Coco-võlakirjad ulatavad Euroopa pankadele abikäe

Shutterstock

Tingimustega konverteeritavad ehk coco-võlakirjad loodi 2008. aasta finantskriisi järel ning pangad kasutasid neid selleks, et katta kahjusid valitsuselt abi küsimata. Esimese coco-võlakirja emiteeris Lloyds Banking Group 2009. aasta teises pooles.

Kui konverteeritavate võlakirjade eripäraks on võimalus võlg soovi korral ettevõtte aktsiateks vahetada, siis coco-võlakirjade puhul on kaks võimalust. Esimesel juhul konverteeritakse võlg aktsiateks, kui panga kapitaliadekvaatsus langeb alla varasemalt kokkulepitud tingimust. Teisel juhul võib pank kirjutada võla täies ulatuses maha- sellisel juhul ei saa kannatada panga kapital (pank jätkab äritegevust) ning kogu kahju kannavad võlakirjaomanikud. Kuna aga coco-võlakirjad võimaldavad emiteerijal võla maha kanda enne omakapitali mahakandmist, siis ei vasta need traditsioonilisele võlakirjade definitsioonile ning tegelikkuses ei saa neid päris võlakirjadeks pidada. Alloleval joonisel on toodud coco-võlakirjade jaotus kahe erineva tüübi alusel:

Allikas: BIS

Viimasel paaril aastal on märkimisväärselt kasvanud coco-võlakirjade emiteerijate arv. Selle põhjuseks on see, et Euroopa pangad on coco-võlakirju hakanud üha enam kasutama Tier 1 kapitalinõuete täitmiseks. Basel III reeglite järgi on võimalik coco-võlakirju arvestada koos panga omakapitaliga täiendava Tier 1 (AT1) kapitali alla. Basel III reeglite järgi peab Euroopa pankade Tier 1 kapital moodustama vähemalt 6% riskiga kaalutud varadest, see tähendab minimaalselt 4,5% omakapital pluss maksimaalselt 1,5% coco-võlakirju.

Põhjuseks, miks pangad eelistavad coco-võlakirjade emiteerimist on veel ka see, et võrreldes aktsiate emiteerimisega on see odavam ning lisaks ei lahjenda see aktsionäride osalust. Coco-võlakirjade odavus aktsiate suhtes peitub selles, et emiteerija saab võlakirjaomanikele makstavad intressid maksustatavast tulust maha arvata (coco-võlakirjade maksustamine on erinevates riikides erinev ning intresside maksustatavast tulust mahakandmise tingimuseks on coco-võlakirjade kajastamine bilansis võlana, mitte omakapitalina).

Ent nõudlus coco-võlakirjade vastu on suur ning seda vaatamata nendega seotud riskile. Investorite nõudluse kasvule on kaasa aidanud madalad intressimäärad, mis on suurendanud huvi suhteliselt kõrget intressimäära pakkuvate coco-võlakirjade vastu. Samuti see, et investeerimisjärgu Euroopa pankade coco-võlakirjade tulusus ulatub 7-8%, samal ajal, kui nende samade pankade tavalised võlakirjad pakuvad tulusust vaid madalates ühekohalistes protsentides.

Dealogici andmetel emiteeriti 2012. aastal globaalselt 5,7 miljardi euro väärtuses tingimustega konverteeritavaid võlakirju. 2013. aastal maht peaaegu kahekordistus võrreldes aastatagusega, kasvades rekordilise 11 miljardi euroni. Seni on coco-võlakirjade turg olnud Euroopa-põhine, kuna USAs ei ole coco-võlakirjad nii populaarsed, sest seal kajastatakse neid bilansis omakapitalina (mitte võlana nagu Euroopas) ning seega ei saa intressimakseid maksustatavast tulust maha arvata. Nagu allolevalt jooniselt näha, siis alates 2009. aasta juunist kuni 2013. aasta juunini olid suurimateks coco-võlakirjade emiteerijateks Suurbritannia pangad.

Allikas: BIS

Enamasti on coco-võlakirjade emiteerijateks suurpangad. 2014. aasta esimeses kvartalis on Euroopas emiteeritud 6,8 miljardi euro eest coco-võlakirju, suurim osa sellest (43%) kuulub euroala perifeeriariikidele. Bloombergi andmetel on tugev nõudlus toonud sellel aastal coco-võlakirja keskmist tulusust 30 baaspunkti võrra allapoole ehk umbes 7,1% peale. Prognooside kohaselt kasvab 2014. aastal Euroopa pankade poolt emiteeritavate coco-võlakirjade maht 30-50 miljardi euroni.

2014. aastal on Euroopa suurematest pankadest coco-võlakirju emiteerinud näiteks Barclays, Credit, Suisse, UBS ning Banco Santander. Selle aasta jaanuaris müüs näiteks finantskriisi ajal valitsuselt 7 miljardi euro suuruse abipaketi saanud Belgia pank KBC 1,4 miljardi euro eest coco-võlakirju tulususega 5,6%. Jaanuari keskel müüs Credit Agricole USA dollarites nomineeritud coco-võlakirju 1,75 miljardi eest 7,8% tulususega. Kui Hispaania pank Banco Santander müüs sellel aastal 1,5 miljardi euro eest coco-võlakirju 6,25% tulususega, siis Banco Populari coco-võlakirjade tulusus ulatus 11,5% peale. Märkusena tuleb juurde lisada, et erinevate pankade tingimustega konverteeritavate võlakirjade emissioonid on erinevate tingimustega.

Kuigi coco-võlakirjade emiteerimine kasvab, moodustavad need endiselt väga tagasihoidliku osa pankade poolt väljastatud võlakirjade turust. 2013. aastal moodustasid coco-võlakirjad vaid 4% pankade võlakirjaturust.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.