Dreamstime
Ilmselt pole investoritele märkamatuks jäänud, et pärast finantskriisi on ettevõtted oluliselt efektiivsemaks muutunud – kärbitud on kulusid, mis on firmade kasumlikkuse viinud uuele tasemele ning tänu sellele on paisunud ka bilansid. Loomulikult on positiivne, et ettevõtete majanduslik olukord on paranenud, kuid investorite huvides ei tohiks olla lihtsalt massiivsete rahahunnikute olemasolu ettevõtte pangakontol (või siis lühiajalistel hoiustel), vaid hoopis rahaliste vahendite tööle panemine.
FactSeti andmetel oli teise kvartali lõpu seisuga S&P 500 ettevõtete (välja arvatud pangandussektori ettevõtted) bilansis $1,27 Triljoni väärtuses raha ja likviidseid vahendeid. Seda on 13,5% rohkem kui aasta tagasi samas kvartalis ning ühtlasi uus rekordtase Q2 arvestuses. Likviidsete varade tõus tulenes tänu 13,3%-lisele kasvule vabas rahavoos (kasum äritegevusest – investeeringud äritegevusse). Lisaks aitasid kaheteistkümnendat järjestikust kvartalit kaasa tulud võla emiteerimisest. Samas tuleb mainida, et võla emiteerimise peamine põhjus kipub olema odava raha laenamine aktsiate tagasiostuks või dividendimakseteks.
Allikas: FactSet
Võiks arvata, et kui ettevõtete kasumite suhe SKPsse on kõrgeimal tasemel alates Teisest maailmasõjast, investeerivad ettevõtted hullupööra, kuid nagu ülalolevalt pildilt näha, pole see sugugi nii. Allolevalt jooniselt selgub, et ajalooliselt on investeerimiseks kasutatavate vahendite ning aktsionäridele jaotatud raha suhe olnud üsna volatiilne, küündides näiteks 70-ndate alguses 15-ni, kuid antud näitaja on viimastel aastatel kindlalt põhjade läheduses.
Allikas: The Economist
Miks aga ei investeeri ettevõtted äritegevuse laiendamisse, vaid eelistavad pigem raha aktsionäridele tagastada? Kas suurettevõtete kasvupotentsiaal on ammendunud või on majanduskeskkond ikka veel liialt ebakindel?
Võib-olla on asi hoopiski selles, et tegu on börsiettevõtetega. Asker, Farre-Mensa ja Ljungqvist leidsid käesoleval aastal avaldatud uurimuses, et perioodil 2001-2011 oli avalike ettevõtete investeerimismäär keskmiselt 3,7% samal ajal kui eraettevõtete vastav näitaja küündis 6,8%-ni. Lisaks märgiti, et erakätes olevate ettevõtete investeerimisotsused on enam kui neli korda rohkem kohanduvamad võrreldes börsiettevõtetega. Seda on märgata ka IPOde puhul, kui ettevõtted on viis aastat enne aktsiate esmast avalikku emissiooni oluliselt tundlikumad investeerimisvõimaluste suhtes. Pärast IPOt muutub firmade investeerimisprotsess sarnaseks teiste börsil noteeritud ettevõtetega.
See tähelepanek pani autoreid uurima, miks erakätes olevad ettevõtted erinevad investeerimisotsuste poolest börsiettevõtetest. Pärast seda, kui välistati vanus või elutsükkel, erinevused immateriaalsetesse varadesse investeerimisel, erinevused maksude ja raamatupidamisnõuete puhul ning mitmete teiste vaadeldavate muutujate vahel (suurus, netoraha positsioon), jäi sõelale ainult omanike ja juhtimise struktuur.
Peamise süüdlasena investeerimisotsuste erinevusel nähakse seega agendiprobleemi, mis avalikult noteeritud firmade puhul on väga aktuaalne, sest tihtipeale on omanikud ja juhatus üksteisest vähemalt osaliselt eraldatud. Agendiprobleem tõstatub siinkohal juhul, kui juhtide huvid erinevad omanike eesmärkidest. Lisaks võimaldab börsil noteeritud ettevõtte likviidsus investoritel kiirelt omanikestruktuurist lahkuda, kui peaksid ilmnema ohumärgid, selle asemel, et aktiivsemalt survestada juhatust.
Üks peamisi teooriaid, mis näib kinnitavat alainvesteerimise põhjuseid on juhatuse orienteeritus lühiajalistele tulemustele. Seda võib eelkõige märgata juhtudel, kui juhatuse jaoks on kasulik tõusev aktsia hind ja samaaegselt ka ettevõtte pikaajaline väärtus. Juhul kui omanikel ei ole piisavat informatsiooni selle kohta, milline peaks olema investeerimistase, et maksimeerida pikaajalist väärtust, on juhatusel stiimul teha vajalikust vähem investeeringuid, et näidata ettevõtet kasumlikumana ja seeläbi tõsta aktsia hinda. Seda tähelepanekut kontrolliti aktsia hinna reaktsiooni abil kasumiaruande avalikustamisele. Ettevõtete puhul, kelle aktsia hinda kasuminumbrid suuresti mõjutasid võis märgata oluliselt suuremat alainvesteeritust, võrreldes samas tööstusharus tegutsevate erakätes olevate ettevõtetega.
Seda mõtet viib edasi Andrew Smithers, kes nendib, et tänapäeval makstakse juhtidele töötasu peamiselt boonuste, mitte palga vormis. Esimesed seotakse üsna tihti aktsia hinna liikumisega, mis omakorda sõltub sellest, kas kvartaalseid analüütikute kasumiootusi suudetakse täita. Seetõttu võibki juhtide kompensatsioonistruktuur mõjutada investeerimisotsuseid, kuna aktsiate tagasiostmine suurendab aktsiapõhist kasumit, samas kui investeerimisprojektid vähemalt lühiajaliselt vähendavad kasumit. Smithers järeldab, et seetõttu polegi juhatused nõus võtma lühiajalisi riske (näiteks kasumimarginaalide vähendamist lühiajaliselt), vaid pigem riskeeritakse ettevõtte pikaajalise tulevikuga, kui liialt väikeste investeeringute tõttu võib ettevõte tulevikus kaotada turuosa.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
