Tavaliselt räägitakse majanduslikust või tulude ebavõrdsusest, selle suurenemisest või vähenemisest sotsiaalses kontekstis või vähemalt sotsiaalsega tugevalt seotult. Kuid suurel ebavõrdsusel on ka teisi ebameeldivaid omadusi.
Kui Vilfredo Pareto möödunud sajandi alguses inimeste majanduslikku ebavõrdsuse maailmas läbi aegade analüüsis, leidis ta, et mistahes kohas ja ajal on ebavõrdsusel komme kasvada, kuid ebavõrdsus ei kasva kunagi üle teatud piiri. Enne tuleb sotsiaalne plahvatus. Kuid et millegipärast ka siis, kui sotsiaalsele vapustusele on järgnenud teatav tulude võrdsustumine, on ebavõrdsus enamasti jällegi suurenema hakanud.
Kuid sellele vaatamata ei pruugi ebavõrdsuse kasv sugugi tuleneda üksnes inimese iseloomu kodeeritud ahnusest, soovist kõike endale saada ega ka inimeste erinevast võimekusest ja lähtepositsioonist. See võib olla omamoodi looduseaduseks. Turusimulatsioonid näivad igatahes sellist seisukohta kinnitavat. Isegi siis, kui on tegu ülisuure arvu täpselt ühesuguste võimete, informatsiooni ja stardikapitaliga turuosaliste või ettevõtjataga, hakkab nendevaheline ebavõrdsus turul kiiresti kasvama ja saavutab samasuguse taseme, kus reaalsete inimeste maailmas peaks toimuma sotsiaalne plahvatus.
Seetõttu on täiesti mõistetav, et selle aasta Davose Maailma majandusfoorumil käsitleti praegu maailmas asetleidvat ebavõrdsuse suurenemist kui üht kolmest kõige suuremast riskist maailma tulevikule. Tuleb arvestada, et lisaks sotsiaalsete probleemide kuhjamisele hakkab ülemäära suureks kasvanud ebavõrdsus ühe ja sama majanduse mahu või kasvutaseme juures vähendama ka nõudlust või nõudluse kasvu.
Krediidibuumi ajal see võime eriti välja ei paistnud, sest võrreldes pankade võimega uut krediiti luua ja seda nõudluse suurendamiseks laiali jagada oli ebavõrdsuse kasvu võime nõudlust mõjutada tagasihoidlik. Kuid praegusel deleverage ajastul on see mõju siiski selline, et ta arvestatavalt maailma majanduskasvu taastumise võimalusi vähendab.
Olulised on siin kaks momenti. Esiteks erinevad suure ja eriti ülisuure sissetulekuga inimeste säästumäärad oluliselt ülejäänute omast. See aga tähendab, et ka majanduse kogunõudlus sõltub sissetulekute ebavõrdsuse dünaamikast ja tasemest. Ebavõrdsuse suurenedes jääb nõudlus muude tingimuste võrdseks jäämise korral potentiaalsest väiksemaks.
Paraku ongi viimase 30 aasta jooksul mitmes arenenud riigis niinimetatud kuldse protsendi osa tuludes kasvanud eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpu 8 protsendilt enam kui 20 protsendile ja kipub edasi kasvama.
Sellise rikkuse kontsentratsiooni mõju majanduskasvule ja seost seost majanduskriisiga on uurinud terve plejaad majandusteadlastest alates IMF ja Maailmapanga endistest peaökonomistidest ( näit. R. Rajan ja J. Stiglitz) ja lõpetades mitmete majandusmatemaatikutega (M. Kumhof ja R. Ranciere) kes on näidanud, et kasvav ebavõrdsus on vältimatult toonud kaasa olukorra, kus pidevalt säästetakse rohkem kui investeeritakse.
Teiseks loob kuldsest protsendist tulev nõudlus tunduvalt vähem töökohti kui sama suur keskklassi või madalamate klasside nõudlus. Seda eriti madalama arengutasemega riikides, kelle ettevõtjatel pole just eriti asja luksuskaupade turule. Seetõttu kannatab ebavõrdsuse suurenemise pärast kõige enam hõivatus arenevas ja sotsiaalselt ebastabiilsemas maailmas.
Kui peetakse oluliseks sotsiaalsete pingete kontrolli all hoidmist, on maailmal nüüd valida kahe võimaluse vahel. Kas vähendada ebavõrdsust või riskida veel kord krediidikraanide lahtikeeramisega.
Tweet
