Shutterstock
Pole imekspandav, et maailma parimatest ülikoolidest tulevad üsna tihti ka parimate oskuste ja teadmistega inimesed, kes jõuavad märkimisväärsete saavutusteni või ametikohtadeni. Erinevate valdkondade lõikes on välja kujunenud ka ihaldatumad õppeasutused. Juuras näiteks on selliseks kohaks Yale, bioloogias Stanford, kuid millisesse kooli peaks pöörduma doktorant, et jõuda kõrge ametikohani mõnes suuremas keskpangas? Tundub, et õige vastus on Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT).
Lisaks MIT silmapaistvale füüsika- ja matemaatikaprogrammile, on kooliga seotud inimesed üle kogu maailma finantskriisi järgselt keskpankades kõrgetel kohtadel. MIT majandusteaduskonna hoonest nimega E52 on alguse saanud nii mõnegi tuntud keskpankuri karjäär. Näiteks omandasid sealt doktorikraadi praegune Fedi esimees Ben Bernanke 1979. aastal ja Euroopa Keskpanga juht, varasemalt Itaalia keskpanga eesotsas olnud Mario Draghi 1977. aastal. Ka on seal lühikest aega teadlasena töötanud tulevane Fedi juht Janet Yellen ning Inglismaa keskpanga juhtimise üle andnud Mervyn King (kes muide jagas ka Bernanke’iga kabinetti). Lisaks on MIT vilistlased juhtinud Küprose ja Kreeka keskpankasid, Inglismaa keskpanga juhataja asetäitja Charlie Bean sai MIT doktorikraadi 1980-ndate alguses ning antud seltskonda kuulub ka praegune IMFi peaökonomist Olivier Blanchard, lõpetades teistega sarnaselt 1977. aastal. MIT doktorikraadi sai 1977. aastal ka Nobeli preemia laureaat Paul Krugman.
Kuna mitmete, makromajandusega seotud organisatsioonide tipus on ühe kooli inimesed, siis tekib paratamatult kahtlus, et tegu ei saa olla pelgalt juhusega. Muidugi saab siia juurde keevitada vinge vandenõuteooria, sellest, kuidas tuttavad koolipoisid nüüd juhtivatel ametikohtadel maailma valitsevad. Arvestades veel ka seda, et kord kahe kuu tagant õhtustavad suuremate keskpankade pead Šveitsis, ühe klaastorni 18. korrusel ja arutavad majandusteemasid, siis pole kujutlusvõimet eriti vajagi. Kuid „naiivsemad“ inimesed võivad küsida, et äkki tehti MIT’s midagi sellist, mis annab seal õppinud inimestele mingi erilise eelise? Nagu näha, siis kõigi eespool loetletud nimede puhul ei ole ühine mitte ainult MIT iseenesest, vaid ka seal tegutsemise aeg – 70-ndate lõpp ja 80-ndate algus.
Lähemalt vaadates, ühendab kogu seda seltskonda MIT’s kaks nime – Rudi Dornbusch ja Stanley Fischer (juhtis 2005-2013 Iisraeli keskpanka). Kuid selleks, et täpsemalt mõista, kuidas Dornbusch ja Fischer MIT majandusteaduskonna teistest silmapaistvamaks muutsid, tuleb kõigepealt vaadata ajaloolist konteksti.
Pärast Suurt Depressiooni valitses majanduslikus mõtteviisis keinsism ning 50-ndateks oli see ka üldtunnustatud teooria mitmetes ülikoolides. Seda ka MIT’s, kus antud teooriat viljelesid Paul Samuelson ja Robert Solow, kes suutsid president Kennedy nõunikena oma ideid ka praktikas rakendada.
Hoolimata tolleaegsele edukale majandusolukorrale, leidus skeptikuid, eesotsas Milton Friedmaniga Chicago ülikoolist. Tema peamine vastuargument Keynesi teooriale oli, et Suure Depressiooni põhjuseks ei olnud mitte see, et turumajandus lakkas töötamast, vaid et keskpank ei takistanud raha hulga vähenemist 1930-ndatel aastatel. Friedmani võidukäik algas pärast 1970-ndate naftakriisi, kui selgus, et tema väide, et töötuse määra ja inflatsiooni seos on ajutine pidas paika. Keynesi teooriale andis veel viimase põntsu Robert Lucas, Friedmani õpilane, kes oma kriitika eest keinsismi suunal sai ka Nobeli preemia. Samas ei suutnud Lucas tulla lagedale mõne teise elujõulise makroteooriaga, mistõttu avaneski võimalus MIT’l leida uus seletus.
Kogu protsess sai alguse, kui Stanley Fischer naases MIT’sse. Fischeril oli kiindumus nii Friedmani praktilise lähenemise kui ka Lucase Keynsismi teoreetilise kriitika vastu. Fischer tõi endaga kaasa Chicago ülikoolist Rudiger Dornbuschi ja järgmised kaks aastakümmet domineerisid nemad täielikult MIT majandusliku mõtteviisi suunda. Nende endise õpilase professor Frederic Mishkini sõnul tõid nad endaga kaasa kõige uuemad teadmised. Mõlemad olid väga hästi tuttavad Chicago koolkonna teooriaga, kuid samas olid Fischer ja Dornbusch ka äärmiselt lahtise peaga. Samasugust avatud suhtumist võis kohata ka õpilaste puhul, mistõttu said neist doktorantide lemmikjuhendajad. Arvestades ka uute mikroökonoomika teooriatega, mis üldise tasakaalu saavutamise asemel hakkasid uurima paljusid erinevaid tasakaaluseisundeid, kus kõik ressursid ei pruugigi Pareto-optimaalselt jaotunud olla ja põhjalikumate statistiliste meetodite levikuga, oli loodud ideaalne kasvulava uutele teooriatele. Paul Krugmani sõnul oli see majandusteooria arengu seisukohalt kuldaeg.
Seetõttu oligi MIT 1970-ndatel ja 80-ndatel majandusliku mõtteviisi muutuse keskpunktis, mis hiljem mõjutas ka keskpankade tegutsemist, eriti kriisi aegadel. Peamiselt tegeleti Keynesi mõtete kaasajastamisega, mille tulemusena oldi veendunud, et keskpangad suudavad lühiajaliselt vähendada deflatsioonilist survet ning tekitada majanduskasvu. Üsna palju vaadati olukorda tarbijate ja ettevõtete silmade läbi, mistõttu uuriti, kuidas ootused mõjutavad antud majandusagentide käitumist. Sisuliselt tunnustasid MIT õpilased turumajanduse toimimist, kuid leidsid, et vahepeal võib vaja minna keskpanga sekkumist. Näiteks Fischer kirjutas ühe uurimistöö sellest, et mõnikord peab keskpank monetaarpoliitikaga andma tõuke aeglaselt kohanduvatele palkadele ja hindadele.
Fischeri ja Dornbuschi üks õpilastest Brad DeLong kirjeldab, et kuigi MIT tolleaegset suunda võis pidada keinsistlikuks, siis MIT õppejõud arvestasid lisaks General Theory nimelisele teosele ka teiste Keynesi publikatsioonidega ning leidsid, et Keynes, Wicksell ja Friedman püüdsid kõik ühiselt saada aru makroökonoomikast, mis lõppes arusaamaga, et piiratud, strateegiline, fokuseeritud, ent samas jõuline valitsuse sekkumine võib tekitada olukorra, kus majandus toimib enam-vähem Adam Smithi kirjelduste kohaselt.
Lühidalt öeldes oli MIT lähenemine antud perioodil väga elulähedane, kui eemalduti teoreetilistest mudelistest ja uuriti rohkem, kuidas reaalses elus protsessid toimuvad. Kogu olukorra võtab hästi kokku Larry Summers, samuti üks MIT kasvandik, kelle sõnul oli toona tegu analüütilise ja praktilise lähenemise võidukäiguga.
Alloleval joonisel on toodud ka erinevate MIT professorite ja lõpetanute seosed (parema kvaliteediga joonise võib leida siit).
Allikas: Bloomberg Businessweek
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
