USA on teadupärast üks arenenumaid ja moodsamaid riike maailmas, kuid viimase aastakümne jooksul ollakse suurriikide arvestuses ühes aspektis viimased – infrastruktuurikulutused. Kahjuks pole asi selles, et USAl oleks nii moodne infrastruktuur, et pole vaja antud valdkonda palju investeerida. Tegelikult on olukord vastupidine. Eelmise sajandi keskpaigas loodud maailmaklassi tasemel infrastruktuur on jõudmas oma kasuliku eluea lõppu ning see vajaks hädasti investeeringuid.
OECD andmetel tegi USA perioodil 2000-2010 investeeringuid transpordiinfrastruktuuri (teed ja raudteed) 0,6% SKPst. Nagu allolevalt jooniselt on näha, siis tegu on kõige madalama näitajaga teiste suurriikide seast. OECD riigid kulutasid antud perioodil transpordiinfrastruktuurile 1% SKPst ja Jaapan koguni 2% SKPst. Kui vaadata kogu infrastruktuuri investeeringuid, küündis USA panus 2007. aastal 2,4%-ni SKPst, samal ajal kui Euroopa võrreldav näitaja oli 5% ning Hiinas koguni 9%.
Allikas: Der Spiegel
Kuna suur osa USA osariikide vahelistest teedest on üle 50 aasta vanad ja lagunevad kiiresti, seisab riik tulevikus silmitsi suurte investeerimisvajadustega. Hinnangute kohaselt läheb teedesüsteemi rekonstrueerimine ja laiendamine maksma 10-20 korda rohkem kui süsteemi esialgne maksumus. 2005. aastal loodi kaks eraldiseisvat komisjoni (National Transportation Policy and Revenue Study Commission ning National Transportation Infrastructure Finance Commission), kelle eesmärgiks oli välja uurida riigi finantseerimisvajadus. Mõlemad komisjonid leidsid suure puudujäägi infrastruktuuriinvesteeringutes pea igal valitsuse tasandil. Finantskomisjoni hinnangul peavad järgmise 25 aasta jooksul riigi kulutused kõikide valitsustasandite lõikes olema $172 miljardit aastas ja seda ainult eeldusel, et säilitada olemasolev süsteem. Eeldades aga, et olemasolevat süsteemi tuleks mõistlikul tasemel parandada ja laiendada, kerkib finantseerimisvajadus $215 miljardini aastas. Olgu öeldud, et teine komisjon leidis isegi kõrgemad investeerimisvajaduse näitajad.
Seega tundub, et järgmise kümne aasta jooksul on USAl vaja infrastruktuuri jaoks leida ca $2 triljonit. Prognoosid tulude kohta näitavad, et praeguste tuluallikate kaudu suudetakse katta kõigest 41% investeerimisvajadusest, kui säilitada olemasolev süsteem ja 33% finantseerimisvajadusest, kui arvestada infrastruktuuri arendamisega. Seega vastavalt sellele, kas eesmärgiks on transpordisüsteemi säilitamine või arendamine, peavad aastased kulutused järgneva 25 aastase perioodi puhul tõusma 175% või 240% praegustelt tasemetelt.
USAs on osariikidevahelise maanteevõrgustiku finantseerimiseks loodud spetsiaalne fond (Highway Trust Fund). Antud fond loodi 1956. aastal ning selle tulud tulenevad kütusemaksust. 1993. aastal kehtestati antud maksuks $0,184 galloni bensiini pealt (diisli puhul natuke kõrgem), kuid kuna maksu ei korrigeerita inflatsiooniga ning seda pole 20 aastat muudetud, siis pole ka imestada, et õige pea ei suuda fond investeerimisvajadust katta. Congressional Budget Office prognoosib, et alates 2015. aastast ei suuda fond oma kohustusi katta, mistõttu tekib aasta aastalt suurenev puudujääk. Võib öelda, et tegu on veel isegi positiivse stsenaariumiga, sest eeldatakse, et valitsuse investeeringud teedele kasvavad samas suurusjärgus inflatsiooniga, kuigi eelpooltoodu põhjal peaks kasv olema oluliselt suurem. Olukorda võib muuta see, kui maksumäärasid muudetakse (enamus praegusi maksumäärasid kaotavad kehtivuse 2016. aasta septembris).
Allikas: Congressional Budget Office
Õigupoolest on president Obama pidevalt toonud välja, et investeeringuid tuleb infrastruktuuri suunata. Ta on soovinud isegi luua infrastruktuuri panka, mis hindaks projekte ja emiteeriks võlakirju nende ehitamiseks. Samuti tegi Obama ettepaneku 2012. aasta alguses, et järgneva kuue majandusaasta jooksul investeerida infrastruktuuri $476 miljardit, mis jääb küll alla varemmainitud hinnangutele, kuid oleks siiski tervitatav nähtus. Kuna see aga ületas $200 miljardiga vabariiklaste plaani ja $150 miljardiga reaalselt tehtuid kulutusi ei saanud niivõrd suure summa eraldamine heakskiitu. See oleks asendanud 2009. aastal lõppenud kuueaastase niinimetatud maanteeseaduse (Highway Bill), kuid kahjuks pole Kongress alates sellest ajast pikaajalise strateegia osas kokkuleppele jõudnud. 2012. aasta märtsis võeti vastu küll kaheaastane seadus, mis näeb ette ca $55 miljardi suuruseid investeeringuid kummalgi aastal, kuid midagi pikaajalisemat pole suudetud kokku leppida.
Alainvesteerimisel on aga täiesti oma hind, mis väljendub liiklusummikutes istumisega, hindade tõusus ning kahanevas konkurentsivõimes. American Society of Civil Engineers tõi oma raportis välja majanduslikud mõjud, mis tulenevad valitsuse suutmatusest tegutseda. Näiteks 2010. aastal oli kahju majapidamistele ja ettevõtetele hinnanguliselt $130 miljardit. Juhul kui praegused infrastruktuurikulutused jätkuvad, peaks vastav näitaja 2040. aastaks kerkima $500 miljardini ning kumulatiivselt järgmise 30 aasta jooksul $3 triljonini. Need näitajad võivad olla isegi tagasihoidlikud, sest näiteks Building America’s Future raportis tuuakse välja, et ainuüksi ummikutes istumine läheb maksma $115 miljardit aastas (ameeriklased istuvad ummikutes kokku 4,8 miljardit tundi aastas) ning kui arvestada ka kaubavoogudega, läheneb kulu $200 miljardini aastas, mis on ca 1,3% SKPst.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
