Shutterstock
USA riigivõla probleemi ei saa panna samasse konteksti Euroopa Liidu mis tahes riigi võla probleemiga. Kui vanade roomlaste ütlus „mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“ kuskil sfääris täielikult kehtib, siis on selleks tänapäeval rahvusvaheline rahandus.
Kui enamikus riikides on võlaküsimus lühiajalises ja keskpikas perspektiivis esmalt majanduslik ja seejärel sotsiaalpoliitiline probleem, siis Ühendriikides on võlakriis eelkõige demokraatia, maailmavaate, sotsiaalpoliitika ja alles kõige viimases järjekorras majandusprobleem.
Oma raha, oma voli
Lahknemine algab juba sellest, et erinevalt teistest riikidest ei saa USA-l seni, kuni maailmas püsib praegune rahasüsteem, kus dollar on ülekaalukalt tähtsaim reservvaluuta, tekkida ületamatuid probleeme oma võla teenindamisega. Olgu seda siis kodus või välismaal. Ühendriikide võlg on dollarites ja dollari emissioon on Ühendriikide enda otsustada. Ehkki selline olukord ei pruugi kesta igavesti, peame praegu siiski arvestama sellega, et ka tajutavas lähitulevikus pole näha ühtegi valuutat, mis võiks dollarit selles rollis paari järgmise aastakümne jooksul asendama hakata.
Spekulatsioonid Ühendriikide võimaliku pankrotistumise ümber tema riigivõla suuruse pärast on seda imelikumad, kui meenutada, et Ühendriikide ja dollari positsiooni maailmas ei kõigutanud kuigivõrd ka USA ühepoolne lahtiütlemine seni rahvusvahelise rahanduse aluseks olnud Bretton Woodsi leppest ja dollari kulla vastu vahetatavuse lõpetamine 1971. aastal. Selles valguses on täiesti arusaamatu, kuidas saab USA riigivõla suurenemine mõne triljoni võrra tema enda emiteeritavates dollarites põhjustada riigi pankrotistumist, kui seda ei teinud USA tegelik võimetus vahetada välisriikide käsutuses olevaid dollareid Bretton Woodsi leppes fikseeritud kursi alusel kulla vastu ja dollari enam kui kümnekordne odavnemine senise ankru – kulla suhtes. Seda võimetust pankrotiks ei peetud, kuid üheksa aastat hiljem tuli turul 35 dollari asemel maksta ühe untsi kulla eest 850 selleaegset dollarit. Ja nii nagu alati, olid ka siis sellises olukorras kaotajaks säästjad ja võitjaks laenajad.
Retk minevikku
Sisetoodangut ületav võlg pole Ühendriikide valitsusele midagi enneolematut. Teise maailmasõja lõpus võrdus USA rahvuslik võlg 13 kuu koguproduktiga ja kuigi see absoluutsuuruses peaaegu kunagi ei vähenenud, kahanes võla suhe rahvuslikku koguprodukti 1970. aastate lõpuks ühele viiendikule. Majanduskasv ja inflatsioon olid teinud oma töö. Ja võivad seda teha ka tulevikus.
Võlaprobleemi käsitlemisel tuleb arvestada veel sellega, et Ühendriikidele pole koormaks niivõrd võlg ise, vaid makstavad intressid. Seejuures isegi mitte eelarves kajastuv intresside nominaalsumma, vaid reaalintress, mis arvestab inflatsiooni.
Pole vaja imestada, et Ühendriikides on läbi aegade lähtutud seisukohast, et valitsus peab tegema seda, mida vaja, ning selleks ka raha leidma. Ükskõik siis, kas maksude või laenude abil.
Alguses olid sõjad
Kuni möödunud sajandi kaheksakümnendateni suurenes USA riigivõlg peamiselt sõdade või suurte kriiside ajal. Enne Esimest maailmasõda oli USA föderaalvalitsuse ülesannete ring äärmiselt kitsas ning stabiilne, mistõttu jäi ka riigivõlg suhteliselt tagasihoidlikuks, 3-4 protsendini kogutoodangust. Kuid sõjakulude katmine kasvatas riigivõla ümmarguselt ühe kolmandikuni koguproduktist. Tänu sõjajärgsele majanduskasvule ja mõningasele võlgade tasumisele vähenes võla tase Suure Depressiooni alguseks aga u 15 protsendini, et siis depressiooni vastu võitlemise käigus Teise maailmasõja eelõhtuks kasvada jälle ühe kolmandikuni ja sõja jooksul suuremaks kui aasta kogutoodang. Kuid nagu pärast esimest sõda alanes ka nüüd võlatase tänu kiirele majanduskasvule paarikümne aastaga tagasihoidlikule tasemele – keskmiselt viiendikule koguproduktist.
Kuid alates möödunud sajandi kaheksakümnendatest olukord muutus. Lisaks kriisidest ja sõdadest tingitud laenamise vajadusele tuli valitsusel hakata laenama ka maksureformide tagajärjel väiksemaks jäänud tulude ning riigi kasvavate tervishoiu-, sotsiaal- ja pensionikulude katteks. Ja sellest punktist hakkaski kompromissidele jõudmine USA järjest raskemaks muutuma.
Loomulikult vajavad Ühendriigid struktuurseid reforme, et uute väljakutsete, eriti aga elanikkonna vananemisega toime tulla, kuid sellele vaatamata ei ole õige unustada, et ülekaalukalt suurim osa valitsuse võlast on ka viimase finantskriisi ajal läinud pangandussektori toetamiseks, kapitali- ja rahaturule, mitte aga sotsiaalvaldkonda.
USA võlakriisi sisuks pole mitte laenamise maht, vaid ühe poole soov säilitada võimalikult paljudele ameeriklastele tervise ja sotsiaalkindlustust ja teiste soov alandada makse või muuta senised maksuvähendused alatiseks; küsimus sellest, millises ulatuses inimeste tervis või sotsiaalne turvalisus on avalik huvi ja millises mitte.
USA maksukoormus ja riigi sotsiaalkulutused pole OECD maadega võrreldes üldsegi suured, vaid küündivad üksnes 70 protsendini OECD keskmisest tasemest. Seega pole võla küsimus seni olnud niivõrd majanduse kui ühiskonnafilosoofiline küsimus. Vastava tahte korral saaksid Ühendriigid laenata oma probleemide lahendamiseks vähemalt sama palju kui Jaapan, kartmata pankrotistumist või inflatsiooni kiirenemist. Samuti on neil võimalik suurendada makse või loobuda hiljutistest maksukärbetest.
Ei Ühendriikide ega ka maailmamajanduse probleem pole praegu sugugi inflatsioon, vaid deflatsioonioht. Jäävad ju keskpankade maailmamajandusse tehtud rahasüstid tunduvalt alla rahapakkumise kokkukuivamisele, mis tingitud võimenduse vähenemisest. Pealegi pole seegi suhteliselt väiksem raha jõudnud mujale kui arenenud riikide raha- ja aktsiaturgudele, kus ta on endaga kaasa toonud tuntava aktsiahindade kallinemise, kuid mitte tuntavat nõudluse kasvu, mis võiks meid tarbijahinnaindeksi suuruse pärast muretsema panna.
Ohtu pole
USA-l pole võlausaldajate poolt tegelikult midagi karta, sest võlad pole sellised, millest võlahoidjad ootamatult ja suures ulatuses loobuda tahaks või saaks. On ju absurdne ette kujutada, et valitsuse võla suurim hoidja, USA Föderaalreserv midagi nii arulagedat ette võtaks. Teisalt pole ka USA välisvõla hoidjatel käed kuigi vabad. Nii näiteks hoiavad suurimad USA välisvõla hoidjad Hiina ja Jaapan dollareid ka seepärast, et nende turule paiskamine põhjustaks nende endi rahvuslike valuutade kallinemise, mida need riigid oma ekspordi konkurentsivõime säilitamise nimel igati vältida püüavad. Teiseks ei soovi aga enamik suurimaid USA võlahoidjaid oma dollaritest loobuda seetõttu, et möödunud sajandi lõpu Kagu-Aasia kriisi ajal sai selgeks, et tänapäeva turbulentses maailmas on majandusliku julgeoleku tagamiseks vaja riikidel hoida suuri reservvaluuta varusid ja eelkõige dollarites.
Seepärast võib arvata, et USA võlausaldajad, seni kuni dollar on enamjaolt reservvaluuta, ei tahagi oma võlgu tagasi saada. Neil on ainult üks mure – nimelt see, et dollar ülemäära ei odavneks ja nende reservid seeläbi liiga palju väärtust ei vähendaks, ja selle nimel on nad valmis ka tulevikus Ameerika võlga ja kaupa (näiteks relvi) ostma.
Kindel rahavoog
Dollarit aktsepteeritakse kõige enam lihtsalt sel põhjusel, et tal ei ole ühtegi tõsiselt võetavat võistlejat. Varasem ettekujutus, et selleks võiks saada umbes sama suure majanduspotentsiaaliga Euroopa Liidu ühisvaluuta, euro, on vähemalt praeguseks kui mitte igaveseks maha maetud. Ja teine võimalik pretendent uue maailmaraha kohale – renminbi – on sellest veel mitme põhimõttelise sammu kaugusel. Renminbi pole praegu ju veel vabalt konverteeritavgi, rääkimata sellest, et ta täidaks maailma rahaturgudel dollariga samu ja võrreldavas mahus ülesandeid. Ja ka sellest, et Hiina majandus on kasvanud sama suureks ja ilmselt möödub üsna varsti suuruse poolest USAst, ei tasu teha järeldust, nagu oleks Hiina seetõttu peagi USA senist positsiooni ära võtmas. Majanduse suurus ei määra üksi veel midagi, palju enam loeb teaduslik ja tehnoloogiline tase, võimekus olla maailmas jagamatult esirinnas – ja siin jääb Hiina USAst veel aastakümnete kaugusele.
Ent aastakümnetega on Hiinal oma mahajäämist siiski võimalik ületada ja seepärast on meie põlvkonnale hoopis olulisem küsimus see, kuidas selline võimu üleminek võiks toimuda.
Hegemoonid pole oma positsioonist teatavasti kunagi vabatahtlikult loobunud. Viimase saja aasta jooksul on seda positsiooni üritatud kaks korda jõuga ära võtta, kuid mõlemad korrad ebaõnnestunult. Jääb ainult loota, et tuumarelvade ajal sellist pööret enam jõule toetudes ei üritata. Õnneks on võimalik ka evolutsiooniline tee ja kuivõrd see tee ei ole kiire, jõuab maailm sellega leppida ja kohaneda. Nii pole ju Inglismaa oma impeeriumiga enam kolmveerand sajandit ei majanduslik ega sõjaline suurvõim, kuid Londoni City on sellest hoolimata rahanduslik suurvõim.
* Artikkel on ilmunud LHV ajakirjas Investeeri
Tweet
