Shutterstock
Energeetikasektori trendid kipuvad olema üsna pikaajalised, kuid ometigi on kasulik aeg-ajalt üldpilt jälle üle vaadata. Lisaks on viimased aastad tõestanud, et uued tehnoloogiad võivad kaasa tuua varem prognoosimatud arengusuunad. Eelmisel nädalal avaldas maailma üks suurematest naftatootjatest, BP neljandat korda energeetikasektori väljavaate. Seekord on üleval küsimused, kas maailmal on piisavalt energiaallikaid, toetamaks majanduskasvu, kui kättesaadavad need allikad on ning, kas need on ka jätkusuutlikud?
Esimesele küsimusele võib BP hinnangul anda kindla jah sõna. Arengud tehnoloogias, investeeringutes ning regulatsioonides, peaksid kindlustama, et tootmine suudab nõudlusega sammu pidada. BP ootab aastaks 2035 energia tarbimise kasvu 41% 2012. aasta tasemetelt. Väga suure osa ehk 95% sellest kasvust tuleneb kiiresti kasvavate arenevate majanduste arvelt. See tähendab, et keskmiseks kasvumääraks on 1,5% aastas, kusjuures energiaallikate tarbimise kasvukiirus pidevalt väheneb, olles 2005-2015 2,2% aastas, perioodil 2015-25 1,7% aastas ning prognoosiperioodi viimasel kümnendil oodatakse aastas keskmiselt 1,1% kasvu energiaallikate nõudluses.
Tegu on oluliselt madalamate kasvunumbritega kui nähtud viimastel kümnenditel, tulenevalt suurenevast energiaefektiivsusest. BP sõnul on selja taha jäämas väga kõrge energiatarbimise faas, mida vedas mitte-OECD riikide industrialiseerumine, eesotsas Hiinaga. Kümneaastasesse 2002-2012 perioodi jäi läbi aegade suurim energia nõudluse kasv, mida ilmselt järgmise paarikümne aasta jooksul korrata ei suudeta.
Nagu juba eespool mainitud, siis suurima panuse järgmise 20 aasta energiatarbimise kasvu annavad arenevad, väljapoole OECD kuuluvad riigid. Muidugi mõista panustab kasvu enim Hiina, kuid prognoosiperioodi lõpuks hakkab riigi panus vähenema ning jääb samale tasemele Indiaga. Kui mitte-OECD riikide energiatarbimise kasvuks oodatakse perioodil 2012-2035 2,3% aastas, siis OECD riikide puhul on see näitaja kõigest 0,2% ja hakkab alates 2030. aastast isegi langema. Ühtlasi on märgata, et energiatarbimine kasvab oluliselt aeglasemalt kui SKP. Selle tulemusel väheneb majanduse energiaintensiivsus (ühe ühiku SKP jaoks vajaminev energiahulk) perioodil 2012-2035 36%, kusjuures aja möödudes peaks energiaintensiivsus järjest kiiremini langema.
Kütuseliikide lõikes jätkub fossiilkütuste osakaalu langus ning võidukäiku teevad taastuvenergiaallikad. Nafta osakaal jätkab järk-järgult vähenemist ning mõne aja jooksul kembeldakse kivisöega juhtiva energiaallika tiitli nimel. Tulenevalt uutest kaevandamistehnoloogiatest kasvab maagaasi osakaal ning aastaks 2035 peaks kolm fossiilkütuste liiki igaüks olema 27%-lise osakaaluga. See tähendab, et alates tööstusrevolutsioonist tekib esimest korda olukord, kus pole kindlat domineerivat kütust. Taastuvenergiaallikate osakaal maailma energiatarbimisest 3,5-kordistub 2012. aasta 2% pealt 7%-ni aastaks 2035. Tuumakütuse osakaaluni jõutakse 2025. aastal ning hüdroenergia tasemeni 2035. aastal. Kokkuvõtvalt domineerivad siiski fossiilkütused 81% osakaaluga vs 86% aastal 2012.
Allikas: BP Energy Outlook
Kuigi mõned uudisteagentuurid näevad, et raport näitab positiivses valguses kivisöe arengu perspektiive, siis tegelikkuses on antud energiaallika kohta raske midagi rõõmustavat leida. Tõsi, kokkuvõtvalt peaks perioodil 2012-35 kivisöe tarbimine kasvama 1,1% aastas (mitte-OECD riikides 1,6% ning OECD riikides -0,9%), kuid aeglasemat kasvu võib kohata ainult nafta puhul. Kuigi Hiina on ilmselt ka paarikümne aasta pärast kivisöe suurim tarbija, siis riigi energiaallikate suhtes on antud kütuseliik osakaalu kaotamas 65% pealt 52% peale ning pärast 2030. aastat peaks Hiina kivisöe tarbimine hakkama järjepidevalt kahanema, mida illustreerib ka allolev joonis.
Allikas: BP Energy Outlook
Nagu märgitud, siis pakkumise poole pealt probleeme ei nähta. Vedelkütuste segmendis peaksid väljapool OPEC’i riike pakkumist enim suurendama USA, Kanada ja Brasiilia. Sellest tulenevalt oletatakse, et OPECi riigid soovivad tootmist langetada, mistõttu vabade tootmisvõimsuste määr küündib aastal 2018 kuue miljoni barrelini päevas, tase, mida pole nähtud alates 1980-ndate lõpust. Kahtlemata tõotab sellest kujuneda proovikivi OPECi riikide majandustele, sest tootmise kärpimine aitab küll hindasid kõrgemal hoida, kuid sellega seoses väheneb ka OPECi turuosa kogupakkumises ning esineb survet riikide tulubaasile. Siiski ei usu BP 1980-ndate stsenaariumi kordumisse, kuna toona jõudis vabade tootmisvõimsuste maht 10 miljoni barrelini päevas ning kartelli osakaal maailma kogupakkumises langes alla 30%. Samuti tuleb arvestada, et suhtena kogu nafta tootmisesse, moodustavad vabad tootmismahud suurusjärgus 6 mln barrelit päevas 7% vs 17% 1985. aastal.
Allikas: BP Energy Outlook
Olenemata sellest, kui hästi OPECi kartell raskematele aegadel vastu peab, võib märgata globaalse majanduse energiaintensiivsuse kiiret paranemist nagu ülal juba mainitud. Huvitav on erinevate riikide kiire konvergeerumine, mis on turujõudude ja globaalse konkurentsi viljad. Efektiivsema energiakasutusega kaasneb ka madalam süsihappegaasi emissioon suhtena tarbitud energiahulka. Siiski kasvab globaalne CO2 emissioonide maht prognoosiperioodil 29% ehk oluliselt rohkem kui teadlaste soovitatav stsenaarium.
Allikas: BP Energy Outlook
BP Energy Outlook raport on täismahus kättesaadav siit.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
