Shutterstock
Ükskõik kui väga aeg-ajalt ka ei tunduks, et aktsia- ja võlakirjaturgusid juhib keskpankade rahapoliitika, siis lõppude lõpuks tõmbab majanduse tegelik käekäik väärtpaberid tagasi reaalsusesse. Instrumentide hinnad, mille aluseks on ettevõtete või valitsuste tegevus, on justkui kummiga sõlmitud majanduse külge, pendeldades selle suhtes üles ja alla, vahel rohkem, vahel vähem. Millised on erinevad majanduslikud indikaatorid, mis aitavad väärtpaberitele liikumissuuna kätte näidata?
Juhtivad indikaatorid
See võib esmapilgul näida veidi kummalisena, aga juhtivate või ettevaatavate indikaatorite (leading indicators) hulka loetakse aktsia- ja võlakirjaturgusid. Põhimõtteliselt võiks seda võrdsustada olukorraga, kus ära eksides küsin iseendalt nõu või vaatan kuhu suurem seltskond läheb ning võtan neile sappa, teadmata, kas tehtud otsus on õige või mitte. Olgugi, et investorite ja kauplejate otsuseid kipuvad tihtipeale juhtima emotsioonid, siis kollektiivne suunataju võiks siiski viidata majanduse üldisele tervisele.
Kui turuosaliste usk majandusaktiivsuse paranemisse on suur, peaks riskide võtmine olema õigustatud ning aktsiaturud tänu sellele tõusukursile jääma. Seda veendumust aitaksid kinnitada paralleelselt langevad võlakirjade hinnad, kuna suureneb müüjate osakaal, kes soovivad raha tulusamaks investeeringuks vabastada.
Paraku pärast seda, kui keskpangad globaalse majanduskriisiga võitlemiseks oma bilansse võimsalt suurendama hakkasid, on signaalide lugemine aktsia- ja võlakirjaturgude liikumiste pealt muutunud raskeks. Ühest küljest üritab näiteks USA keskpank kunstlikult ise valitsuse võlakirjasid ostes intresse alla suruda, teisest küljest ei lase sealsed aktsiaturud samal ajal üldse ennast halvematest majandusuudistest häirida, kuna püsib lootus, et keskpank on oma eesmärkide saavutamisel võidukas.
Nendel kahel turul on aga aeg-ajalt tunda investorite ülevoolavaid emotsioone ja siis kaotavad hinnaliikumised kontakti reaalsusega. Näiteks 2011. aasta suvel, kui Kreeka võlaprobleem teravamalt päevakorda tõusis ja uut globaalset majanduslangust hakati kartma, tegid paljud aktsiaturud lühikese ajaga läbi üle 10% korrektsiooni. Kuna aga ettevõtete tähtsamad töötajad samal ajal suurendasid märkimisväärselt oma ettevõtte aktsiate ostusid, siis võib järeldada, et aktsiaturud reageerisid üle ega peegeldanud adekvaatselt tegelikku ärikeskkonda. Hästi kirjeldab selle indikaatori täpsust majandusteadlane Paul Samuelson kunagise tsitaadiga: „Viimasest viiest majandussurutisest on aktsiaturud ette näinud üheksat.“
Efektiivsemalt töötavad mitmed muud juhtivad majandusindikaatorid, mille sekka mahuvad näiteks töötu abiraha taotlused, erinevad ettevõtete ja tarbijate kindlustunde küsitlused, töötleva tööstuse ja teenindussektori ostujuhtide indeksid (PMI), väljastatud ehitusload, ettevõtete kaubavarud.
Viimase puhul tasub siiski tähele panna, et kaubavarude suurenemist saab kahtepidi tõlgendada. See leiab aset kasvava nõudluse ootuses või vastupidi, oodatust nõrgema lõpptarbimise tõttu. Lõpliku tõe väljaselgitamiseks oleks mõistlik suhestada kaubavarusid müügiga ja vaadata trendi. Kui varud suurenevad, aga nende suhe müüki püsib sama või isegi kahaneb, siis järelikult on tegu positiivse majandusliku signaaliga.
Kokkulangevad indikaatorid
Kokkulangevate või samaaegsete indikaatorite (coincident indicators) nimetus tuleneb sellest, et nad muutuvad samas taktis majandusega. Sellesse nimekirja kuuluvad näiteks riigi tööstustoodang, inimeste sissetulekud, jaemüük. Kui majandusolukord paraneb, peaksid järelikult kasvama ka tööstustoodang, sissetulekud ja jaemüük. Me näeme selle statistika põhjal, millises faasis on hetkel majandus, kuid ei saa teada, millises suunas liigutakse.
Paljude majandusega kokkulangevate indikaatorite puhul tasub tähele panna, et nad jõuavad turuosalisteni viitega. Näiteks teise kvartali lõppedes pole statistikaamet kohe juuli esimesel tööpäeval võimeline ütlema, mis oli kolme kuu sisemajanduse kogutoodang või juuni tööstustoodang, kuna andmete kogumine ja töötlemine võtab aega. Selline statistika võib investorini jõuda kuu või kaks pärast mõõdetava perioodi lõppu ja sestap on väärtpaberiturgude mõistes tegemist üldiselt juba aegunud infoga, kuna investorid on paljude muude signaalide põhjal üritanud juba ammu numbrit ära arvata ning otsustes arvesse võtta.
Tagasivaatavad indikaatorid
Tagasivaatavad või järelindikaatorid (lagging indicators) dokumenteerivad majanduslikke muutusi mitmekuulise hilinemisega, mis tekitab kohe küsimuse, mis kasu on sellisest infost? Põhjus on tegelikult lihtne, sest nende abil saab kinnituse majanduses aset leidnud sündmustele ja määrata ära trendi.
Sellisteks indikaatoriteks on muuhulgas ettevõtete ja eraisikute laenumahud, kapitaliinvesteeringud, keskpanga intressid, tarbijahinnaindeks, töötuse määr. Näiteks lohiseb tööpuuduse määr majandusel järel, kuna keerulisemates tingimustes ei pruugi ettevõtted kohe töötajaid vähendama hakata, vaid kärbivad töötunde või palka. Samuti ei pruugita nõudluse taastudes kohe uusi töötajaid värvata, vaid eelistatakse võimalusel tõsta olemasoleva personali koormust ja töötasu.
Indikaatorid igapäevaelus
Kõige hõlpsam on kolme indikaatori rolli mõista elulise näite abil. Oletame, et plaanin kehakaalu langetada. Kokkulangevat indikaatorit pole selles protsessis keeruline seostada – astun kaalule ja saan täpselt teada, milline on jooksev seis.
Ettevaatavaks indikaatoriks võiks aga olla kalorite arv, mida toiduga tarbin ja trennis kulutan. Kui mulle on see arvuliselt teada, võin aimata, millises suunas keha mass muutub ja võib-olla isegi määrata muutumise tempo. Aga kalorid ei garanteeri kindlat näitu kaalul, vaid viitavad teatud tõenäosuse juures võimalikule kehamassile.
Tagasivaatavaks indikaatoriks oleks vanade riiete mõõdud. Kui vöö ümbermõõt on juba piisavalt vähenenud, jäävad püksid suureks ning mul tuleb poodi väiksema numbriga teksapaari järele minna. Kehakaalu muutudes on vanade riiete põhjal lihtne leida kinnitust sellele, milline on minu muutumine olnud. Järelikult on see ka tõestuseks, kas valitud dieet ning treening toimivad või mitte.
Kuigi kolme indikaatorit saab eraldiseisvalt käsitleda, siis kõige tõhusamaks kujunevad järeldused ikkagi neid üheskoos kasutades. Niimoodi näeme laiemat pilti ja ühtlasi teadvustame, kus olime, kus viibime ja kuhu suundume.
Käesolev lugu ilmus LHV Panga ajakirjas Investeeri (nr 2/2013)
Tweet
