1979. aastal rakendas Hiina valitsus sündivuse ohjeldamiseks ning sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste probleemide leevendamiseks uut pereplaneerimispoliitikat, mille ühe osana rajati alus ka ühe lapse poliitikale. Riikliku populatsiooni- ja pereplaneerimiskomisjoni vanemametniku sõnul mõjutab vastuoluline piirang tegelikkuses 35,9 protsenti elanikkonnast, kuna poliitika erineb piirkonniti ning sõltub suuresti inimese rahvusest, perekonnaseisusest ja muudest teguritest. Sellele vaatamata on riigi enda hinnangute kohaselt eeltoodud poliitika aastatel 1979 – 2011 edukalt ära hoidnud ca 400 miljoni lapse sünni, kuid toonud endaga kaasa hulgaliselt uusi probleeme, sealhulgas näiteks soolise ebatasakaalu ja tööealise elanikkonna vähenemise.
Ühe lapse poliitika on oma eesmärki täitnud, kuna poliitika rakendumise tagajärjel on Hiina rahvaarvu plahvatuslik kasvukiirus olnud järjepidevas langustrendis. 2011. aastal kasvas Hiina rahvaarv 0,48% võrra 1,347 miljardini ehk kordades vähem kui 2000. aastal saavutatud 0,76% kasv ja 1990. aasta 1,45% suurune kasv. Riigi sündimus langes 2011. aasta seisuga 1,19% peale, olles 2000. ja 1990. aastatel vastavalt 1,40% ja 2,11%.
Tulenevalt drastilisest sündimuse vähenemisest prognoosib Bank of America Merrill Lynch, et Hiina rahvaarvu haripunkt jõuab kätte 2020 aastal, mil riigi rahvaarv jääb napilt alla 1,4 miljardile. ÜRO hinnangute kohaselt jõuab see haripunkt aga kätte juba 2017. aastal, kui rahvaarv ulatub 1,358 miljardini. Prognooside kohaselt järgneks pärast haripunkti kättejõudmist Hiina rahvaarvu vähenemine 1,319 miljardile inimesele 2030. aastaks ning 1,130 miljardile 2050. aastaks ehk tegu oleks maailma rahvastatuima riigi populatsiooni vähenemisega vastavalt 2% ja 16% võrra antud ajaperioodi jooksul.
Graafik: Hiina rahvaarv ja rahvaarvu kasv
Allikas: BofA Merrill Lynch
Pikemas perspektiivis tähendaks see Hiina jaoks laiaulatuslikku tööjõu puudust – möödunud aastal kahanes esmakordselt riigi tööealise elanikkonna suurus, sedapuhku 0,6% võrra. Hetkel ulatub riigi tööjõu suurus ~960 miljoni inimeseni, kuid prognooside kohaselt hakkab see arv 2025. aastast alates vähenema 10 miljoni võrra aastas. Samal ajal suureneks pensionäride arv 200 miljoni pealt 360 miljoni peale 2030. aastaks.
Võimalik, et Hiina valitsus alahindab ühe lapse poliitika mõju, kuna riiklik pereplaneerimiskomisjon prognoosib omalt poolt 2033. aastaks rahvaarvu kasvu 1,5 miljardi peale. Samas on kõne all olev komisjon viimaste kümnendite jooksul prognoosides rahvaarvu reaalseid kasvunumbreid järjepidevalt mitmekümne miljoni inimese ulatuses ülehinnanud.
Kõike öeldut arvesse võttes, on ainult loogiline, et viimastel aastatel on Hiina valitsus üha enam andnud mõista, et soovib iganenud perepoliitikas teatuid muudatusi läbi viia. Viimased muudatused viidi sisse 2007. aastal, kui pereplaneerimiskomisjon andis loa kahe lapse saamiseks perekondadele, kus mõlemad vanemad on ainsad lapsed. Hiljuti kirjutas Hiina riiklik uudisteagentuur Xinhua aga sellest, et riiklik pereplaneerimiskomisjon plaanib lubada ka kahe lapse saamist peredel, kus ainult üks vanem on ainus laps ehk suurim grupp elanikkonnast, keda hetkel valitsev poliitika kammitseb. Uue poliitika väljakuulutamist oodatakse Hiina Rahvakongressi sügisesel kokkutulekul.
Graafik: Hiina rahvastikupüramiid
Allikas: BofA Merrill Lynch
Ka Bank of America Merrill Lynchi majandusteadlase Ting Lu sõnul võidakse muudatus sisse viia käesoleva aasta lõpus või järgmise aasta esimeses pooles, millele järgnev samm oleks kahe lapse lubamine kõikidele peredele pärast 2015. aastat. Säärane muudatus tähendaks 9,5 miljoni uue lapse sündi järgneva 5 aasta jooksul (BofA Merrill Lynchi prognoos), mis oleks riigi jaoks teretulnud tulemus, kuid kuna ühe lapse poliitika reformimisest vallanduv potentsiaalne beebibuum avaldaks tööturule mõjusid alles 16 aasta pärast, on analüütikute sõnul jäänud valitsus omapoolse tegutsemisega hiljaks. Seetõttu võib valitsus olla sunnitud tööturu kaitsmiseks kasutama ka ebapopulaarsemaid meetmeid, nagu näiteks pensioniea tõstmist 55. ja 60. eluaastani vastavalt naiste ning meeste puhul.
Lisaks võimalikule tööjõulise elanikkonna kasvule tooks perepoliitika reform kaasa ka suuremad tarbijakulutused. Hiina Rahvusliku Statistikabüroo andmeil moodustavad lasteasjad linnaperede kulutustest ca 30% suuruse osa. Majapidamiskulutused lasterõivastele, mänguasjadele jms lastetoodetele kasvavad Frost & Sullivani prognooside kohaselt käesoleva aasta lõpuks 2009. aasta $633 pealt $1256 peale. Juba praegult on lasterõivad kõige kiiremini kasvav turg Hiinas, millest üritavad osa saada sellised globaalsed brändid nagu Gucci, Burberry, Dior ja Armani, aga ka kohalikud Ni Ling ning Zhejiang Semir Garment. Ühe lapse poliitika kadumine aitaks tarbijakulutustel paraneva ostujõu najal veelgi jõulisemalt kasvada.
Kuid isegi kui Hiina perepoliitikas vajaminevaid muudatusi ei viida läbi majandusliku kasu nimel, usuvad BofA Merrill Lynchi analüütikud, et reformimeelsed president Xi Jinping ja peaminister Li Keqiang kasutavad võimalust kaotada ühe lapse poliitika autoriteedi kehtestamiseks ning rahva poolehoiu võitmiseks. Seega on täiesti võimalik, et uue beebibuumi puhkemist võib oodata just Hiinas.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
