Alates juunist liiguvad finantsturgudel jutud, et USA keskpank hakkab peagi vähendama oma kolmandat võlakirjade ostuprogrammi (QE). Kuigi algne plaan on kärpida praegust kuist ostumahtu ca $10 miljardi võrra, mis tähendab, et ühes kuus jätkatakse senise $85 miljardi asemel „kõigest“ $75 miljardi ulatuses valitsuse- ja hüpoteekvõlakirjade ostmist, siis ilmselt on turud rohkem arvestamas tõsiasjaga, et tegu on esimese sammuga lõpetamaks antud programm sootuks.
Kuna viimase aja üks olulisemaid turuosalisi on tagasi tõmbumas, on võlakirjahinnad reageeringud langusega ehk tulusused tõusnud. USA 10-aastase võlakirja eest küsitakse nüüd ca 2,9%-list tulusust samas kui maikuus oli vastav näitaja kõigest 1,6%. Ka hüpoteeklaenude tulusused on rekordmadalatelt tasemetelt eemaldunud. Kõik see on aga muutnud investorid ettevaatlikuks, sest kõrgemad intressimäärad vähendavad tarbijate isu laenata. Näiteks kardetakse, et seni edukalt taastunud kinnisvaraturg võib seoses hüpoteeklaenude kallinemisega korraliku tagasilöögi saada. Muidugi on see tõsine oht, kuid kas on ka mingi võimalus, et hoolimata intresside kasvust võib laenamine kasvada?
Tihtipeale keskendutakse intressitasemetest rääkides sellele, kas tarbijate jaoks on laenu võtmine soodne või mitte. Tegu on igati loogilise arutluskäiguga, sest nagu turumajanduses ikka, hinna tõustes nõudlus langeb ning kauba/teenuse odavnedes nõudlus tõuseb. Seega, madalamad intressimäärad peaksid soodustama laenamist samas kui kõrged intressimäärad pidurdavad inimeste isu võõrkapitali järele. Vaatluse alt aga jääb hoopis välja iga tehingu vastaspool – pakkuja ehk laenude puhul pangad. Kuna pangad ja laenuvõtjad saavad kokku samal turul, peaksid ka neile kehtima samad seaduspärad ehk kui laenu hind tõuseb, siis on nad huvitatud rohkem laenama ja vastupidi. Muidugi lisaks laenu hinnale huvitab panka ka see, kas antud tingimustel laen ka tagasi maksta jõutakse.
Laenu kasumlikkuse panga jaoks määrab eelkõige hoiuste- ja laenuintresside vahe. Kuna pangad võtavad laenu lühiajaliselt (hoiuste näol) ja laenavad välja pikaajaliselt, siis on panga jaoks oluliseks lühi- ja pikaajaliste intressimäärade erinevus. Traditsiooniliste rahapoliitiliste meetmete raames kontrollib Fed lühiajalist intressimäära, millele vastavalt kohaneb ka pikaajaline intressimäär. Kuid nüüd on keskpangad kasutusele võtnud ka erakorralised meetmed, ostes pikaajalisi valitsuse ja hüpoteeklaenudega tagatud võlakirju. Seega on raha hinnad toodud rekordmadalatele tasemetele, kuid tuleb silmas pidada, et pangad pole kohustatud sama madala intressiga laene välja andma. Kuigi Fedi lühiajaliste intresside langetamine võimaldab pankadel lõpptarbijale pakkuda soodsamat laenu, võivad pärast kriisi karmistunud reeglite tõttu riskipreemiad olla niivõrd palju suurenenud, et tarbijad nii kallist laenu pole nõus võtma, või siis tarbija ei kvalifitseeru üldse enam sobivaks laenukandidaadiks. Seetõttu ei tähenda intresside langetamine automaatselt seda, et pangad rohkem laenama hakkavad, sest tegu on vaid ühe komponendiga, mis määrab panga lõpliku laenuotsuse või sellega seotud tingimused.
Möödunud kvartali USA majapidamiste krediidiraportist selgub, et pangad andsid välja viimase kuue aasta suurimas mahus uusi hüpoteek- ja autolaene. Tõsi, teises kvartalis olid pikaajalised intressid rekordmadalate tasemete juures, kuigi juunis leidis aset kiire tõus. Ka Fedi poolt juulis läbi viidud pankade laenutingimuste uuring kinnitas, et enamik pankasid on laenustandardeid alandamas. Seda peamiselt väga hea krediidiskooriga laenajatele, kuid ikkagi hoolimata tõusnud turuintressidest. Põhjust, miks laenamisaktiivsus oma kunagisi hiigelaegu pole veel saavutanud, võibki otsida just karmimatest nõuetest, sest pangad ei anna hetkel nii kergekäeliselt laene kui buumi ajal. Seega ei tasu süüdistada Fedi, et viimane pole piisavalt teinud, kuna isegi intresside nulli viimine ei suutnud juba kõrge laenukoorma all olevaid tarbijaid muuta pankade jaoks atraktiivseteks laenukandidaatideks. Muidugi võib vaielda, kas QE oleks pidanud olema suuremahulisem, et varade hindasid veel kõrgemale ajada, kuid nii või naa oleks tegu ikkagi ajutise kunstliku efektiga.
Pigem võib QE vähendamist vaadata kui keskpanga kindlustunnet, et majandus on juba vaikselt oma jalgadel seisev. QE kärpimisega kaasnev pikaajaliste intresside tõus ning lisaks tarbijate majandusolukorra paranemine (tööpuuduse langus, laenukoormuse vähenemine) võiksid just panga perspektiivist laenamise atraktiivsemaks muuta, mistõttu võib kaasneda ka laenustandardite alanemine. See võib kaasa tuua suurema laenamise aktiivsuse, hoolimata tõusnud intressidest, kui kõrgemad intressid ei vähenda tarbijate huvi laenata.
Tweet
