Numbrid, et meil on ligi 100 000 arestitud arveldusarvega inimest ja ligi 50 000 kiirlaenudega probleemides olevat kaasmaalast, peaksid meid kõiki tõsiselt mõtlema panema. Suur osa nendest inimestest on töötud, miinimumpalgaga töötajad, toimetulekutoetuse saajad ja töövõimetuspensionärid. Vähesed nendest suudavad tekkinud probleemidest ise välja tulla. Me võime küll rääkida, et riigis tuleb tõsta finantskirjaostust ja viia rahatarkuse õpetamine sisse juba koolide õppekavasse, kuid reaalses elus ei jõua me nende algatustega kunagi inimesteni, kes tegelikult võlaprobleemidesse satuvad. See on sotsiaalne probleem, millega meil tuleb tegeleda.
Kiirlaenuturgu tuleb Eestis riiklikult korrastada ja piirata. Viimastel aastatel on seda mitmel korral üritatud, kuid sisuliselt on need katsed ebaõnnestunud. Soovin, et seekord ministeeriumi poolt tehtavad ettepanekud leiaksid lõpuks toetust ja midagi hakkaks tõesti muutuma. Olukord kiirlaenuturul on ebainimlik. Esimese sammuna turu korrastamisel pean oluliseks kolme järgmist ettepanekut:
1. Laenuandjatele tuleb kehtestada tegevusluba.
Esmalt on vaja võtta konkreetse järelevalve alla turuosalised, kelleks on nii laenu väljastavad kui ka vahendavad ettevõtted. Kindlasti tuleb välistada olukord, et laenu väljastavad ettevõtted oleksid reguleeritud, kuid vahendavad ettevõtted mitte.
Laenuandjate tegevusloa nõue on oluline, et võimaldada nende ettevõtete üle järelevalve teostamist ja nõuda kehtestatud reeglitest kinnipidamist. Usun, et Finantsinspektsiooni uuel juhatusel on piisavalt energiat ja võimekust, et võtta ette ka kiirlaenuturu korrastamine, kui neile selleks võimalus antakse.
2. Krediidikulukuse määrale tuleb kehtestada ülempiir.
Piiramatult kõrge krediidikulukuse määr võimaldab laenuandjal mittetöötavaid laene pikemalt mõtlemata maha kirjutada, säilitades seejuures üsna korraliku kasumi. Mida rohkem peavad laenuandjad mõtlema, kas väljaantud laenud ka korrektselt töötavad ja raha tagasi laekub, seda hoolsamalt suhtuvad nad vastutustundliku laenamise põhimõtetesse ja klientide krediidiriski hindamisse enne laenu väljastamist. See on oluline meede, kuidas välistada laenude andmine sotsiaalselt nõrgemale elanikkonnale, kellel sellest probleeme ainult juurde tekib.
Just laenuvõlglased on need, kes hoiavad suures osas üleval kohtutäitureid ja võlgade sissenõudmisega tegelevaid ettevõtteid. See on ebamõistlik koormus, mis tänasel päeval nende poolt kantakse.
On üsna selge, et me ei suuda kohe kehtestada täiuslikku sõnastust krediidikulukuse määra piirangu osas ja turuosalised leiavad mõningaid võimalusi sellest kõrvale hiilimiseks, kuid iga järgmise täiendusega läheb olukord paremaks ja mõne aja pärast oleme olukorra üle kontrolli saavutanud.
3. Laenude reklaami tuleb piirata.
Suur osa meie raadio- ja telereklaamidest kutsub üles laenu võtma. Iga televaataja võib selles ise veenduda, kui reklaamipausi ajal teleri ette jääb. Need reklaamid ei ole suunatud mitte laenuandja kui ettevõtte tutvustamisele, vaid kutsuvad sõna otseses mõttes inimesi endale uusi laenukohustusi võtma. Olen arvamusel, et kui inimesel on tõesti laenu vaja, siis leiab ta sobiva laenuandja ise üles. Laen on nii-öelda toode, mida ostetakse, seda ei ole vaja teleri ja raadio kaudu müüa ega reklaamida. Laenude reklaamid raadios ja televisioonis peavad olema piiratud.
Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks tarbimise jaoks laenu võttes rikkamaks saanud. Rikkust ja heaolu luuakse ikka läbi säästmise ja investeerimise, mitte läbi tarbimise. Kiirlaen on kiire vahend probleemide tekitamiseks.
Erki Kilu
LHV Panga juhatuse esimees
* artikkel ilmus ajalehes Postimees
Tweet
