Bank of International Settlements (BIS) tõdes Baselis toimunud kohtumisel, et mõlemal pool Atlandi ookeani paiknevate keskpankade roll maailmamajanduse taastumise edendamisel peaks kahanema. Monetaarpoliitika kujundajate odava raha pakkumist võib tõlgendada, kui lühiajalist aja ostmist, sest kvantitatiivne lõdvendamine võib pikaajalise tegevusena halvata ühel hetkel globaalmajanduse tervise.
Alates kuue aasta tagustest finantskriisi esimestest ilmingutest on keskpangad ja valitsused toetanud globaalset majandust pretsedenditute meetmetega. Baasintressimäärad on hoitud nullilähedal suurimates arenenud majandustega riikides ja keskpankade bilansimahud on kahekordistunud 10 triljonilt enam kui 20 triljoni dollarini.
Teisalt on valitsused võimaldanud avaliku sektori võlakoormusel suureneda globaalselt 23 triljoni dollari võrra alates 2007. aastast ning paljude arenenud majandustega riikide puhul prognoositakse valitsussektori koguvõla suurenemise jätkumist. 2013. aastaks prognoositakse võla ja SKP suhtarvu jõudmist Jaapanis 230%, Kreekas üle 180%, Itaalias 140%, Iirimaal 130%, USAs 110% ja Prantsusmaal 100%. Murettekitav on arenenud riikide riigivõla kiirem kasv SKP-st, kuid positiivsust lisab vastupidine olukord paljudes arenevates riikides.
Allikas: IMF, International Financial Statistics; Datastream; national data.
Maailmamajanduse taastumine on olnud habras ja ebaühtlane ning piisavat tähelepanu pole saanud ka tootlikkuse kasvu aeglustumine. BIS leiab oma värskes aruandes, et stiimulite jätkuv rakendamine ei taaselusta tootlikkuse kasvu ja ei kõrvalda takistusi, mis tõkestavad töötajatel liikuda perspektiivikatesse sektoritesse. Majanduste tasakaalustamatus on pidurdanud uute töökohtade loomist, millega on kaasnenud märkimisväärsed kulud inimestele ja majandusele tervikuna. Reformid on olulised, et vähendada indiviidide kannatusi ja majanduslikku kahju, mis võib tuleneda pikaajalisest tööpuudusest. Laenurahaga kasvu finantseerimine mõjutab negatiivselt tootlikkuse taset riigis ja moonutab ressursside jaotust.
Rangem rahapoliitika võib aga avaldada survet võimudele, kellelt oodatakse eelarvete tasakaalustamist, mille järele on vajadus eriti suur riikides, kus nauditakse madalaid finantseerimise kulusid. BIS arvutused näitavad, et kui võtta arvesse tulevikus suurenevaid kulutusi tervisehoiule ja pensionidele, siis mitmetel riikidel (näiteks Suurbritannial või USA-l) tuleks parandada eelarvetasakaalu rohkem kui 10 protsendipunkti võrra, et vähendada 2040. aastaks riigivõla suhet SKPsse 60 protsendini.
Valitsuse katsed eelarvete tasakaalustamisele peaksid olema ambitsioonikamad. Keskmine eelarve puudujääk on arenenud suurriikides vähenenud ligikaudu 3,5 protsendipunkti, kuid paljudel juhtudel kasvab riigivõlg edasi. Sellele vaatamata naudivad valitsused rekordiliselt madalaid finantseerimiskulusid, mis paraku võib luua illusioone, et makseraskuste probleemi üldse ei eksisteerigi.
Kuidas liikuda tagasi normaalsusesse ja millised on riskid?
Baasintressimäärad on mitmel pool nulli lähedal, millele lisaks on keskpangad parandanud likviidust veel täiendavate sammudega. Pretsedenditu jõupingutuse taga peitub harvemini arutatud küsimus, milline tee juhatab tagasi normaalsusesse? Loomulikult ei ole täna veel käes aeg, millal rutata otseselt strateegilise väljumisega, kuid kunagi ei ole liiga vara mõelda sellise raskusastmega küsimusele.
Erik Oppers Rahvusvahelisest Valuutafondist on mõtisklenud, et ilmselt suunavad teed monetaarpoliitika normaliseerumiseni keskpankade eesmärkide saavutamine. Stabiilselt madal inflatsioon ja vähene tööpuudus, mida toetavad majandusarengu seisukohalt vajalikud reformid. Väljumine tähendab, et keskpangad alustavad intressimäärade tõstmist ja võivad otsustada müüa võlakirju, mis sai kriisi lahendamise aspektist ostetud. Peamised väljumisriskid seonduvad ootamatu või prognoositust kiirema intressimäärade tõusuga, eriti pikaajaliste intressitasemete puhul.
Intressimäärade tõusmisega kaasnevad riskid:
- pangad ja finantsasutused kannaksid kahjumit fikseeritud intressiga varadelt, nagu võlakirjad;
- pankade jaoks võib suureneda krediidirisk;
- arenevatele turgudele võimalik kõrvalmõju, mis tuleneb kapitaliliikumisest.
Keskpankade bilansi korrastamisega kaasnevad riskid:
- keskpankade vajadus müüa suuri võlakirjade portfelle ja teisi varasid, mis võib juhtida finantsturud ülereageerimiseni, kui keskpangad alustavad varade müümisprogrammi;
- poliitiliste sammude puudumine võib häirida turge;
- pankade jaoks võivad kaasneda rahastamisprobleemid.
Kriisist väljumise strateegia kaldub olema poliitiline küsimus. Buum maskeeris vajaduse reformida majandust isegi kui ressursside paigutus muutus järjest vähem ja vähem efektiivseks. Keskpankade rahatrükk ja stiimulite jätkuv rakendamine ei lahenda fundamentaalseid probleeme, mis vajavad poliitilisi otsuseid. Riikide rahandused peavad stabiliseeruma ja majandus muutuma paindlikumaks. Lisaks intressimääradest tulenevatele riskidele, võib pankadele ja turgudele võimalikku ohtu kujutada keskpankade vajadus korrastada bilansse. Jätkusuutliku tuleviku kujundamisel on tarvilik olla valmis võimalike ohuteguritega arvestama.
Tweet
