustasime väga väikese kapitaliga, aga oleme pidanud seetõttu ka hirmkõva tootlust näitama, et sellele alale tegutsema jääda.

Ajakulu... Investeerimise puhul piisab ka paarist tunnist nädalas. Kui algaja investor seab endale piiranguks näiteks Tallinna börsi, kus on umbes 15 ettevõtet, siis seda infot, mis on vaja läbi töötada, polegi tohutult palju. Paari nädalavahetusega saab üle vaadata kõik börsiettevõtted, koostada endale nende kohta tabeli...

Tõnn: See eeldab mõningaid eelteadmisi.

Mikk: Jah, seda küll. Investeerimine nõuab vahel ka ebamugavustsooni minekut – kui pead näiteks lugema mõnda finantsaruannet mitu tundi, enne kui aru saad, mida see õieti ütleb.

Tõnn: Ka eesmärgid peavad olema realistlikud. Kui keegi loodab, et ta kahekordistab kiiresti oma kapitali pikaajalise investeerimisega, siis see ei ole eriti realistlik. Vahel see on võimalik – nagu paar aastat tagasi –, aga kui sa juhtud investeerima ajal, kui turg on tipus, siis on tulemus hoopis vastupidine. Realistlikult saab rääkida keskmise turutootluse teatud määral ületamisest ning ka see eeldab juba keskmisest suurema riski võtmist.

Mikk: Warren Buffett on maailma kõige edukam investor ja tema keskmine pikaajaline tootlus on olnud umbes 20 protsenti aastas, aga turul keskmiselt 10 protsenti aastas.

Tõnn: Oletame, et algkapital on 10 000 eurot. 20 protsenti tootlust sellest on 2000 eurot... Investeerimise puhul on kapitalivajadus päris suur selleks, et investeerimistulust ära elada.

Mikk: Teisalt – kui alla 30-aastane inimene tahab, et tal oleks pensionieaks kogunenud rahavaru, siis senistest tootlustest lähtudes kasvaks 10 000 eurot 37 aastaga umbes 150 000 tänase ostujõuga euroni ja see on päris arvestatav summa, millega minna pensionile.

Kauplemisega on võimalik alustada oluliselt väiksemate summadega, aga loota, et käid päeval palgatööl ning õhtul kaupled edukalt – seda ei tasu. Kui investeerimise puhul toetab sind üldine majanduskasv, siis kauplemises on ajahorisont selline, et majanduskasv rolli ei mängi. Pead võistlema teiste turuosalistega nullsummaga mängus. Oled vastamisi börsimaailma Mike Tysonitega, aga erinevalt poksiringist sa ei näe neid, kes sul vastas on, ja sellest tulebki usk, et kauplemisega on lihtne raha teenida.

Aga ajakulu? Investeerimises, nagu ütlesid, võib piisata ka kahest tunnist nädalas. Kui palju aega nõuab kauplemine?

Mikk: Kui endast rääkida, siis mitmeid aastaid töötasin keskmiselt 70–100 tundi nädalas, mis on umbes 2-2,5-kordne töökoormus võrreldes tavatööga. Ka investeerimises kahest tunnist eduks tegelikult pigem ei piisa, kui sul ei ole just Buffetti kogemustepagasit.

Tõnn: Oma investeerimiseesmärgid tuleb seada lähtudes pühendumise tasemest. Pühendumine on aluseks sellele, et üldse oleks lootust turu keskmist ületada. Ka passiivselt – näiteks indeksisse – investeerides pole garanteeritud, et õnnestub 10 protsendi kandis olevat turu ajaloolist keskmist tootlust teenida. Samas on investeerimine ainus mõistlik viis oma raha ostujõu säilitamiseks ja kasvatamiseks.

Mikk: Tavainvestoril tekib raha ülejääk investeerimise seisukohast valel hetkel. Majandus teadupärast käib tsükliliselt üles-alla ning investeerimiseks tekib tavainimesel raha siis, kui majanduses on kõik hästi ja aktsiate hinnad on ka kõrged. Kui nüüd inimene sel perioodil investeerib, siis järgmiseks tuleb majanduse aeglustumine ja börside langus. Eriti halval juhul kaotab see inimene tsükli selles faasis ka töö ja peab aktsiaid müüma, et igapäevasteks kulutusteks raha saada. See on aspekt, millega algaja investor võiks arvestada – kui tekib raha ülejääk, siis tõenäoliselt on investeerimiseks halb aeg. See on paradoks, aga hea aeg investeerida on tegelikult siis, kui inimene kaotab töö.

Autor: Villu Zirnask
Artikkel ilmus LHV Panga ajakirjas Investeeri nr 1/2013

Tweet