Möödunud aastal moodustas Eesti SKT turuhindades 16 998 miljonit eurot. Samal aastal veeti Eestist toodangut välja 12 549 miljoni euro eest, ehk mahus, mis moodustab SKT-st peaaegu kolmveerandi. Võime sellesse suhtarvu suhtuda kuidas tahes, kuid riikide majanduse avatuse ja ekspordivõime võrdlemisel kasutatakse tavaliselt just seda näitajat.
Võimekusega eksportida oma toodangut mahus, mis vastab kolmveerandile sisetoodangust kuulume maailmas vastava edetabeli esiotsa. Paraku oleks siiski hea enne oma kõrgele kohale „Hurraa!“ hüüdmist natuke mõelda, mida meie ekspordi mahu lähenemine SKT omale tegelikult tähendab. Ja miks mitte ka sellele, kas järjest kasvav sõltuvus ekspordist riigi majandusele eriti kasulik ongi.
Kõigepealt ärgem unustagem, et ekspordistatistikas tuuakse ära kaupade brutoeksport, mitte aga nendele Eestis lisandunud väärtus. Viimasest räägitakse harva. Ilmaasjata.
Eesti sisetoodangust moodustas 2012. aastal tööjõu kulu (palk + sotsiaalmaks) natuke alla poole - 47,1%. Kui aga võtta vaatluse alla Eesti eksport, näeme, et SKT peamine komponent - tööjõu kulu on siin hoopis teisest suurusjärgust ja peale selle erineb ettevõtete lõikes üle kümne korra.
Suured vahed suurte vahel
Võtkem olukorra illustreerimiseks vaatluse alla 20 Eesti tippeksportööri. (Äripäevas avaldatud Swedbanki investeerimiskeskuse juhi Kristjan Tamla andmete alusel).
Nende kahekümne ettevõtte arvele tuleb ümmarguselt veerand Eesti ekspordist (vastab 16%-le meie SKT-st) ja 2,5% Eestis makstavatest palkadest ja sotsiaalmaksudest. On selge, et palkade osatähtsus SKT-s ja ekspordis ei saagi ühsugune olla, kuid mõtelda selle suhte erinevuse üle tasub siiski. Kasvõi sellepärast, et ligikaudugi teada saada, kui suur meie tööstuse tõeline eksport või iga konkreetse ettevõtte panus meie majandusse tegelikult on.
Nii näiteks on Eesti pinnal tegutsevatest ettevõtetest ekspordi mahu ja ilmselt ka toodangu kõrgtehnoloogilisuse järgi liidriks Ericsson Eesti, kelle arvele tuleb vaatlusaluse eksportööride grupi ekspordi mahust 41,6% ja kümnendik Eesti ekspordist. Samas moodustab selle ettevõtte 1221 miljoni euro suurusest ekspordist töötajatele makstud töötasu ja sotsiaalmaks alla kahe protsendi. Loomulikult annavad vahetu panuse Eesti SKT-sse veel Eesti Ericssoni tegevuse ülejääk ning tasutud kaudsed maksud; kaudse panuse aga maksed Eesti infrastruktuuri- ja muudele ettevõtetele nende osutatud teenuste eest. Kuid sellele vaatamata on ilmne, et ka seda arvestades jääb Eestis lisandunud väärtuse osa Ericssoni koguekspordis ja Eesti SKT-s suhteliselt väikeseks.
Näiteks Eesti Eericssonist üle nelja korra väiksema brutoekspordi mahuga BLRT Groupis moodustavad ainuüksi kulutused tööjõule 56 miljonit eurot Eesti Ericssoni 24 miljoni vastu ehk absoluutsummas üle kahe ja suhtarvuna üle kümne korra enam kui Ericssonil. Ja vaevalt kulutab energiamahuka tootmisega ja suurtel pindadel asuv BLRT Group vähem kohalike ettevõtete infra- ja muudele teenustele ning maksudeks. Seega on BLRT Group oma 56 miljoni euro suuruse tööjõukuluga eksporttoodangule, kuid ainult 280-miljonise ekspordimahuga, Eestis loodud väärtuse eksportimise ülekaalukas liider.
Pilt 20 tippeksportööri ja ülejäänute tööjõukulude osas on erakordselt kirev ja kõigub veel suuremal määral kui EE vähem kui kahest protsendist BLRT 20 protsendini. Kui suurimate eksportööride ekspordis on Eestis tehtud tööd keskmiselt 7,6%, siis koosneb paljude väiksemate tootjate eksport peaasjalikult just inimtööga Eestis loodud väärtusest, mis jõuab kapsa ja ümarpalgi puhul sajale protsendile üsna lähedale.
Täiesti eripalgeline eksport
Kuid sellele vaatamata on selge, et eksportööre on tunduvalt õigem hinnata keskmise palga ja töötajate arvu kui brutoekspordi alusel. Lisandunud väärtuse teist olulist komponenti, kasumit, sellese võrdlusse kahjuks lülitada pole mõtet, sest see üksnes hägustaks pilti. Siis tuleks hakata tegema vahet residentidel ja mitteresidentidel, arvestama firmade raamatupidamise korraldamise iseärasusi jne.
Ega üksnes see, et me oma positsiooni maailmaturul peaasjalikult brutoekspordi järgi hindama kipume, pole ainukeseks Eesti tööstuse konkurentsipositsiooni kaheldava väärtusega tõlgenduste kohaks.
Meie eksport on mitmes mõttes täiesti eripalgeline. Isegi sellisel määral, et ka Eesti suurimate eksportööride lühike nimekiri kutsub esitama veel teisigi küsimusi. Ja seda sõltumatult sellest, et täiesti kaheldamatult kuuluvad kõikide nende ettevõtete müügid välisturgudele statistika praeguste reeglite järgi ühel viisil Eesti ekspordi koosseisu.
Nii näiteks on Eestis tegutsevate ettevõtete roll oma ekspordi korraldamises tihti täiesti erinev. Mõnel juhul on see täielikult Eestis tegutseva ettevõtte töö ja vastutus, teisel juhul aga sugugi mitte. Ühel juhul on tegu toodangu müügiga turutingimustes, teisel juhul aga rahvusvahelise kontserni sisekäibe või toodangu lähetamisega mujal asuva müügiosakonna korraldamisel. Kui väljuda antud tippeksportööride grupist, võime leida ka selliseid tööstustoodangu eksportööre, kellel Eestis tootmisettevõtteid polegi. Nii näiteks on läbi aegade Eesti üheks suuremaks ekspordiartikliks olnud sõiduautod, mida viimasel ajal on aastas eksporditud enam kui 200 miljoni eest; teiseks näiteks sobib väga hästi autobensiin, mille aastane ekspordimaht on veelgi suurem - ca 350 miljonit.
Loomulikult võib selliseid näiteid leida mistahes riigi ekspordi struktuurist, kuid küsimus on selles, milline on ühte või teist tüüpi ekspordi osatähtsus. Näitab ju ühel juhul ekspordimahu kasv Eestis tegutsevate kaubatootjate või allhanke tegijate konkurentsivõime kasvu, teisel juhul iseloomustab Eestit kui hetkel sobivat kohta millegi korraldamiseks või tootmiseks.
Vajame sisemajandusega rohkem seotud eksporti
Kuigi ükski neist tüüpidest pole iseendast halb (meil on vaja igat tüüpi ettevõtteid), on meile ilmselt kasulikum, et siin asuvate ettevõtete hulgas oleks järjest rohkem selliseid, kes kontrolliks väärtusahelat laiemas ulatuses kui tootmine või üksnes selle mingi etapp, oleks tihedamates sidemetes teiste siinsete tootjatega ning rajaks siia oma arendus- ja müügikeskuse. Luuakse ju protsentuaalselt suurim osa väärtust müügi- ja ka toote loomise-, mitte aga otseses tootmisprotsessis. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et muu majandusega vähe integreerunud ettevõtted on pahatihti üsna mobiilsed.
Rahvus, kes oma tooteid ise piisaval hulgal välja mõtlema või müüma ei õpi, ei saa suure tõenäosusega kunagi rikkaks.
Kuid ekspordi tähtsusest rääkides ei saa unustada siseturgu. Ega siis Maailmapank pole asjata viimasel ajal hakanud tähelepanu juhtima, et ülemäärane sõltuvus välisturgudest ja vähene kohalolek koduturul võib muutuda ohuks väikeste riikide majanduslikule stabiilsusele, kuivõrd siis jääb nende majandus liialt avatuks täiesti kontrollimatutele välismõjudele ega võimalda leida toetust siseturult.
Võib-olla ei olegi Eesti veel liigselt ekspordist sõltuv riik, kuid seda ilmsemalt oleme me ebamugavalt avatud, kuivõrd suur hulk eksportivatest ettevõtetest on meie muu majanduskeskonnaga üsna lõdvalt seotud ning tegutsevad väärtusahela lihtsas lõigus.
Tweet
