Esmaspäeval tähistati USAs tööliste püha (Labor Day). Antud tähtpäev on pühendatud USA töölisklassi liikumisele, tunnustades töötajate panust riigi tugevuse ja heaolu saavutamisel. Majanduslangusest on nüüd möödas üle nelja aasta ning kuigi majanduskasv ei ole olnud nii kiire kui oodatud, on siiski kriisist edukalt taastutud. Oma osa on kindlasti ka töölistel, kelle tootlikkus on viimastel aastatel tõusnud, kuid kompensatsioon oma panuse eest pole sugugi nii rõõmustav.
USA tööjõustatistika büroo (Bureau of Labor Statistics) andmetel on töötajate tootlikkus, mõõdetuna toodanguga töötunni kohta, alates 2009. aasta teisest kvartalist ehk majanduslanguse lõpust kerkinud 5,7%. Töötajate tunnipalk on sama perioodiga teinud aga sammukese tagasi astunud. 2009. aasta juunis maksti töötajatele, kelle ülesandeks ei olnud juhtimine, $8,85 tunnis. 2013. aasta juulis oli vastav näitaja pärast inflatsiooniga korrigeerimist aga langenud $8,77 peale. See näitab, et USA töötajate palgakasv jääb alla inflatsioonile ehk töötajate ostujõud kahaneb. Õigupoolest, kui heita pilk allolevale graafikule, selgub, et USA töötajate reaalpalgad on sisuliselt 40 aastat püsinud samal tasemel. Kuni aastani 1975 moodustasid palgad pea alati üle 50% SKPst, eelmisel aastal oli antud näitaja langenud juba 43,5%-ni.
Allikas: Bureau of Labor Statistics
Kuigi USA töötuse määr on ilusti allapoole tiksunud, viidates tööturu olukorra paranemisele, on reaalpalga paigalpüsimine siiski ohumärk. Viimane ongi ilmselt põhjuseks, miks loodetud kiire majanduskasv on jäänud tulemata, sest sõltub ju USA majandus suuresti just tarbijate kulutustest. Kuid olematu palgakasvu korral oleks naiivne eeldada, et tarbijad ühtäkki oma kulutusi suurendavad. Eriti arvestades seda, et viimastel aastakümnetel on mindud oma säästude kallale, kui isiklik säästmismäär on 70-80-ndate 10% pealt tulnud 4,3%-ni. Lisame siia juurde tarbijate võlakoorma, mis ootab maksmist ning näib, et jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ei saa läbi palgakasvuta.
Loomulikult on palkade kasv seotud töökohtade loomisega – kui töölesoovijaid on palju, ei esine erilist palgasurvet, kui sobivaid kandidaate aga napib, tuleb tööandjatel nende palkamiseks rohkem välja käia. Economic Policy Institute’i ökonomisti Heidi Sheirholzi arvates ei saa praeguse kõrge tööpuuduse juures erilist palgakasvu loota. Sheirholzi sõnul saavutab majandus hetkelise töökohtade loomise tempo juures täistööhõive alles 2019. aastal ehk palkadele esineb veel mõnda aega negatiivset survet.
Põhjuseid, miks seekordset taastumist pole saatnud reaalpalkade kasv, on otsitud veelgi. Keskpanga San Fransisco haru majandusteadlased leidsid hiljutises uurimustöös, et tööandjad on oma strateegiat töölistega käitumisel muutnud. Kui varasemalt kärbiti palku majanduslanguste ajal ja tõsteti töötasu majanduskasvu ajal, siis viimase kolme majandustsükli vältel on ettevõtted pigem vältinud palkade langetamist ja selle asemel inimesi koondanud. Kuna palgakärpeid sisuliselt ei tehtudki, siis seab see teatud määral palgakasvule piiri.
Üsna tähtsaks faktoriks peetakse ka ametiühingute vähenevat mõju tööjõuturul, mis kahandab töötajate võimalusi palgakasvu saavutamiseks. Väidetavalt kuulub tänapäeval ametiühingutesse 7% kõikidest töötajatest, kuid 60-ndatel oli see number neli korda suurem. Autotootmise sektoris, kus ametiühingud on ühed tugevamad, on viimastel aastatel läbi viidud suur kompensatsioonisüsteemi reform. Selle tulemusena võib uute töötajate palk olla isegi poole madalam samal positsioonil oleva vanema ametivennaga. J.P Morgani analüütik Robert Mellmann kinnitab, et töötajad ei julge palka juurde küsida, kuna tunnevad, et neil pole läbirääkimistel erilist mõjujõudu.
Igal mündil on aga kaks külge ja seetõttu leiab ka antud loos positiivset. Allolevalt graafikult on näha, et ettevõtete kasumid suhtena SKPsse on rekordkõrgetel tasemetel. Kindlasti on siin oma osa kriisi ajal tehtud kärbetes, mis suurendasid oluliselt ettevõtete efektiivsust, kuid kasuks tuleb kindlasti ka palkade ülespoole surve puudumine.
Allikas: Quartz
Lisaks võib see olla üks põhjuseid, miks USA ekspordisektori osakaal majandusest on viimase 50 aasta kõrgeimal tasemel. Boston Consulting Groupi hinnangul on antud trendi üks võtmetegureid just vähenev tööjõu hind. Ehk teisisõnu on USA rikaste riikide seas kõige odavama tööjõuga maa. Lisaks arvatakse, et see on kõik alles algus ja käesoleva aasta lõpuks lisandub teiste riikide arvelt $70-$115 miljardi väärtuses eksporditoodangut (aasta baasile viiduna). Boston Consulting Groupi prognooside kohaselt kolitakse mitmed tehased 2020. aastaks Hiinast tagasi USAsse, mis toob kaasa 2,5-5 miljoni uue töökoha loomise.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
