Shutterstock
Maailma suuruselt teise majanduse, Hiina, kasvutempo jätkas alanemist ka möödunud aasta neljandas kvartalis. Selle taga olid eelkõige tööstustoodangu kasvutempo kui ka investeeringute kasvu aeglustumine. Ka käesoleva aasta kohta erilist kasvu kiirenemist ei märgata, kuna majanduskasvu survestab krediidi piiramine. Positiivse poole pealt aga ületas 2013. aasta majanduskasv aasta algul seatud eesmärke.
Lõppenud aasta sisemajanduse kogutoodanguks kujunes esialgsetel andmetel ca 56,9 triljonit jüaani (ca $9,4 triljonit). Tegu on 7,7% kõrgema näitajaga kõrvutades 2012. aastaga võrreldavates hindades. Kvartalite lõikes olid kasvudeks vastavalt esimesest kuni neljandani 7,7%, 7,5%, 7,8% ja 7,7%. Ühtlasi suudeti näidata suuremat kasvu, kui valitsuse märtsis välja käidud 7,5%-line eesmärk. Hoolimata sellest, et üle 7%-line majanduskasv on praeguses maailmamajanduse keskkonnas päris kiire, oli tegu Hiina jaoks viimase 14-aasta madalaima näitajaga. Ühtlasi jäi neljanda kvartali 1,8% suurune majanduskasv võrreldes kolmanda kvartaliga alla 2%-lisele analüütikute prognoosile.
Allikas: The World Bank
Investeeringud põhivaradesse kasvasid möödunud aastal püsivhindades 19,2%, kusjuures investeeringud riigi osalusega ettevõtetesse tõusid 16,3% ning erainvesteerinud kasvasid 23,1% ning viimased moodustasid 63% kogu investeeringutest. Tööstustoodang kasvas 2013. aastal 9,7%. Hiina looduskeskkonnale tuleb ilmselt positiivsena ka uudis, et energia tarbimise intensiivsus 10 000 jüaani SKP loomiseks kukkus möödunud aastal 3,7%. Ilmselt on selle ka taga ka Hiina majanduse struktuuri muutused. Eelmisel aastal panustas esimest korda ajaloos Hiina SKP kasvu enim tertsiaalsektor, edestades töötlevat tööstust. Siiski pole tarbimine veel põhiline SKP komponent, vaid 54% moodustas SKP kasvust investeeringud põhivaradesse, millele järgnes 50%-iga tarbimine. Kaupade ja teenuste netoeksport kärpisid 4,4% SKP kasvust.
Pärast 30-aastast kiiret majanduskasvu perioodi, mis aitas miljonid hiinlased vaesusest välja, kuid tõi kaasa ka ülimalt kõrge saastatuse, korruptsiooni ning kohalike omavalitsuste võlakoorma, on Hiina väljendanud tahtmist läbi viia majanduses strukturaalseid muudatusi. Hiina juhid on avaldanud soovi, muuta riik vähem sõltuvamaks suurtest investeeringutest kinnisvarasse, infrastruktuuri, kapitali intensiivsetsse tööstusharudesse ning ekspordist. Eelmise aasta lõpus avaldatud reformikava näeb ette korruptsiooni vähendamist ja majanduskeskkonna liberaalsemaks muutmist. Eelkõige on tõsisemalt hakatud tegelema just esimese probleemiga, mis aga mõnedel juhtudel näib kasvu õõnestavat.
Kuna reformide mõju majandusele on lühiajalises plaanis üsna hägune ja ilmselt ka väike, siis ei prognoosita käesolevaks aastaks majanduskasvu erilist muutust. Maailmapanga juht Robert Zoellick kommenteeris, et reformide läbiviimine pole mingi hetkeline sündmus, vaid samm-sammuline projekt. Kuigi 22 Hiina 31-st kohalikust omavalitsusest on oma kasvuootusi protsendipunkti võrra madalamaks tõmmanud, siis suuremad ning majanduslikult kaalukamad piirkonnad näevad majanduskasvu taset stabiilsena. Hiina valitsus pole veel oma ametliku majanduskasvu eesmärgiga välja tulnud, kuid mitmete allikate teatel saab selleks taaskord olema 7,5%.
Investorid on edasise kasvu osas üsna ettevaatlikud. Ambitsioonikad investeeringud kohalike omavalitsuste poolt on paisutanud viimaste võlakoorma umbkaudu $3 triljonini. See on üha tõsisemat muret tegemas ka keskvalitsusele, kes on üheks eesmärgiks seadnud KOV’ide võlakoormaga tegelemise. Seetõttu kardetakse ka kohalike omavalitsuste investeeringute langust, mis kajastuks ilmselt ka SKP näitajas.
Kuigi mitmed eksperdid tõdevad, et Hiina majanduskasvu aeglusutmine on paratamatus, siis kui kuskil tuleb juttu Hiina SKP kasvu aeglustumisest 7,5%-ni või isegi madalamale, jääb paratamatult mulje, et kui Hiina „nii aeglaselt“ kasvab, siis kukub taevas alla. On ju tegu globaalse majanduse mootoriga, kelle käekäik läheb korda tervele maailmale. Mõned arvavad, et alla 7%-line majanduskasv võib riigis kaasa tuua sotsiaalsed rahutused või isegi revolutsiooni.
Pekingi Ülikooli professor Michael Pettis aga ütleb, et tema arvates ei suuda muutuv Hiina paegi enam 3-4% suurusest majanduskasvust näidata. See viimsepäeva prognoos on isegi hullem kui praegune analüütikute oodatav must stsenaarium, mille kohaselt Hiina kasv langeb 6-7% peale. Pettis selgitab oma nägemuse tagamaid, tuues paralleeli Jaapaniga.
1990. aastal poleks keegi uskunud ennustust, et Jaapani majandus kasvab järgmise 20 aasta jooksul keskmiselt 1% aastas või vähemgi. Esiteks, peeti Jaapanit tolle aja globaalseks majanduskasvu mootoriks ning säärane kasvu aeglustumine oleks ilmselt terve maailma krahhi äärele viinud. Teiseks, pärast kümneid aastaid kiiret kasvu, oleks niivõrd suur aeglustumine ilmselt kaasa toonud sotsiaalsed ja poliitilised rahutused. Mis aga juhtus, oli see, et Jaapan kasvaski järgnevad 20 aastat aeglaselt ning ülestõusud jäid olemata.
Tänapäeval näib Hiina kasvu aeglustumisest rääkides õhus olevad täpselt samasugused küsimused – maailma majanduse kokkuvarisemine ning ülestõusud Hiinas. Just nagu Jaapanit 80-ndatel, peetakse ka Hiinat maailmamajanduse mootoriks, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Hiina on küll aritmeetiliselt üks suurimaid komponente maailma majanduse kasvus, kuid see ei võrdsusta antud regiooni veel majandusmootoriga. Globaalse majanduse probleemiks on hetkel nõudluse puudumine, mistõttu majanduse mootor peaks olema nõudluse allikas ülejäänud maailma jaoks. Hiina oma suure kaubanduse ülejäägiga ei ole seda aga teps mitte. Seega ülejäänud maailma jaoks ei ole tähtis mitte Hiina majanduskasvu kiirus, vaid kaubavoogude dünaamika Hiina majanduse struktuuri muutudes.
Kuna Hiina on üks suuremaid toorainete tarbijaid, siis rõhu asetamine investeerimispõhisest majandusest tarbimispõhisele mõjutab negatiivselt riike, millede majanduskasv sõltub kõrgetest toorainehindadest, kuid toob kasu toorainete netoimportijatele. Hiina kunstlikult madalad valuuta, intressimäärad ja palgad tõstsid riigi ekspordi konkurentsivõimet ning Hiina majanduse muutudes, hakkavad need eelised kaduma. See on positiivne teistele arenevatele tööstusriikidele. Kolmandaks tähendab Hiina majanduse rebalansseerimine investeeringutega seotud kulutuse kandumist tarbimisega seotud kulutusteks. Niisiis võib arvata, et Hiina muutuvast majandusest kannatavad näiteks Saksamaa tootmisvahendite valmistajad rohkem kui Saksamaa tarbekaupade tootjad.
Kas aga hiinlased ise tulevad aeglasemalt kasvava majandusega toime? Madalam kasv Jaapanis ei mõjutanud majapidamisi eriliselt, sest see ei muutnud nende majanduslikku olukorda suhteliselt halvemaks. Nimelt ei huvita majapidamisi niivõrd SKP muutus, kuivõrd vabalt kasutatava reaalse sissetuleku muutus. Näiteks 1990-ndatel toimunud Jaapani majanduse restruktureerimise tulemusena majapidamiste sissetulek ja tarbimine suhtena SKPsse kasvasid, mis arvatavasti peaks aset leidma ka Hiinas. Seega Jaapani keskmise majapidamise sissetulek kasvas tol ajal kiiremini kui SKP, mistõttu sealsed majapidamised ei kogenud SKP kasvu aeglustumisega võrdset sissetulekute aeglustumist.
Pole kahtlustki, et Hiina majanduse struktuurimuutustega seoses seisab ees ka kasvumäärade märgatav vähenemine. Samas ei pruugi see tähendada veel maailmamajanduse kokkukukkumist. Palju sõltub ka kindlasti sellest, milliseid otsuseid reformide suhtes võetakse vastu Pekingis, kuid mõõdukas ja kontrollitud struktuurimuutuste tegemine, koos väiksema SKP kasvuga, võib hiinlaste kui ka kogu maailma jaoks üldiselt olla positiivse efektiga.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
