Kapitali minek

Shutterstock

Kindlasti ei ole Eesti majanduses kõik korras, kuid väliskapitali lahkumise ja liikumise taga laiemalt on siiski tunduvalt mitmekesisemad põhjused. Väliskapital on olnud Eesti majandusele oluline, kuid selle tähtsus on nüüdseks kõvasti vähenenud, eriti võrreldes 1990. aastate algusega, kui kodumaist kapitali sisuliselt polnud. Ka varem on olnud perioode, mil väliskapitali sissevool on väga tagasihoidlik ja siit on lahkutud.  Seekord on see rohkem silma hakanud, sest kodumaine kapital on välismaise asendanud ja protsess on puudutanud ajakirjandust.

Praegu on väliskapitali liikumise taga eelkõige välisriikide majandusprobleemid, kuid ka paljude investorite võimetus või tahtmatus oma tegevusviise muuta.

Numbrid näitavad, et välismaised otseinvesteeringud Eesti majandusse kasvavad: III kvartalis oli neid peaaegu kaks korda rohkem kui aasta varem. Ka 12 jooksva kuu arvestuses tõusis Eestisse tehtud otseinvesteeringute maht II kvartaliga võrreldes enam kui veerandi jagu.

Põhikapital väheneb

Emaettevõtted andsid siinsetele tütarettevõtetele varasemast mõnevõrra enam laenu ja maksid tagasi siit võetud laene. Reinvesteeritud tulud ehk teenitud, kuid väljavõtmata jäänud kasum oli pisut väiksem kui eelmise aasta III kvartalis, 12 jooksva kuu arvestuses lausa ligi 27% väiksem. Põhikapitali tehtud otseinvesteeringud III kvartalis vähenesid. Seega on tõsi, et väliskapital lahkub Eesti majandusest (põhikapital väheneb), kuid need, kes siin jätkavad, teenivad enam-vähem sama palju kasumit kui varem. Majanduse nappi kasvu ja tihedat konkurentsi arvestades pole see üldsegi halb. Enam pole aga odavuse argument tihtipeale see kõige olulisem, mille põhjal Eestisse investeeritakse.

Seega on tõsi, et väliskapital lahkub Eesti majandusest (põhikapital väheneb), kuid need, kes siin jätkavad, teenivad enam-vähem sama palju kasumit kui varem. Majanduse nappi kasvu ja tihedat konkurentsi arvestades pole see üldsegi halb. Paljud välisomanikud näevad siin endiselt kasvuvõimalusi – miks muidu suureneb siia antud laenude summa. Paljudele välismaalastele kummalisena tunduv laenamine siinsetest tütarettevõtetest vähenes III kvartalis, osutades samuti sellele, et sugugi kõik välisomanikud ei mõtle Eestist lahkumisele. (Selgituseks: tõenäoliselt võetakse tütarfirmadest laenu sel põhjusel, et kui ebakindlad olud saabuvad, püütakse Eestist tulumaksu tasumata raha kätte saada; kui olukord stabiliseerub või paraneb, võib raha tagasi tuua.)

Välismaiste otseinvesteeringute vood on kõikunud olulisel määral varemgi: põhjuseks tavaliselt majandusolud, kuid aeg-ajalt on neid mõjutanud ka üksikute suuremate välisinvestorite sisemised juhtimisotsused. Näiteks 2011. aastal toimunud reorganiseerimise tõttu Swedbanki Balti ettevõtetes vähenes Eestisse toodud põhikapital, sest varasem Läti ja Leedu omandus Eesti kaudu asendus otseomandusega. Selline ümberkorraldus vähendas ka Eesti kaudu tehtud muid investeeringuvooge (laenud). Analoogsed muudatused on toimunud mõningates teisteski ettevõtetes.

Kodumaine kapital võtab üle

1990. aastatest alates oli väliskapital Eesti majandusele ülioluline, sest Eesti enda kapitali seni polnud. Nii kuidas Eesti majandus kosus, vähenes ka väliskapitali olulisus, kuid selle tähtsus oli ikkagi suur. Praeguseks on asjad muutunud: Eesti säästutase on majanduskriisist alates olnud kõrge, säästjateks on majapidamiste kõrval olnud ettevõtted ja valitsus. Seega kodumaist kapitali on, kuid probleem on selles, et see ei leia hästi teed kohalikku majandusse. Eesti oludest tulenevalt liigub kapital valdavalt laenude kujul, kuid laenuandmisega on pangad ettevaatlikud ja võimalikud laenuvõtjad samuti.

Mõneti on selline käitumine mõistetav: hiljutine kogemus oli üpris karm. Majapidamiste seas napib uusi laenuvõtjaid, sest sissetulekud on endiselt võrdlemisi tagasihoidlikud ja need, kes sissetulekute põhjal võiksid laenu võtta, on seda juba teinud või pole neil selle järele vajadust. Ettevõttedki on laenude suhtes ettevaatlikud, seda enam, et plaane tundub nappivat: endisel viisil tootmist kasvatada pole arukas, kuid uutest ideedest napib. Võib ka märgata, et kui on ideid, siis pole laenuandjad neist vaimustunud: kas see

kõik on liialt uudne või on laenuvõtja võõras (algaja ettevõtja). Ja nii kipubki eestimaine sääst valdavalt riigist välja liikuma. Kui aga on soov jääda kodumaale, siis üks võimalus ongi välisomanikelt nende osalus välja osta.

Majandusraskused välismaal

Selline areng on majanduse jaoks positiivne, sest kui investeering osutub edukaks, jääb teenitud kasum Eestisse ehk Eesti majanduse tootlikkus kasvab. Edukas kodumaine investeering võiks olla ka üheks põhjuseks, miks veelgi enam koduturule investeerida.

Mõningate välisinvestorite lahkumist Eestist toetab asjaolu, et majandusolud siit kaugemal pole enam soodsad: kui mõni aeg tagasi räägiti veel turvalisest Põhja-Euroopast, siis enam mitte. Ka Soome, Rootsi ja Saksamaa majanduses on probleeme, millega tuleb tegelda. Tuleb ka arvestada, et nii mitmedki sealsed ettevõtted, mis on investeerinud Eestisse, on sattunud lisasurve alla, kuna nende tegevusvaldkonnas on olukord eriliselt keeruline (nt ehitus, meedia). On üpris tavaline, et kui ettevõtte omanikud haistavad ja tunnetavad probleeme, siis nad püüavad tegevusalasid kokku tõmmata ning keskenduda lähimatele ja suurematele turgudele. Nii teevad ka Eesti ettevõtted. Küsimus ei ole seega mitte üksnes Eestis, vaid väga tihti hoopis selles, mis toimub välisinvestorite koduturul. Viimased suuremat tähelepanu pälvinud välisinvestorite lahkumised ongi seotud eelkõige koduturuga: tegevusvälja tõmmatakse kitsamaks. Muidugi on Eestil olemas ka kogemus sajandi algusest, kus probleemid koduturul suurendasid  investeeringuid Eestisse, sest siinne tootmine oli lihtsalt odavam.

Miks Eestisse investeeriti?

Eesti siseturg on suhteliselt väike, suuri kasvunumbreid on siin nüüdseks keeruline saavutada ning koos majanduse tugevnemise ja stabiliseerumisega on ka kasumlikkus langenud. Kasumi teenimiseks ei piisa enam ohjeldamatust kasvust või rõhumisest odavatele tootmiskuludele ehk odavale tööjõule, energiale, rendile ning kehvapoolse turvalisuse ja tervislikkusega tootmistingimustele. Võimalus Eesti siseturul kiiresti kasvada ja madalad tootmiskulud olid aga põhjused, miks eelmistel kümnenditel väliskapital Eestisse tuli.

Praeguseks on konkurentsiolud Eesti siseturul hoopis teistsugused kui mõni aeg tagasi. Meie üsnagi väikse mahuga turul tegutseb oluliselt enam panku, kaubandus- ja ehitusettevõtteid, kui võib kohata nii mõneski rikkas riigis. Kuigi elanike jõukus tasapisi kasvab, võib arvata, et see ei pruugi olla enam nii jõuline kui kümmekond aastat tagasi. Veelgi enam – konkurents on niivõrd tihe, et paratamatult peavad mõned loobuma.

Odava tootmisbaasi otsijatel tuleb aga vaadata kõvasti kaugemale – praegu võivad Lätis olla tootmiskulud madalamad kui Eestis, kuid paari aasta pärast enam mitte, sest olukord sealsel tööjõuturul on liikumas palju hullemasse seisu kui meil. Lätis on rahvastiku vähenemine väljarände tõttu kordades suurem kui Eestis. Seega tuleb odavate kulude ostjatel pilgud pöörata veelgi kaugemale ning tihtipeale ei ole see mitte Hiina,  vaid Bangladesh, Keenia või mõni veelgi eksootilisem koht.

On väga palju tegevusalasid, kus tuleb toota võimalikult odavalt, et edukas olla. Eestis oli seda võimalik teha, kuid isegi siinne odavtootmine on paari aastakümne jooksul kõvasti muutunud. Tööjõumahukas kergetööstus on kokku tõmbunud ja praegune elektroonikatööstus on hoopis midagi muud, võrreldes sajandi alguse Elcoteqi tootmisega. Väliskapitalil on lihtne: kui tootmiskulud kasvavad, siis liigutakse lihtsalt teise riiki, kus on odavam. Selline tootmine annab tulu ja kogemusi, mida saab kasutada järgmise, juba mõneti suurema lisandväärtusega tootmise arendamiseks. Seetõttu ei tasu ega tegelikult tohigi selliste investeeringute lahkumise pärast muretseda – tuleb lihtsalt edasi minna.

Kinnijäänud mõtlemine

Tootmiskulud on Eestis endiselt madalamad kui Soomes või Rootsis, kuid väga paljud sealsed ettevõtjad mõtlevad ikka veel aastakümnetaguste mallide kohaselt. Võib-olla on see mõttelaiskus või eelarvamus, kuid tihtipeale on neil väga raske aktsepteerida, et endine nõukogude vabariik on oma majandusarengutes

kiiresti järele jõudmas, mõnes osas isegi mööda läinud. Muidugi on Eestis paljud asjad kiiresti muutunud ja see tähendab, et ka äriplaanid, mis olid kavandatud kestma kümmekond või enamgi aastat, pidasid vastu oluliselt vähem. Kuid tihtipeale ei ole küsimus mitte Eestis, vaid selles, et äriplaanide koostamisel ei arvestatud Eesti reaalsust ja siinseid prognoose, vaid tugineti justkui autoriteetsematele prognoosidele ja institutsioonidele, kes aga tihtilugu kohalikke olusid täpselt ei tundnud. Muidugi võib sellist minevikus kinni olemist täheldada ka Eestis, kuid kaugused teevad olude tajumise üpris tõenäoliselt keerulisemaks. Loomulikult ei ütle keegi, et teate, meie äriplaan Eestis ei töötanud, sest me tegime arvestused valedel eeldustel.

Eesti majandus on kõvasti muutunud. See nõuab teistsuguseid investoreid, nii kodumaiseid kui ka  välismaiseid. Investeerimise põhjusedki on muutunud – nendeks ei saa olla enam kiire kasv Eesti siseturul või odav tootmine.

Muutustega tuleb arvestada

Väga paljude investorite mõttemaailm ei ole veel kohanenud uue reaalsusega. Ka välisturgude ebakindel seis ei tee investeerimist välismaale eriti ahvatlevaks. Mõningate välisinvestorite lahkumine on normaalne protsess. Kui varem asendus üks välisinvestor teisega, siis nüüd kodumaisega. Kestma jäävad ikkagi need investeeringud, mis võtavad arvesse Eesti majanduskeskkonna tegelikkust ja arvestavad tulevikumuutustega. Hädaldamiseks ei ole põhjust, põhjust on olla hoopis uhke ja rõõmus, sest Eestis on kodumaine kapital tõusteel.

Maris Lauri
Majandusanalüütik

* Artikkel ilmus ajakirjas Investeeri 1/2014

Tweet