Hiina on taaskord jõudnud meediaväljaannete esilehekülgedele ja sedapuhku pankadevahelise laenuturu tõttu. Nimelt on viimasel paaril nädalal toimunud oluline hüpe Hiina pankade omavahelise laenuturu intressides, mis kulmineerus eelmise nädala lõpus. Arenenud turgudel on likviidsuse kokkukuivamine tõsine ohu märk, sest see näitab vähest usaldust vastaspoole krediidivõimekuse vastu ehk viitab tõsistele probleemidele majanduses. Kas viimatised sündmused Hiina pankade laenuturul on märk ka pikemat aega spekuleeritud võlamulli lõhkemisest?
Aktsiaturul on antud situatsioon igatahes olulist närvilisust tekitanud. Shanghai Composite aktsiaindeks on juuni algusest langenud 15% ning esmaspäeval kolistas indeks isegi 5,3% allapoole. Arenenud majandustes on niivõrd suured hüpped pankadevahelise laenuintressi puhul väga tavapäratud, kuid Hiinas tuleb lühiajalisi likviidsuse põudasid aeg ajalt ikka ette. Tõsi, mitte küll sellises ulatuses, sest näiteks 20. juunil kerkis pankadevaheline seitsme päeva repomäär 12%-ni, tasemini, mida varem pole nähtud. Ka pankadevaheline üleöö laenumäär, mida kirjeldab SHIBOR (Shanghai Interbank Offered Rate) sööstis antud kuupäeval eelneva päeva 7,66% pealt 13,44%-ni.
Allikas: The Finance
Likviidsuse puudus sai alguse üsna aegamööda. Deposiidid vähenesid, kuna ettevõtted pidid maksma makse ning võtsid raha välja enne Dragon Boat püha, mis kestis 10-12 juuni. Likviidsust on vähendanud ka valitsuse püüded vähendada ebaseaduslikku äritegevust, mis on kahandanud kapitalivoogusid. Kuigi põhjuseid likviidsuse vähenemise taga võib leida mitmeid, siis peamine üllatus oli hoopis Hiina keskpanga reageerimine antud olukorrale. Täpsemalt tuleks öelda, et tegu oli reageerimatusega, sest sisuliselt ei tehtud olukorra leevendamiseks midagi.
Selle asemel et trükkida raha ja lisada süsteemi likviidsust, otsustati 18. juunil hoopis müüa kolme kuulise tähtajaga võlakirju. Antud operatsioon vastupidiselt hoopis eemaldab süsteemist likviidsust. Alles 19. juunil süstis keskpank kapitaliturgudele 50 miljardit jüaani täiendavat kapitali, laenates kogu summa ühele pangale seitsme päevase laenuna 5,4%-lise intressimäära juures. Antud päeval pikendati ka kogu pankadevahelise laenuturu tööd ühe tunni võrra, et tagada kõikide pankade adekvaatne kapitaliseeritus.
Kuigi Hiina keskpanga tegevus ehmatas turgusid ka mujal maailmas, saatis see siiski kindla signaali, mida mõned peavad ka positiivseks. Nimelt ei tasu pankadel hellitada lootusi, et keskpank igal juhul appi tõttab, vaid pangad peaksid siiski ise oma likviidsusriski hindama ja vastavalt sellele ka laene väljastama või väljastamata jätma. Samuti väljendab see Hiina valitsuse kindlat eesmärki vähendada spekuleerimist ning kergekäelist laenude andmist finantssektoris ja tõestab, et sama joont hoitakse hoolimata olukorra kriitilisusest. Hiina keskpank seab alati rahapakkumise ja krediidikasvu eesmärgid. Kui pankadel on liiga vähe raha tähendab see, et nad on välja andnud liigselt laene. Käesoleval juhul võibki see olla probleemiks, kuigi ametliku statistika järgi võib krediidikasv olla täiesti kontrolli all.
Nimelt on Hiinas äärmiselt levinud niinimetatud „shadow banking“ ehk siis olukord, kus laenuandmisega tegelevad ettevõtted, kes otseselt finantsjärelvalve alla ei kuulu. Viimastel aegadel on Hiina valitsus astunud samme, et taoliste ettevõtete tegevust piirata, kuna kardetakse, et antud tegevuse jätkumisel seisab riik varsti silmitsi tõsise võlakriisiga. Samas on Hiina valitsus juba aastaid lubanud antud sektoril segamatult toimetada, sest see on justkui testiks, kuidas toimib turujõududel põhinev laenuturg, tegevus, mida traditsioonilistel pankadel teha ei lubata. Hiina traditsioonilised pangad kuuluvad tavaliselt valitsusele ning nad laenavad peamiselt ainult suurtele avaliku sektori ettevõtetele.
Shadow banking on laiemat toetuspinda saanud alates 1980-ndatest, mil osadel fondidel lubati finantseerida tegevusi, mida traditsiooniliste pankade jaoks peeti liiga riskantseteks. Antud sektoris on esinenud tõususid ja mõõnasid olenevalt Hiina valitsuse poliitikast. Suuremat aktiivsust võis taas täheldada 2010. aastal, kui Hiina valitsus tõmbas krediidikraane traditsiooniliste pankade jaoks koomamale. Perioodil 2010-2012 suurenes shadow banking laenude maht kaks korda ehk 36 triljoni jüaanini, mis moodustab 69% Hiina SKPst. Mõnedel juhtudel tegid traditsioonilised pangad koostööd shadow banking ettevõtetega, müües laene investoritele varahaldustoodete nime all. See võimaldas traditsioonilistel pankadel luua krediiti ilma, et see oleks ilmunud nende bilanssi. Ühtlasi on shadow banking ettevõtted ise laenanud raha traditsiooniliste pankade käest.
Märtsis karmistas aga Hiina reegleid, mis ei võimalda pankadel kõrge tootlusega investeerimistooteid, mis põhinevad riskantsetel laenudel, enam bilansist maha kanda. Hiina valitsuse meetmed on vähendanud nii investorite kui ka shadow banking ettevõtete isu antud laene osta/välja anda. See omakorda ongi negatiivset mõju avaldanud ettevõtete aktsiahindadele, sest vähendab krediidivõimalusi väiksematele ettevõtetele.
Mõnede arvates on tegu positiivse sammuga, sest see ohjab krediidikasvu. Samuti on keskpanga poolt tulev mõte on üheselt mõistetav – me soovime krediidi kasvu piirata ja meil on tõsi taga. China Beige Book Internationali president Leland Miller ütles, et keskpank ei soovi pangandussüsteemi kokku kukutada. Hoopis vastupidi, antud tegevusega soovitakse pankasid muuta vastutustundlikumaks. Teiste arvates on mõte küll õige aga vahend selle väljendamiseks vale, sest näib kummaline, et monetaarpoliitikat kasutatakse selleks, et karistada tegevust, mida oleks pidanud vältima järelvalveorgan. Lisaks arvatakse, et kui keskpank sooviks laenamist piirata, tuleks tõsta intressimäärasid, mitte jätta pankasid üleöölaenude turul õhku ahmima.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
