Shutterstock
Teeme Eestis palju tööd, mõnigi rabab mitmel kohal või 12 tundi päevas, aga ikkagi räägitakse, et peame oma tootlikkust tõstma. Tartu ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets kirjutas ajakirjas Investeeri, mis see tootlikkus on ja miks isegi vähesemate töötundiga põhjanaabrist sõbra palk on palju kõrgem.
Tootlikkust määratletakse kui väljundite suhet sisenditesse. Majanduslikus mõistes tähistab see toodangu ja selle tootmiseks vajalike ressursside suhet.
Sõltuvalt sellest, mida me sisendina vaatame, saame rääkida näiteks kapitali tootlikkusest, üldisest tootmistegurite tootlikkusest, tööjõu tootlikkusest jne. Inimeste palga määrab ära nende ehk siis tööjõu tootlikkus. Piltlikult öeldes, kui me õmbleme taskurätte, mille hind on sentides, siis me saame õmblejale maksta ka vastavat madalat palka; kui me disainime kalleid pruutkleite, mille eest võib küsida tuhandeid eurosid, siis me saame maksta disainerile selle eest ka väärikat tasu.
Tööjõu tootlikkust mõõdetakse kolme komponendiga: inimeste arv, toodetud kogus (näiteks loodud lisandväärtus) pluss hind, millega see toodang maha müüakse. Matemaatiliselt tähendab see, et kogus korrutatakse hinnaga ja jagatakse töötajate arvuga.
Seega on meil tööjõu tootlikkuse tõstmiseks kolm võimalust. Esiteks, vähem töötajaid ja rohkem masinaid. Inimeste asendamine masinatega on tavaline viis, kuidas tootlikkust tõsta. Paraku ei saa me kõiki tegevusvaldkondi automatiseerida. Eriti teenuste alal. Teiseks, valmistame hästi suuri koguseid. Paraku ei suuda me selle poolest vist kunagi võistelda Hiinaga, kus on inimesi ja muid ressursse tuhandeid kordi enam. Võib-olla mõnes väga kitsas nišis võime me olla mingil ajahetkel maailmaturu liidrid (näiteks avavee kalakasvatustes olevate kalade söötmiseks mõeldud laevade tootmises), aga pigem on see harukordne erand kui reegel. Kolmas võimalus on müüa oma toodet võimalikult kalli hinnaga.
Eestimaalaste üldiselt madala tootlikkuse (ja madalate palkade) taga ongi peaasjalikult nende toodete või teenuste hind, mida me müüme. Me ekspordime valdavalt selliseid kaupu, mis on odavad ja mille lisandväärtus on madal. Veelgi enam, kui me vaatame oma inimeste hõive struktuuri, siis näeme, et väga suur osa Eesti töötajatest töötab tööjõumahukates ja madala lisandväärtusega majandusharudes. Ehk paljuski saavad meie majanduse probleemid alguse majanduse struktuurist. Tõsi, me valmistame küll ka kalleid elektroonikaseadmeid, aga see on allhange ehk me ei näe oma tootmise lõpptulemit, kasumit. Selle saavad Skandinaavia firmad.
Alati ei pruugi lisandväärtus ja hind olla korrelatsioonis. Kui suudetakse mingi „odav“ toode kallilt maha müüa, mis tahes põhjusel, siis ka see tõstab tootlikkust. Reaalsuses kipub paraku ikka nii olema, et kallimad tooted nõuavad paremaid tehnoloogiaid, kvaliteetsemaid materjale jne ehk need on ka tootmise poolelt vaadatuna kallimad.
Kokkuvõttes, niikaua kui Eesti hinnatase jääb maha näiteks Soome hinnatasemest, peame leppima ka sellega, et meie tootlikkus ja palgad on madalamad kui Soomes. Kui Eesti juuksur tahaks saada sellist palka nagu Soome juuksur, peaks ta ühe juukselõikuse eest sisse kasseerima sama palju raha, kui teeb tema kolleeg Soomes. Küsimus on: kas me oleme kliendina täna valmis sellist hinda maksma?
Raul Eamets
Tartu ülikooli makroökonoomika professor
Lugu ilmus ajakirjas Investeeri.
Tweet
