Shutterstock
Kellele poleks positiivsed uudised rohkem meeltmööda kui negatiivsed sõnumid. Kahjuks tuleb elus kuulda mõlemaid ja börsid pole erandiks. Kasumis positsioonidel tuleks lasta edasi tõusta, aga kui portfellis vaatavad vastu miinuses aktsiad, kas see peaks ajendama müüginuppu vajutama enne, kui olukord veel hullemaks muutub?
Psühholoogiliselt on inimesel palju kergem taluda häid uudised kui vaadata näkku ebameeldivale sündmusele. Kujutage ette olukorda mõne börsil kaupleva firmaga, mille aktsia tõuseb ühe päeva jooksul 15%. Üldiselt järgneb ratsionaalse investori puhul sellele harva müügiotsus, sest hing ihkab veel suuremat kasumit teenida, ja samas ütleb loogika, et miks loobuda kuldmunasid munevast hanest, kui uudised on positiivsed ja väärtuskordajad mõistlikud.
Terve mõistus versus emotsioon
Kui aga sama aktsia peaks kukkuma 15%, jätab see hinge hoopis sügavama jälje. Psühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky jõudsid 1979. aastal tõdemuseni, et selline tundeelamus võib olla isegi kaks korda võimsam. Sestap eelistatakse kasu saavutamisel võimalusi, kus annaks vältida potentsiaalseid kaotusi või õnnestuks riski vähemalt minimaalseks viia.
Näiteks ühes Kahnemani ja Tversky uuringus küsiti katsealuste käest, kui suurt võitu nad vajaksid, et kaotuse riski aktsepteerida. Osalejatele pakuti õnnemängu, kus nad oleksid 50% tõenäosuse juures kaotanud 100 dollarit ja sama suure šansi põhjal võinud võita 150 dollarit. Kuigi tõenäosusarvutuste kohaselt on selles mündiviskes osalemine väärt 25 dollarit ($ 150 x 0,5 – $ 100 x 0,5 = 25) rohkem kui sellest loobumine, otsustasid katsealused pakkumise tagasi lükata, mida võib lugeda ebaratsionaalseks käitumiseks. Kõne alla oleks tulnud kaasalöömine juhul, kui potentsiaalne võit oleks võimalikku minetatavat summat ületanud vähemalt kaks korda.
Instinktiivselt pürgime olukorra poole, kus talutava riski juures oleks potentsiaalne võit maksimaalne, ja ma usun, et hiljuti üle elatud globaalne finants- ja majanduskriis on sellist käitumist vaid võimendanud. Aktsiaturgudel saame oma võidu võimalusi suurendada eelnevalt ettevõtet põhjalikult analüüsides, mistõttu ei toonitata investeerimisõpikutes asjata selle vajadust.
Aga vahel ei päästa ebasoodsatest tagajärgedest isegi päevi kestnud majandusaruannete tudeerimine ja pikad Exceli mudelid, sest ettevõtluses leidub rohkelt riskifaktoreid, mis võivad ootamatult realiseeruda ja kogu investeerimisteesi pea peale pöörata (emake loodus, seadusandlus, õnnetused, konkurents jne).
Kui punane värv hakkab silma riivama
Teatud mõttes võib investorite ja võitlushärgade vahel tõmmata paralleele, sest mõlemale meeldib kiiresti edasi tormata ning kumbki ei salli punast värvi (viimane küll pullide puhul levinud arvamuse kohaselt).
Juhul kui mõne positsiooniga kogunenud kahjum peakski ühel päeval valuläve ületama, tasub teha kiire test, millega saab hoobilt selgeks, kas võtame asja kaine mõistusega või laseme emotsioonidel valitseda. Testi versioone leidub mitu, aga keskseks elemendiks on neis kõigis ootamatu müük. Näiteks kui majapidamises leidub kass või laps, kes peaks ühtäkki vajutama klaviatuuril nuppu, mis kahjumis väärtpaberi likvideerib, kas oleksid valmis seda uuesti tagasi ostma või mitte? Üldiselt kipub vastus olema eitav, mis tähendab, et kahjumist hoiab kinni vaid lootus tagasi nulli jõuda.
Ei ole kahtlustki, et kaotusega leppimine on raske kogemus, eriti kui mõelda, kui mitu kuud või aastat kulus summa kogumiseks ja kuidas seda ei pruugigi enam näha. Tihtilugu saabki paljudele alles siis selgeks risk, mida ollakse tegelikult valmis oma raha puhul aktsepteerima, erinevalt sellest, mida kujutati ette hetkel, kui kogu turg tuhatnelja üles kihutas ja mõttes mõlkus vaid soov sellest osa saada.
Kiire pisarate neelamine ei pruugi samuti kõige parem lahendus olla, sest tavaliselt põhjustab see kaasatormamise kõrgemate riskide juures selle nimel, et kaotatud summat tagasi võita, päädides ehk hoopis veel ilmatuma kahjumiga.
Tark on hetkeks aeg maha võtta, mõelda, mis läks valesti, et uuesti sama reha otsa ei astuks, ning teha enne uusi oste esialgu kas või mõttes mõned tehingud ja jälgida, kuidas neil läheb. See aitab taastada enesekindlust või jõuda järelduseni, et enne investeeringute tegemist peaks analüüs olema põhjalikum.
Aitavad meelerahu ja realistlikud ootused
Juuste katkumise asemel aitab kahjumi puhul meelerahu säilitada ennekõike ostule eelnev firma finantsnäitajatega tutvumine ja tema turupotentsiaali hindamine. Isegi kui sellest hoolimata vaatab kontol lõpuks vastu realiseerimata kahjum, muudab tausta tundmine meid investeeringu suhtes tunduvalt enesekindlamaks ja vähendab riski, et otsustatakse iga ebaratsionaalse turupaanikaga asjata kaasa minna.
Kui aktsia languse taga on ühekordne tegur või kogu turu negatiivne foon ning firma pikaajaline fundamentaalne väljavaade pole muutunud, saab rahulikuma südamega realiseerimata kahjumile otsa vaadata ja vältida müügiga kiirustamist.
Samuti on abiks, kui soetatud ettevõtte väärtuskordajate puhul on veidigi hingamisruumi jäetud, võrreldes ajalooliste keskmiste või konkurentide omadega. Kui ei eksisteeri kindlat põhjust, miks aktsia peaks nende suhtes kauplema (näiteks kõrgema võlakoorma või äritegevuse restruktureerimise tõttu) madalamatel väärtuskordajatel, siis ühel hetkel võib suhtarv olla abiks kahjumi vähendamisel, ilma et äritegevuses suurt midagi muutuks.
N-ö vee alla sattunud positsioonide asemel suuna tähelepanu rohkem kogu portfelli käitumisele, sest oluline on triumfeerida üldvõistlusel, mitte niivõrd pidevalt üksikaladel esikohta taotleda. Edukalt hajutatud portfellis võivadki eri varaklassid ja väärtpaberid veel omakorda käituda turu faasides isemoodi, mistõttu on osa positsioonide nõrgem sooritus aeg-ajalt üsna tavaline.
Olulisel kohal on ka see, kui alustatakse realistlike ootustega. Kõik me tahame teenida praegustest väga madalatest deposiidimääradest kõrgemat tulu, samas ei soovi keegi kapitali kaotada. Nii võlakirjade kui ka aktsiate puhul tuleb leppida sellega, et deposiidist magusama tulupotentsiaali haaramiseks võetakse lisarisk, millega paratamatult kaasneb tõenäosus, et konto väärtus kõigub rohkem.
Hirmul on suured silmad, ütleb vanasõna. Paraku kipub see välja paistma ka investeerimisel, mis aga ohustab pikaajalist jõukuse kasvatamist. Emotsioonidest juhitud otsuste tõttu tihti realiseeritakse liiga kiire kasum, sest kardame teenitud tulust ilma jääda. Teisalt klammerdume ülearu kauaks kaotajate külge lootuses näha jälle kogu raha, mis sai kunagi sinna alla pandud. Mida selgemalt defineeritud strateegia, eesmärkide ja põhjalikuma kodutööga me vara kasvatamisse suhtume, seda edukamalt õnnestub protsessis tunded kõrvale jätta.
Artikkel ilmus Investeeri ajakirjas.
Tweet
