Eelmise kuu Detroidi pankroti valguses on õhus küsimus USA pensionifondide alarahastatusest. Kui linna erakorralise halduri Keyvn Orri sõnul laiutab Detroidi töötajate pensioniplaanides 3,5 miljardi dollariline auk lubaduste ning tegeliku raha vahel, siis pole seis oluliselt roosilisem ka teistes USA linnades ja riigis laiemalt.
Eelmiseks aastaks oli Chicagol rahastatud vaid 36 protsenti oma pensioni kohustustest ning 2011. aasta seisuga oli Philadelphia kõrvale pannund 50% vajaminevast. 43 osariiki ei suutnud 2012. aastal teha nõutavaid makseid fondidesse ja 9 neist on kõrvale pannud vähem kui 60% määratust.
Allikas: The Pew Charitable Trusts analysis 2012
Kui kõik pensionite rahastamisega seonduv ületab uudistekünnise, siis ei ole see suurim arve, mis linnadel katta tuleb. Lisaks 99 miljardilisele puudujäägile pensioniplaanides on vaja maksta ka 118,2 miljardi ulatuses tervisehoiu hüvitisi, näiteks New York on lubanud üle 65 aastastele pensionäridele tasuta põhitervishoidu. Vaadates kaugemale linnadest, siis Bloombergi kohaselt on USA munitsipaal- ja riigipensionid alarahastatud vähemalt ühe triljoni, kui mitte rohkema võrra.
Tõenaoliselt ongi see arv suurem, sest vaadates Public Plan Database-i, mis sisaldab detaile üle 120 määratletud pensioniplaani kohta, jääb silma, et 26 protsendine puudujääk kehtib eeldusel, kui varade tootluseks fondides on 7-8%. PEW pensioni raport sõnab: „Kaks majanduslangust viimase 12 aasta jooksul on kahtluse alla seadnud valitsuse võime saavutada pensioniplaanide poolt oodatavat investeeringu tootlikkust.“ Lähtudes tasakaalustatud portfelli (60/40 aktsiad ja võlakirjad) mantrast ning vaadates ajaloolisi andmeid, on sellise kombinatsiooni keskmiseks tootluseks inflatsioon pluss 5,3%. Samas hetkel pakub USA 10-aastane võlakiri 2,7% tootlikkust ja Dow Jonesi ETF 2,2% dividendimäära.
Kui portfelliteooria kohaselt saab tootlikkus tulla vaid võlakirjade intressist, aktsiate dividendidest ja kasvust, siis peab ajaloolise tootlikkuse saavutamiseks Marketwatchi artikli kohaselt Dow Jones kerkima 9 protsenti aastas ja seda järgnevad 10 aastat. Sellega saavutataks 36000 punkti tase nagu ennustasid tehnoloogiamulli krahhi eelõhtul James Glassman ja Kevin Hassett oma samanimelises ja hiljem naerualuseks saanud raamatus. Seega, kui ei suudeta saavutada 8% tootlikust, on alarahastatuse määr veelgi suurem kui 26%, ulatudes Boston College uuringu põhjal isegi kuni 43%-ni.
Sellises olukorras peab USA valitsus lõpetama enesepettuse, mitte jääma lootma, et see raha maagiliselt eelarvetesse tekib. Lisaks tuleks üle vaadata pakutavad pensionipaketid, mis põhinevad reaalsematel ootustel. Kui erasektori töötajate plaanid on suurema omapanusega, siis paljud riigitöötajad, nagu õpetajad, on määratud plaanidega, mille eesmärk on kompenseerida väiksemaid palkasid võrreldes erasektoriga, aga mis söövad raha tuleviku investeeringute arvelt.
Lisaks võimendab probleemi hiljuti muutunud SKT arvutamise praktika, mille kohaselt hakati pensioni kulutusi arvestama tekkepõhisena, lubades poliitikutel teha veelgi rohkem lubadusi tulevikuks, mille eest nad ise vastutama ei pea. Ajalooliselt on muidugi oma rolli mänginud ka ametiühingud. Lõpuks taandub kõik ikkagi aritmeetikale ja kellelgi tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid. Kannatajateks on tavalised inimesed, sest valikuteks on kas tõsta makse ja pensioniiga, vähendada plaanidega lubatud summasid või praegustele pensionäridele tehtavaid tervishoiu- ja pensionikulutusi – kõik need on põhjustamas rahulolematust nii maksumaksjate kui ka pensionäride seas.
Probleemid ei kao iseenesest. Mida kauem nende otsas istuda, seda valusamaks muutub olukord tulevikus. Tundub, et Detroidi õppetund pole kõigile veel kohale jõudnud ja vajab ehk kordumist suuremal skaalal, et poliitikud õppust võtaks, sest samamoodi jätkata ei saa.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
