Shutterstock
Ameerika Ühendriikide president Barack Obama rõhutas eelmisel nädalal peetud ligi tunniajases kõnes olukorrast riigis seda, et ebavõrdsus rikaste ja vaeste vahel on süvenenud ning et liiga paljud ameeriklased töötavad toimetulemiseks rohkem kui kunagi varem, kuid ülespoole liikumine on peatunud. Seoses sellega tahab Obama tõsta riigis kehtivat miinimumpalga määra ligi 40% võrra, kuid palus ka korporatsioonidel teha omaltpoolt kõik võimalik, et töötajate palgatasemeid tõsta. Ka Jaapani peaminister Shinzo Abe on viimased aasta aega teinud tööd justnimelt sama sõnumi levitamise nimel, et ettevõtted töötajate palgatasemeid tõstaksid.
Korporatsioonid pole aga sellistele nõudmistele kergemeelselt allunud ja seda ilmselgetel põhjustel: töötajate palgatasemete tõstmine vähendaks firmade kasumlikkust. Lisaks on Ühendriikides endiselt töötuse määr võrdlemisi kõrge ning Jaapanis püsib tööjõus osalemise määr madalal, mis tähendab seda, et tööjõupuudust tööturul ei ole ja seega pole ettevõtetel ka konkreetset põhjust palgatasemete tõstmiseks.
Õigemini on ettevõtted just tänu töötajate madalatele palkadele suutnud hiljutised kasumid tõsta rekordilistele tasemetele. Goldman Sachsi peaökonomist Jan Hatzius kirjutas hiljuti avaldatud raportis, et korporatsioonide tugevad kasumid on otseselt seotud töötajate madalate tunnipalkadega. Iseenesest ei ole selles midagi halba, kuna ettevõtte lõppeesmärk on ikkagi aktsionäride rikkuse maksimeerimine.
Ometi leiavad kahe maailmamajanduse juhtriigi liidrid, et palgatasemete tõstmine on hädavajalik, kuid miks küll?
Sellele küsimusele võib vastata ühe sõnaga: deflatsioon. Arenenud riikides, mille seas on USA ja Jaapan kaks suurimat, on inflatsioon jätkuvalt allpool keskpankade 2% sihtmäära. Majandusteadlaste hinnangul on aeglustuv inflatsioon arenenud riikides muutumas maailmamajanduse suurimaks ohuks, kuna see raskendaks arenenud riikide toimetulemist neid vaevavate kõrgete võlakoormatega ning korporatsioonidel muutuks oma tegevuse rahastamine keerulisemaks.
Mõlemad eelpool välja toodud punktid mõjutaksid globaalset majanduskasvu negatiivselt, mistõttu on deflatsiooni vältimine muutumas majandusliidrite jaoks prioriteediks number üks. Deflatsiooni ennetamise tähtsusele on juba mõnda aega rõhunud ka Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) juht Christine Lagarde, kes viimati võttis sel teemal sõna maailma majandusfoorumil Davosis.
Parimaks näiteks deflatsiooniga kaasnevate pikaajaliste negatiivsete mõjude illustreerimiseks on loomulikult Jaapan, kus deflatsiooniga juba aastakümneid maadeldakse. Tänu peaministri Shinzo Abe püüdlustele suudeti möödunud aastal esimest korda viie aasta jooksul inflatsioon saavutada, teisalt kujunes aga inflatsiooniks vaid 0,4% keskpanga poolt sihtmärgiks seatud 2% asemel. Olukorda raskendab ka asjaolu, et töötajate palgatasemed on jätkuvalt stagneeruvad: 31. jaanuaril avaldatud numbrite kohaselt suurenes Jaapani leibkonnaliikme keskmine kuine sissetulek detsembris nominaalses väärtuses 0,3% võrra, kuid kui arvestada sisse ka inflatsioon, siis vähenesid sissetulekud aastaga 1,7% võrra. Tulemusena kahanesid leibkonnaliikme keskmised kulutused reaalväärtuses 2,3% võrra.
Jaapani elanike palgatasemed on kahanenud alates 2000. aastast iga-aastaselt keskmiselt 0,8% võrra. Võrdluseks nii palju, et Ühendriikide ja Suurbritannia palgatasemete keskmine nominaalkasv samal perioodil oli 3,3% ning Prantsusmaal 2,8%. Kui 1997. aastal teenisid jaapanlased brutovääringus kokku ¥279 triljonit, siis 2012. aastaks oli vastav näitaja vaid ¥244,7 triljonit ehk teisisõnu on Jaapani palgatöötajad viimase kümnendi jooksul oma teenistusest kaotanud ¥34,3 triljonit – summa mis on suurem kui Taani, Malaisia või Singapuri aastane SKT.
Nüüd jõuamegi tagasi selle juurde, et miks Jaapani peaminister palgatõusu hädavajalikuks peab, kuna vaatamata keskpanga hulgalistele pingutustele pole inflatsiooni sihtmäära saavutamine võimalik kui töötajate palgatasemed järjepidevas languses on. Bloombergi analüütikute prognooside kohaselt tõusevad sealsed palgad aprillis algaval fiskaalaastal küll 0,6% võrra, kuid inflatsioon kiireneb prognooside kohaselt 3 protsendini, kuna riik tõstab esmakordselt alates 1997. aastast müügimaksu, täpsemalt 5% pealt 8% peale. Prognoosidele tuginedes edestab inflatsioon palgakasvu kiirust vähemalt 2015. aastani ning see tekitab võimaluse, et riiki tabab taas deflatsioon. Sestap rõhutabki Shinzo Abe kohalikele ettevõtetele seda, et nood peavad töötajate palku tõstma, sest muidu on deflatsioonist väljumine võimatu.
Peale pikki läbirääkimisi on ettevõtted hakanud lõpuks peaministri liikumisega liituma. Näiteks Jaapani suurim tööandja Toyota ja insenerifirma Hitachi on andnud omapoolsed lubadused töötajate palgatasemeid tõsta, kuid see, kas keskpanga stimuleerimise ja palgakasvu abil õnnestub Jaapanil deflatsioon seljatada või mitte, selgub alles aastate pärast.
Ent deflatsiooni oht varitseb ka Ühendriike ning euroala, kuna mõlema inflatsioonitasemed jäävad keskpankade sihtmäärale alla. Hetkel on veel olukord euroalas vähemalt Mario Draghi sõnade kohaselt Jaapani olukorrast kaugel, kuid sellegipoolest hoitakse inflatsiooninäidul silma teravalt peal ning vajadusel ollakse valmis reageerima veelgi madalamate intressimäärade ja stiimulprogrammidega.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
