Vähem kui aasta enne korralisi valimisi sõlmitud koalitsioonilepet võib hinnata mitmel viisil. Esiteks, nii nagu ikka, hinnatakse selle järgi, kui palju lubatu eelarvet koormab. Teiseks, samuti traditsioonilisel viisil, millise poliitilise jõu või huvigrupi soovil üks või teine ettepanek leppesse sisse on läinud, ja kolmandaks ka veel selle järgi, kas lubadused on täidetavad.
Kuigi need aspektid on olulised ja vajavad analüüsimist, võib neile ühekülgse tähelepanu osutamise korral vaateväljast välja jääda toimuva poliitilise arengu võib-olla kõige olulisem aspekt. Nimelt võimalus, et antud koalitsioonilepe ei ole oma sisult üleüldse lühikeseks ajaks kirjutatud lepe, vaid midagi sellist, mis üritab määratleda ja muuta paljude poliitikate suunda tunduvalt pikemaks ajaks. Signaaliks on ju, et leppe sõlmijate arvates on paljud senised poliitikad end ammendanud ja osapooled peavad muutuste elluviimiseks vajalikuks jätkata koostööd ka pärast valimisi. On ju koalitsioonileppes nii mõndagi, mis sellisele võimalusele ka viitab.
Palju tööd ja vähe kisa
Samas ei saa täielikult välistada ka seda, et suur ja huvitavam osa leppes kirjapandust on sinna lülitatud üksnes eelseisvaid riigikogu valimisi silmas pidades. Soovist näidata, kui suure haardega see väga lühiajalise mandaadi saanud valitsus tegelikult on. Siiski näib selline võimalus väheusutav, sest laiale publikule esimesest silmapilgust atraktiivsena tunduvaid lubadusi on leppes liiga vähe, see-eest aga raskesti ettekujutatava tulemiga ja suurt tööd nõudvaid ümberkorraldusi liiga palju.
Andkem endale ikka aru, et vähem kui ühe-aastase valitsemisperioodi jooksul saab esimese ja teise lapse toetuse tõsta küll 45 ja kolmanda lapse toetuse 100 euroni kuus ning mingis ulatuses ümber otsustada veel teisigi kulutusi. Kuid näiteks riigi tegevuse planeerimise protsessis põhjaliku riskide analüüsi ja riskivalitsemise põhimõtete väljatöötamine ja rakendamine, samuti ka riigireformiga alustamine ning peale selle veel suur osa koalitsioonileppes kirjapandust on asjad, mis nõuavad nii väljatöötamiseks kui ka realiseerumiseks järjepidevust ja eeldavad tegelikult sama meelt koalitsiooni jätkamist ka pärast valimisi. Vastasel juhul poleks enamikul kirjapandust mingit praktilist mõtet – ei valijate häälte ega ka nende ettepanekute realiseerimise tõenäosuse seisukohast lähtudes.
Nii näiteks on seda raske leida vähem kui aastaks võimule tulnud valitsuse lubaduses „Maksupoliitika kavandamisel taotleme maksumuudatuste pikemat ettekavandamist“. Pikem ettekavandamine lihtsalt ju ei mahu aastast lühemasse ajahorisonti, kusjuures eriti pikka ajahorisonti vajab selline ettevõtmine, nagu seda on maksukoormuse kandmine tööjõu maksustamiselt ressursside maksustamisele.
Suurim puudus
Oma ulatuselt tunduvalt ambitsioonikama koalitsioonileppe, kui seda on ametisse astuva valitsuse reaalsed võimalused, kõige suuremaks puuduseks kõrvaltvaatajale ongi asjaolu, et avamata on jäetud mehhanismid, kuidas lepitut kõigele vaatamata realiseerida kavatsetakse. Selleks, et aastast kaugemale ette vaatavat osa saaks tõsiselt võtta, peaks lepe olema terviklikum nii sisu kui ka teostusmehhanismide esitamise poolest. Ja kui ta seda ei ole, tuleb püüda puuduvat ikkagi ridade vahelt lugeda, sest päris ilmaasjata arukad inimesed sellist koalitsioonilepet kirjutada ei saanud.
Vaatamata mitmetele lahtiseks jäetud otstele on just võimalikud muutused poliitikates need, mis võivad osutuda Eestile tunduvalt olulisemaks kui miljonite siia või sinna tõstmine. Eesti majandus ei jõudnud seisakusse mitte üksnes seetõttu, et meil polnud „vanaema pensionit“ või muud seesugust, vaid et kogu meie mõtlemine ja tegutsemine oli mingisuguste, teistes tingimustes väljakujunenud mallide haardes ega suutnud neist loobuda ja seetõttu ka kohaneda järjest kiiremini muutuva maailmaga.
Maksuhoovad
Nii näiteks on Eestis kaua kurdetud, et meil on tööjõumaksud liiga kõrged, kuid samas on veel kauem korratud, et maksudega ei tohi mängida, mistõttu kõik on jäänudki nii, nagu oli. Nüüd aga äkki otsustatakse imelühikese pikkusega valitsuse volituste ajal alustada maksukoormuse kandmist tööjõu maksustamiselt kuhugi mujale ega hoolitagi, et samas leppes lubatakse maksude muutmist pikemalt ette kavandama hakata.
Kuid meie maksusüsteemi muutmisele mõtlemine on mõistlik ettevõtmine kasvõi sellepärast, et meil on vaja midagi teha, et oma majandusele uut hingamist anda, ning et peale maksupoliitika meie käsutuses teisi hoobasid praegu ei paista olevatki. Ka koalitsioonilepet lugedes tundub see nii olevat. Tõsi, koalitsioonileppe hariduse ja teaduse peatükis on pool lauset pühendatud teadlaste, erasektori ja riigi koostöö soodustamisele ja sisuliselt sedasama on korratud ka ettevõtlust käsitlevas osas. Seal on lubadus võtta kasutusele ülikoolitööstuse- valitsuse koostöömudel. Kuid ei midagi enamat, ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel: sellist juttu on räägitud, ilma et praktikas midagi muutuma oleks hakanud, juba nii palju, et tänaseks on kõik aru saanud, et paljast jutust siin ei piisa. Aga kuidas praktikas midagi muuta saab, seda ilmselt ei teatagi...
Kuid ka maksusüsteemi muutma hakates pidagem meeles, et massiivset abi meie konkurentsivõimele siit oodata siiski ei ole, sest paljudel juhtudel toob maksukoormuse tööjõult mujale nihutamine endaga ajapikku kaasa maksude alandamise ulatusega samaväärse surve palkade tõusuks. Seda eriti siis, kui me neid muudatusi sellise arengu vältimiseks ohututesse sektoritesse fokusseerida ei oska või ei taha. Ja kuigi sotsiaalsete pingete vähendamine tulumaksuvaba miinimumi suurendamise ja maksusüsteemi õiglasemaks muutmise teel on omaette väärtus, tuleb siingi arvestada, et selle sammu mõju tööjõukulude vähendamise kavale võib jääda üpris lühiajaliseks.
Probleemi ei teki üksnes siis, kui miinimumi suurendamisest põhjendatud vähemlaekumised tasakaalustatakse avaliku sektori senisest tõhusama tööga. Vastasel juhul tuleb ju maksuvaba miinimumi suurendamisest tingitud vähemlaekumiste katteks kehtestada täiendavaid makse, mis nii või teisiti hakkavad tööjõukulu jälle ülespoole tõukama.
Õilis soov
Tõsi, selle ohu vastu on leppesse lisatud maksualastest initsiatiividest kõige pretensioonikam. Selleks on soov hakata pärast vastavat analüüsi rakendama meetmeid kasumi varjatud väljaviimise tõkestamiseks. Õilis, kuid globaliseerunud maailmas konkreetse tulu lootmiseks liig raskelt realiseeritav.
Kuid kõigele vaatamata on just sellised keerulised punktid meie tuleviku seisukohalt tunduvalt informatiivsemad kui need üksikud tegevused, milleks vajalikke kulutusi või kokkuhoidu on lihtne kokku arvata ja siis riigi rahakoti suurusega võrrelda.
Eesti vajab hädasti restart’i. Kuid kas me võime sellele nüüd tõepoolest lootma hakata? Kui lugeda koalitsioonilepet, arvestamata eelarvelisi või tähtajalisi piiranguid, tundub see vaatamata paljudele lünkadele kavatsuste poolel siiski üsna kõnekas dokument olevat.
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri (nr 2/2014)
Heido Vitsur, LHV makroanalüütik
Tweet
