Heido Vitsur: Miks palgad Eestis ikkagi nii vähe kasvavad?

Tegelikult ei suurene meil palgad kiiremini sellepärast, et niisama ei juhtu siin maailmas midagi. Isegi vares ei lenda niisama. Kui lendab, siis ikka asja pärast. Aga mis asja pärast peaks Eestis töötajatele makstavad palgad praegusest tasakaalu seisundist tunduvalt kiiremini ülespoole nihkuma hakkama? Olgugi, et paljude arvates on hetkeseis ebaõiglane või tupikusse viiv. Mis meil siis nii eriliselt muutunud või  muutumas on, et palgad kiiresti suurenema peaksid? Kas tõesti see, et meil on järsku märkama või õigemini, rohkem rääkima hakatud, et pool Eestimaad on noortest tühjaks jooksnud? Vaevalt. Majanduse toimimise jaoks pole ju kuigi tähtis, kui palju ühest või teisest probleemist räägitakse, vaid loeb see, milline on tegelik olukord.

Teiseks tuleb hästi tasustatav töö ikka sinna, kus on selle töö tegemiseks vajalikku tööjõudu ja kus seda tööjõudu ka tulusalt rakendada saab. Aga kui kuhugi maale hästi tasustatavat tööd pole tulnud või kui seal hinnatud oskustega inimesi ning soodsaid investeerimistingimusi ei ole, pole see enam ettevõtja, vaid kellegi teise mure.

Ülo Pärnits kinnitas, et võib oma töötajate palku kaks korda tõsta ja kutsus ka teisi ettevõtjaid seda tegema. Kuid palgatõstmise võimalusel ja sellel, kas ettevõtjad seda tegema peavad, on suur vahe. See, mida keegi võib või soovib, iseloomustab üksnes tema võimalusi, ideaale, tahet või tuju. See, mida ta tegema peab ja teeb, iseloomustab aga tegelikku olukorda majanduses.

Paraku pole olukord maailma ja Eesti turul meie palkade kahekordistamist seni  nõudnud ega nõua ilmselt veel niipea. Ei nõuaks ka siis, kui Eesti elanikkond järsku kaks korda väheneks. Samamoodi nagu asjaolu, et Detroit võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga peaaegu inimtühjaks on jäänud, ei ole seal endaga kaasa toonud palkade tõusu, vaid hoopis võimetuse isegi endisi palku maksta. Kõik on toimunud täiesti vastupidise loogika järgi – Detroidi elanikkond vähenes üle kahe korra seetõttu, et sealsed palgad ja tootmis- ning elutingimused olid muutunud nii globaliseerunud maailma kui ka USA enda jaoks sobimatuks. Tõsiasi, et Henri Ford I võis oma töötajate palka hoobilt kaks korda tõsta ja seeläbi oma positsiooni parandada, kuulub sajandi tagusesse minevikku ja hoopis teistsugusesse maailma.

Hüppeline palgatõus tooks ekspordi kängumise

Kuid mida ikkagi võib tänases olukorras tähendada ettepanek palku kahekordistada: kas muret rahvuse, Eesti positsiooni, meie majandussüsteemi tuleviku või rajatava kaubanduskeskuse käekäigu pärast? Ilmselt nii ühte kui teist, sest need asjad on ju kuigivõrd omavahel seotud.

Kõigepealt kujutagem endale hetkeks ette, mis hakkab juhtuma siis, kui Eestis, seal kus vähegi võimalik, algaks massiline palkade kahekordistamine. Kus see üldse toimuda saakski? Kas välisturgudel konkureerivatel või põhiliselt siseturule suunatud tegevusaladel? Kui siseturule suunatud tegevustes võib vähemalt teoreetiliselt rääkida töötasude kahekordsest suurenemisest ja sellega kaasnevast hindade kallinemisest, siis maailmaturule tootvates ettevõtetes asi nii lihtne ei ole. Maailmas on vähe kui üldse selliseid kaupu või teenuseid, mille hind võiks Eesti palgatõusu survel kallineda. Seetõttu võib arvata, et ekspordisektor sellest rahvuse või tema väärikuse päästmise aktsioonist valdavalt osa võtta ei saa, isegi siis, kui eksportijad seda ise sooviks. (Kuid põhjusi, miks suures osas välisinvestoritele kuuluv ekspordisektor seda soovima peaks, ei oska ma küll ette kujutada. )

Kuid eeldagem, et  50% siseturule suunatud sektorites (näiteks sellistes, kus töö füüsiline produktiivsus on sama suur kui Soomes), palgad tõepoolest suurenevad kaks korda. Mis siis juhtuks? Kuivõrd Eesti 600 tuhandest töötajast töötab siseturule suunatud sektorites rohkem kui kolmveerand,  tähendaks selline palgatõus ostujõulise nõudluse suurenemist  enam kui  kolmandiku võrra. Pole alust arvata, et suurima osa sellest nõudlusest kataks Eestis toodetud kaubad ja teenused. Pigem tähendaks see teenuste hinna aga eelkõige siiski tarbekaupade impordi  ülekaalukat kasvu.

Aga kust tuleb sellise impordi jaoks lisaraha, kui meie  eksport palkade tõstmise läbi ei kasva, vaid pigem kahaneb? On ju suur osa ekspordile orienteeritud ettevõtetest siin sellepärast, et neile sobib meie tööjõukulude tase, mis on arengumaade omast küll tunduvalt kõrgem, kuid Skandinaavia riikide omast siiski kaks-kolm korda madalam. Kui paljud neist tootmistest suudavad või peavad õigeks Eestis toimuva palgatõusuga kaasa minna. Ilmselt üsna väike protsent.  Seega oleks kiire palgatõusu tulemuseks Eesti majanduse edendamise asemel hoopis meie majanduse peamise kasvumootori – ekspordisektori kängumine. Tõsi, alles jääks  kõige tugevamad, suure lisandväärtusega ettevõtted, aga äkki on meil selliseid praegu liiga vähe?

Meeldib see meile või ei– meie üldine palgataseme tõus või langemine sõltub sellest, millist tööd Eesti valdavas osas ekspordib.  Kas lihtsat või spetsiifilistel, maailmaturul kõrgelt hinnatud oskustel põhinevat tööd. Praegu domineerib meil välismaiste investorite oskustel, sidemetel , innovatsioonil jne. põhinev suhteliselt lihtne töö. Ja seni, kuni olukord ei muutu, ei saa ka meie elustandard Põhjala naabrite omale kuigi kiirelt lähenema hakata. Mingi konvergents loomulikult jääb, kuid mitte enam.

Vaja läbimõeldud tegutsemist

Selleks, et olukord muutuma võiks hakata ja Eesti palgad tõepoolest Põhjamaade omadele kiiremini läheneks, on vaja põhjalikult muuta meie investeerimis- ja innovatsioonipoliitikat.

Esiteks tuleb lõpetata arendusraha laiali pihustamine ja asendada see „millegi“ saavutamise poliitikaga. Aga enne, kui seda „midagit“ üldse määratlema hakata, on vaja hästi teada kriitilisi edutegureid. Väheste edukate  riikide edulugude ja suhteliselt rohkearvuliste ebaõnnestumiste analüüs näitab veenvalt, et eesmärgi reaalsuse kõrval on kõige kriitilisemaks eduteguriks rakendatava poliitika komplekssus. Kui midagi tahetakse saavutada, ja see eesmärk ka tegelikkuses saavutatav on, tuleb selle eesmärgini jõudmiseks teha kõik vajalik. Ka mõne vähetähtsa elemendi puudumine või isegi sellega hilinemine võib omada saatuslikke tagajärgi. Kuid ettekujutatud võimaluste maailmas, pole edu saavutamine üldse võimalik.

Igal juhul peab see „midagi“ olema selline asi või tegevus, mida me ise konkurentsivõimeliselt  piisavalt oluliseks või suureks arendada suudaksime. Seepärast ei saa selleks olla IT lahendused üldiselt (kuigi on päris kindel, et  IT saab olema mistahes „midagi“ vältimatuks komponendiks), sest vaatamata IT tähtsusele on IT puhul tegu suhteliselt spetsiifilise ja väikese hõivatusega valdkonnaga või siis teistele majandussektoritele teenuste osutajaga.

Aga suures plaanis oli Ülo Pärnitsal siiski õigus. Kui maailmas jätkub selline raha kontsentreerumine finantssektorisse nagu see viimastel kümnenditel aset on leidnud, siis sellises maailmas ei saa me lootagi tööpuuduse vähenemisele arenenud riikides, kuivõrd investoritel pole oma rahaga nõudluse puudusel väljaspool finantssektorit suurt midagi ette võtta.