Euroopas ja üha enam ka Eestis arutletakse neil päevil noorte tööpuuduse teemal – statistika ei jäta kahtlust, et tööpuudus noorte hulgas on suur, samas riigiti on noorte kaasatus tööturule väga erinev.
On loomulik, et üldise tööpuuduse kasvu taustal veel teravamalt päevakorda tõusnud noorte tööpuudus ja selle taseme erinevad tõlgendused, sundisid Eurostat`i 12 juunil eraldi pressiteates selgitama tööpuuduse arvutamise põhimõtteid. Tuletama meelde, et asjast aru saamiseks on vaja mõista statistikute keelt, teada, mida statistikas üks või teine näitaja tähendab ja mida nende abil ikkagi mõõdetakse.
Aga sama loomulik on ka see, et statistikast kaugemal seisvad inimesed omistavad erinevatele statistilistele näitajatele sageli mitte definitsioonijärgse, vaid keeleloogikast tuleneva või oma ettekujutusele vastava tähenduse ja selle alusel järeldusi teevad. Kuid Eurostati selgituses endas midagi uut ei olnud. Ei saanudki olla.
Arvutatakse ju noorte tööpuuduse määra nii nagu üldist tööpuuduse määragi üksnes tööd mitte leidnute ja majanduslikult aktiivste inimeste/noorte suhtena, mitte aga kogu elanikkonna või siis kõigi 15 kuni 24 aastaste inimeste suhtena. Seega, kui peame noorte töötust üksnes näiliselt suureks, siis samadel põhimõtetel peaksime näiliselt suureks pidama ka üldise töötuse määra.
Seega on olukord ikkagi selline, et noorte tööpuudus ei ole näiliselt, vaid tegelikult suur. Mis teha, ka tänapäevases elus kipub sageli olema just nii, nagu Mark Twain sada aastat tagasi „Kirjades maa pealt“ kirjutas. „Nende( see on maa elanike) peas valitseb kohutav segadus, mida nad ise uhkustades oma mõistuseks nimetavad. Mistahes õigest faktist teevad nad ilmtingimata vale järelduse“.
Inimlik küll, aga ikkagi kahju, sest statistikute poolt kogutud andmed, sealhulgas ka tööpuuduse kohta käivad võiks sügavama lahtimõtestamise korral meile kuivadest statistilistest andmeridadest tunduvalt kasulikumaks osutuda.
Alustagem sellest, et enamik statistilisi näitajaid ongi isoleeritult võetuna üpriski väheinformatiivsed või isegi eksijäreldusteni viivad. Olgu selleks siis SKT või väliskaubanduse maht, eelarve tasakaal või riigivõla suurus. On vaja näha ja tajuda tunduvalt laiemat tausta. Muidu pole tulemus palju parem, kui selles anektoodis, kus pimedad elevandi põgusast kompamisest saadud mulje põhjal igaüks eraldi elevanti kirjeldas.
Noorte aktiivsus tööturul
Nii saab noorte olukorrast tööturul palju parema ettekujutuse juba siis, kui lisaks tööpuuduse määrale vaatada, kui palju ühes või teises riigis noori üldse majanduslikult aktiivsed on ja kui palju noortest omab tööd.
Nii osaleb Lääne- ja Kesk-Euroopas tööjõus (töötab või otsib tööd )keskmiselt 42,5% noortest ja kõikidest noortest töötab siin keskeltläbi iga kolmas inimene. On seda palju või vähe? On see hea või halb? On selge, et lisainformatsioonita nendele küsimustele vastata pole võimalik.
Kuid keskmist eurooplast polegi olemas ja nii varieerub noorte osalemine tööjõus riigiti Slovakkia 17,6, Ungari 25,8 ja Luksemburgi 26,2 protsendist kuni Islandi 75,6, Hollandi 70 ja Taani 64 protsendini; tööl käimine aga Kreeka 13,1, Hispaania 18,2, Itaalia ja Ungari 18,6 protsendist Islandi 65,8, Hollandi 63,3, Šveitsi 61,7 ja Taani 55 protsendini.
Eesti oma 41,7% suuruse osalemisega tööjõus ja 32,7% tööd omavate noortega sobib aga ühe protsendipunkti suuruse täpsusega päris hästi keskmise eurooplase rolli.
Kui nende näitajate kõrvale võtta veel noorte tööpuuduse määrad samades riikides, näeme, et suure noorte tööpuudusega riikides noored eriti tööturule ei trügigi või eksisteerivad neis riikides mingisugused barjäärid (kas tehnilised või kultuurilised) noorte majanduslikult aktiivseks lugemisele. On ju suurima noorte tööpuudusega maades – Hispaanias ja Kreekas – noorte osalemine tööturul Euroopa keskmisest tunduvalt tagasihoidlikum, vastavalt 38.8% ja 29,2%. Nii et kui Hispaania ja Kreeka noored osaleks sama töökohtade arvu juures tööturul niisama aktiivselt kui keskmine eurooplane, oleks seal noorte tööpuuduse määr veelgi kõrgem. Kui aga ühel päeval muutuks Eestis noorte tööturul osalemise määr võrdseks Islandi omaga, tõuseks meil sellel hetkel noorte tööpuuduse määr 56 protsendini. Ilmselt nii suureks küll mitte kauaks, aga siiski.
Kuid ülaltoodust on hoopis tähtsam mõelda sellele, kuidas Island, Šveits, Holland on osanud elu korraldada nii, et seal teevad kaks kolmandikku noortest tööd ja niisama ringi ei loruta. Ja ka sellele, milline seos nende riikide eriliselt suure majandusliku jõukuse ja noorte töötamise vahel võib olla. Äkki ongi nii, et kui inimene juba noorelt töötama ei harju või ei õpi, siis päris head töömeest temast tihti ei saagi. On ju selge, et üheski suure noorte hõivatusega riigis ei lähe noored tööle erilise materiaalse kitsikuse ega ka naabermaadest lühemaks jääva haridustee tõttu vaid mõnel muul põhjusel.
Aga kuivõrd meile meeldib tihti end rikaste riikidega võrrelda, on siin ainest, millele senisest enam mõtelda ja hiljem ka vastavalt tegutseda.
Tweet
