Shutterstock
Nii nagu poes kaupa valides sirutatakse käsi tihti pigem kodumaiste toodete suunas, on ka investorite otsused üldiselt kallutatud oma riigi ettevõtete kasuks. Tehnoloogia areng ja finantsinnovatsioon on aidanud viimastel aastakümnetel takistusi kapitali teelt eemaldada aga sellest hoolimata jääb kodumaiste varade osakaal portfellides ebaproportsionaalselt suureks. Investeerimismaailmas on see huvitav, aga siiski üsna levinud nähtus (home bias).
Ohtralt on läbi viidud analüüse ja kirjutatud teooriaid selle kohta, kuidas nõrgapoolne korrelatsioon rahvusvaheliste finantsturgude ja kodumaa börsi vahel põhjendab välismaiste aktsiate lisamist portfelli peamiselt kahel eesmärgil. Esiteks aitab see hajutada riske juhul kui koduriigi majandusel ei lähe kõige paremini ja teiseks annab võimaluse otsida ka kõrgemaid tootlusi.
Lõputult võib vaielda selle üle, kui suur peaks olema välismaiste aktsiate osakaal portfellis, sõltudes nii individuaalsetest eelistustest kui ka sellest, millised on parasjagu erinevate majanduspiirkondade väljavaated. Kuuekümnendatest pärit finantsteooria (capital asset pricing model) väidab, et investor peaks portfellis hoidma kodumaa ettevõtete väärtpabereid sarnases osakaalus, mis on võrdeline antud riigi börsi turukapitalisatsiooni osakaaluga kogu maailma aktsiaturu kapitalisatsioonist. Sellise meelevaldsena tunduva juhtnööri järgimisel peaks Eesti investori kohalike varade osakaal portfellis riskide parima hajutamise nimel olema nullilähedane, isegi kui aluseks võtta ainult G20 riigid.
Tegelikkus on risti vastupidine ning ühe tõestusena võib käsitleda statistikat LHV finantsportaalis, kus on ära toodud LHV klientide koondatud väärtpaberipositsioonid. Palju leidub TOP 10 nimekirjas Eesti ettevõtteid, aga isegi välismaiste investeeringute puhul kipub eelistus olema tugevasti kallutatud lähiriikide kasuks.
LHV klientide 10 suurimat aktsiapositsiooni 2014.a 30. aprilli seisuga
Iseäralikku pole selles midagi, sest täpselt samamoodi käitutakse ka mujal maailmas. Goldman Sachs on kogunud ligi 40 riigi väärtpaberiturgude kohta infot ning toob alloleval joonisel välja, kuidas suhestub kodumaiste aktsiate osakaal investorite portfellis välismaistesse aktsiatesse. Arenenud riikides hoitakse keskmiselt 76% varadest kodumaa börsil, arenevates riikides on näitaja kõrgem (88%). Üsna sarnane pilt avaneb ka võlainstrumentide osas.
Joonis. Kodumaiste väärtpaberite osakaalu indeks erinevates riikides enne ja pärast kriisi (0=0%, 1=100%).
Vähene huvi haarata kinni välismaiste väärtpaberite potentsiaalist jääb finantskirjanduse kohaselt peamiselt info ja tehnoloogia barjääride, tehingukulude, valuutariski, maksukeskkonna erinevuste taha aga need selgitused ei ole alati kõige vettpidavamad, sest internetiajastu on aidanud vähendada oluliselt esimest kahte takistust ning teisalt võib välismaise investeeringu tõusupotentsiaal aidata kompenseerida kõrgemaid kulusid ja riske.
Välismaise vara riski hinnatakse kõrgemaks isegi olukorras, kus uuringus osalejale on eelnevalt öeldud, et muud tingimused on kõik võrdsed ja valuutariski ei eksisteeri. Siit koorub kodumaa väärtpaberite eelistuse ühe üsna loogilise ja mõjuva selgitusena investorite vähene informeeritus välisturgude ja -ettevõtete osas. Psühholoogiliselt tunneme ennast ikka ebakindlamalt asjade suhtes, mille kohta teadmine on väiksem. Näiteks kui olen olnud aastaid Volvo sõiduki rahulolev kasutaja aga homme tuleb uut autot ostma hakata, siis senise kogemuse põhjal kipun usaldama Volvo brändi rohkem kui teisi, ehkki muud tootjad võivad sarnase hinna juures pakkuda paremat varustust.
Teine oluline argument võib olla see, et investorid tunnevad ennast kindlamalt nende kodumaiste ettevõtete suhtes, mille kaupade ja teenustega puututakse tihti kokku. Kui linnapildis on näha uute Selverite kerkimist ja ka Kaubamaja aktsionäride koosolekul on hea mugav käia, siis mõni sarnases valdkonnas tegutsev Aasia ettevõte võib jätta täiesti külmaks, ükskõik kui palju selle kasvupotentsiaali ka ei kiideta. Kodumaise majanduse ja siinsete firmade käekäik jääb lisaks palju tihemini meedia vahendusel silma või kõrva, piiri taha investeerimine nõuab tihti info kogumise ja analüüsimise alustamist nullist.
Päris must-valgelt ei saa kodumaiste väärtpaberite kõrget osakaalu siiski tõlgendada, sest tänases avatud ja võimaluste rohkes maailmas on üsna paratamatu, et ettevõtted üritavad oma kasvuvõimalusi välisturgudele laienedes suurendada. See tähendab, et koduriigi ettevõtete aktsiaid soetavad investorid panustavad kaudselt ka piiritaguste riikide majandustesse.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
