Shutterstock
Globaalne kaubandusvoog annab ülevaate riikidevahelisest ekspordist ja impordist ning on seega üks peamiseid majandusaktiivsuse näitajaid. Viimase paarikümnel aastal on aga kaubandusvoogudes toimunud olulised muutused, mis on eelkõige seotud arenevate turgude avanemisega, muutes oluliselt peamiste kaubandusteede asukohti. Eelkõige võib märgata Hiina suurt mõju, kellest on kujunenud nii-öelda megakaupleja.
Alates 90-ndate algusest on globaalsed kaubandusmahud enam kui neljakordistunud, ulatudes 2012. aastaks $18 triljonini, mis moodustab 25% maailma SKPst. Lõviosa kaubandusest toimub endiselt küll arenenud riikide vahel, kuid sellise kaubanduse osakaal on tulnud 81% pealt 58% peale. Peamised „süüdlased“ siinkohal on arenevad riigid. Kui 1990. aastal moodustas arenevate turgude osakaal 19% maailma ekspordist, siis nüüdseks on see kerkinud 42% peale (isegi 52% peale, kui arvestada Euroopa Liitu ühe piirkonnana). Eelkõige on antud trendile kaasa aidanud kallinenud toorained, aga ka arenevate riikide suurem osakaal maailma majanduses.
Allikas: Standard Chartered
Arenevate turgude üha suurem kaubandusmahtude hõivamine on tulnud eelkõige kaubavahetuse suurenemisest teiste arenevate riikidega, aga ka arenenud riikidega. Ilmselt on mitmed arenenud riigid mõistnud ekspordi eeliseid eelkõige kõrgema tootlikkusega kodumaiste ettevõtete näol, kes suudavad täiendavat kasu lõigata turu suurenemisest tulenevast mastaabiefektist. Kaubanduse avanemine toob tavaliselt riiki ka kapitali ning teadmisi, mis avaldub ka töötajate paremas väljaõppes.
Kaubandusvoogude mõttes on põhitähelepanu hetkel Aasial. Üha suuremat rolli on mängimas Aasia riikide omavaheline kaubandus, mis on seotud eelkõige tarneahela laienemisega. Tänapäeval ei iseloomusta kaubandust enam toodetega, vaid erinevate tootmisprotsessidega kauplemine. Tegu on suurema spetsialiseerumise tagajärjega, mistõttu on tavaline olukord, kus riik impordib ja ekspordib ühte ja sama toodet. Näiteks Hiina ei pane iPadi algusest lõpuni üksinda kokku, vaid tootmisprotsessis osalevad ka teised riigid nagu näiteks Korea ja Taiwan.
Allikas: Standard Chartered
Kuid Hiina osa maailma kaubanduses ei saa kuidagi alahinnata. Hiljutine Petersoni instituudi uurimus tembeldas Hiina ainsaks megakauplejaks, kellesarnast võis viimata kohata Briti Impeeriumi näol 19. sajandil. Megakauplejat defineeritakse kui riiki, kellel on suur osakaal maailma kaubandusest ning ühtlasi peab riigi majanduskasv sõltuma kaubandusest. Just viimase aspekti tõttu polegi USA kunagi seda tiitlit kandnud, kuigi mõlema riigi osakaal maailmakaubandusest on kõrgaegadel olnud samal tasemel. Hiina osakaal maailmakaubandusest tõusis 2012. aastal 11,5%-ni vs 7,5% 2007. aastal. Üle poole Hiina kaubandusest toimub teiste Aasia riikidega (52% riigi ekspordist ja 56% impordist).
Allikas: Standard Chartered
Viimase kahekümne aasta arengud on olnud tormilised, kuid finantskriisi järgselt on globaalse kaubanduse kasvutempo oluliselt raugenud. Kuigi põhjadest suudeti teha V-kujuline põrge, on kaubanduse mahud 2008. aasta tipust kerkinud vaid 5%. SKP on samal ajal tõusnud 10% ning arvestades, et pikaajaliselt on kaubanduse mahud tõusnud SKPst 1,4 korda kiiremini, siis on õhus tõsised küsimärgid kaubanduse tuleviku osas. Nagu allolevalt jooniselt näha, siis peamiseks tagasihoidvaks põhjuseks on arenenud turgude nõrgad kaubandusmahud, mis omakorda tulenevad nõrgast tööstussektorist. Siiski arvatakse, et tegu on tsüklilise probleemiga ning tööstustoodangu taastumine toob kaasa kaubandusmahtude paranemise ka arenenud turgudel.
Allikas: Standard Chartered
Muidugi on globaalse kaubanduse kohal palju murepilvi nagu näiteks toorainete buumi lõpp, kasvav protektsionism, kahanenud finantseerimine, globaliseerumise lõpp ja Hiina majanduse kasvutempo aeglustumine. Siiski leiavad Standard Chartered analüütikud, et kaubandust ei tohiks enam vaadelda, kui tootmise ja tarbimise asukohtade erinevusena. See tähendab, et kaubandus ei pea põhinema madalatel tööjõukuludel, vaid vastastikustel kasudel, mis tulenevad spetsialiseerumisest ja efektiivsemast tootmisest. See tähendab, et tekivad pigem horisontaalsed tarneahelad, mis tegelikult pole üldsegi midagi uut. Juba aastakümneid on näiteks niimoodi toiminud autokomponentide kaubavahetus arenenud riikide vahel, kus mõlemas suunas liiguvad jupid näiteks USA ja Kanada ning Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Ning käesolev kaubandusstatistika näitab, et sarnane asi on toimumas ka arenevatel turgudel, kus arenevate riikide kaubavahetus oluliselt elavnenud on.
Standard Charteredi täispikka analüüsi globaalse kaubanduse kohta saab PDF formaadis lugeda siit.
Tweet
