Shutterstock
Enne finantskriisi ostsid ettevõtted usinalt oma aktsiaid tagasi, finantskriisi ajal aga mahud tuntavalt vähenesid. Nüüd, kui aktsiate hinnad taastunud on, panustavad ettevõtted taas üha enam oma aktsiate soetamisele ning mõnel juhul finantseeritakse antud tegevust odava laenurahaga. Kuid aktsiaturgude valuatsiooni tõustes on asutud lööma häirekella, et tegu pole enam niivõrd hea investeeringuga ning mitmed firmad võivad tulevikus kahetseda, et seda raha ei paigutatud äritegevuse arendamisse.
Möödunud aasta kolmandas kvartalis soetasid S&P 500 ettevõtted oma aktsiaid $123,9 miljardi eest ehk 32% rohkem kui aasta tagasi samal ajal. Viimase nelja kvartali näitaja oli $448,1 miljardit ehk kõrgeim alates 2008. aasta teisest kvartalist. Aktsiate tagasiostmine on väga laiapõhjaline, sest viimase 12-kuu jooksul sooritas tagasioste 431 ettevõtet. Aktsiate tagasiostmiseks tehtavad kulutused moodustasid 68% vabast rahavoost, millest olid dividendimaksed lahutatud. Keskmiselt osteti aasta jooksul tagasi 3% olemasolevatest aktsiatest, tagasiostumahtudega hakkas enim silma telekommunikatsiooni sektor, kus soetati 4,5% olemasolevatest aktsiatest.
Allikas: GuruFocus
Vaadates laiemat pilti, siis Russell 3000 indeksi ettevõtted ostsid eelmisel aastal tagasi $567,6 miljardi ulatuses aktsiaid ehk 21% rohkem kui 2012. aastal. See tähendab, et alates 2005. aastast on ettevõtted kokku soetanud $4,21 triljoni ulatuses oma aktsiaid, moodustades viiendiku USA ettevõtete turuväärtusest.
Seoses indeksfondide (ETF) viimase aja populaarsusega, seostatakse lisaks Fedile ka neid turu uute kõrgustega, sest mitmete ETFide strateegia kohaselt ostetakse aktsiaid olenemata hinnatasemest. Kuid ülalolevast statistikast järeldub, et ettevõtted ise on ilmselt aktsiahindade tõusule andnud veelgi suurema panuse. Iseenesest ei tohiks aktsiate tagasiostmises olla midagi halba, kui ettevõte aktsia kaupleb tulevaste rahavoogude nüüdisväärtusest madalamal või kapitalikulutused ja ülevõtmised ei paku kõrgemat tootlust. Ka investoritele peaks aktsiate tagasiostmine meeltmööda olema, sest see suurendab aktsiapõhist kasumit ja seeläbi aktsiate väärtust. Seega seni, kuni ettevõtte aktsia pole ülehinnatud ning aktsiate tagasiostmist on võimalik odavalt finantseerida, peaks kõik korras olema.
Probleemiks aga siinkohal on see, et tavapäraselt on ettevõtete aktsiate tagasiostude suurenemine märk sellest, et investor peaks hoopis vastupidi talitama. Ehk nagu individuaalsete investorite puhul, kiputakse pigem ostma siis, kui aktsiahinnad on kõrged ning siis kui aktsiahinnad on põhjade läheduses erilist huvi oma aktsiate vastu ei ilmutata.
Koos dividendidega pakkus Russell 3000 eelmisel aastal 33,5% tootlust. Kui 2012. aastal oli indeksi P/E tase 16,7, siis eelmise aasta lõpuks küündis see 20,6-ni. Hoolimata sellest, et aktsiate hinnad olid kerkinud kolmandiku võrra ning valuatsioon veerandi jagu kallim, ostsid ettevõtted oma aktsiaid tagasi agressiivsemalt kui 2012. aastal. 2007. aasta buumi tipus ehk kolmandas kvartalis ostsid ettevõtted tagasi $214,3 miljardi ulatuses aktsiaid, mida oli kaks korda rohkem kui kriisi põhjas, 2008. aasta neljanda ja 2009. aasta esimese kvartali jooksul kokku ostetud $97,3 mld ulatuses aktsiaid.
Lisaks sellele, et ettevõtete juhte mõjutavad samad hirm ja ahnus, mis on tuttavad ka teistele investoritele, siis lisaks võib aktsiate tagasiostmise põhjuseid otsida töötajatele mõeldud optsioonidest. Kuna buumi ajal on töötajate optsioonid rahas, siis soovitakse neid kasutada. Selleks, et vältida optsioonide kasutamisega kaasnevat lahjendavat mõju olemasolevatele aktsionäridele, peab ettevõte aktsiaid tagasi ostma. Kriisi põhjas, kui optsioonid on rahast väljas, ei ole mõttekas optsioone kasutada ehk ettevõttel puudub vajadus aktsiate ostmiseks lahjenduse vältimise eesmärgil.
Siiski tuleb tõdeda, et olukord veel kriisieelse aja mõõtmeid pole võtnud. Aastatel 2005-2006 sooritasid 8-12% tagasiostmistest ettevõtted, kelle aktsiad olid kõige kallimad. Eelmisel aastal moodustasid sellised ettevõtted tagasi ostetud aktsiatest poole väiksema osakaalu. Samuti jäi eelmise aasta summa üksjagu alla 2007. aasta tasemele, mil aktsiate tagasiostmisele kulutati $728,9 miljardit.
Võimalik, et praeguses olukorras, kus majanduskasv on püsinud suhteliselt madalal tasemel tunnevad ettevõtted ennast nurka surutuna. Kui väljavaade ei tundu just kõige helgem ei soovi juhid teha kapitalikulutusi, mis tasuvad ära alles aastate pärast ja seetõttu eelistatakse kohest kasu tagavat aktsiate tagasiostmist. Oluline on see, et aktsiate tagasiostmine ei neelaks liigselt ettevõtete kapitali, sest äritegevusse investeerimise edasilükkamine võib oluliselt kahandada ettevõtte tuleviku kasumlikkust.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
