Shutterstock
Möödunud nädalal tuli Mario Draghi lõpuks lagedale ebatraditsiooniliste monetaarpoliitika vahenditega, mida paljud juba kaua aega oodanud olid. Väljakuulutatud meetmeid oli isegi rohkem kui turuosalised ette kujutasid, mistõttu sõnastati naljatades Darghi kuulus lubadus teha ükskõik mida euro nimel ümber teha ükskõik mida, mis vähegi välja mõelda suudetakse. Küsimus on aga selles, miks Euroopa Keskpank nii kaua antud sammuga ootas? Kui see leevendab deflatsiooniohtu ja kindlustab keskpanga 2%-lise inflatsioonikriteeriumi täitmise, siis miks sellega nii kaua viivitati?
Ühelt poolt võib vaielda selle üle, kas olukord oli enne piisavalt hull, et oleks vaja olnud tegutseda, kuid arvestades Euroopa Keskpanga juba mõnda aega kestnud hoiatusi, kus rahaliidul tuleb silmitsi seista madala inflatsiooniga veel mitme aasta vältel, siis väga palju tõlgendusruumi olukorra tõsiduse kohta justkui pole. Pigem oli küsimus selles, kas antud ravim toimib.
Paar nädalat enne EKP otsust esines Draghi kõnega, hoiatades ülimadala inflatsiooni mõjude eest tarbijate kulutustele ning ootustele. Kuid antud esinemisest tuli välja, et suurema osa madala inflatsiooni põhjuseks on tegurid, mida EKP ei suuda ja ei peagi otseselt kontrollima. Nimelt mainis Draghi, et alates 2011. aasta lõpust on langenud toidu ja toorainete hinnad andnud 80% harmoniseeritud inflatsiooni langusest. Seega isegi, kui keskpangas juba sellel ajal küpsesid mõtted stiimulmeetmete kohta, oli hoiatus igati omal kohal, sest keskpanga ülesandeks ei ole toormehindade kallutamine soovitud suunas.
Milton Friedman on öelnud, et monetaarpoliitika ei suuda pikaajaliselt kontrollida majanduse kogutoodangu taset, tööpuudust või varade tootlikkust, samas suudetakse mõjutada inflatsioonimäära. Tema ja ka teiste akadeemikute mõtted on aluseks keskpankade tegevusele, kus usutakse, et läbi raha hinna määramise suudab keskpank majandusagentide tegevust juhtida soovitud suunas. Tänapäeval, kus mitme riigi keskpangad on jõudnud järeldusele, et intressimäärade seadmisest üksi ei piisa ja käiku on läinud suuremahulised varade ostuprogrammid, on keskpankade tähtsus veelgi suuremad mõõtmed võtnud.
Kuid antud meetmed pole toiminud sugugi nii kiiresti kui loodetud, mistõttu on õhus küsimused, kas keskpangad suudavad siiski majandust sellisel määral juhtida, et väärida keskset kohta paljude turuosaliste mõttekäikudes? Valdavalt ollakse nõus, et monetaarpoliitika elluviijate kiire tegutsemine kriisi alguses suutis ära hoida halvima ning toona täitsid keskpangad suurepäraselt seda funktsiooni, milleks nad loodud on – pakkuda likviidsust kõige süngematel aegadel ning tagada seeläbi finantssüsteemi stabiilsus.
Edasine tegevus on juba kahtlasema väärtusega. Keskpankade šokiteraapia majanduse päästmiseks kandis vilja, kuid sealtmaalt langeti justkui lineaarse mõtlemise ohvriks, kus minevikus aset leidnud trendid ekstrapoleeriti lihtsalt tulevikku. Ühesõnaga loodeti, et adrenaliini (likviidsuse) süsti, mis pani patsiendi (majanduse) südame uuesti lööma, võiks kasutada ka taastusravis kiiremate tulemuste saavutamiseks. Paljude arvates oleks pidanud taastumise faasis raviplaani hoopis üle võtma poliitikud.
Tõsi, keskpanga üheks eesmärgiks on inflatsioonitaseme hoidmine soovitud tasemel, kuid nagu ajalugu on näidanud, siis intressimäärade muutmisega, pole soovitud hinnastabiilsust suudetud saavutada. Kuigi keskpank ilmselt järgib hoolikalt akadeemikute mudeleid ja teooriaid, mille järgi peaks antud ülekandemehhanismiga olema võimalik majandust või vähemalt inflatsiooni hõlpsalt juhtida, siis ilmselt „päris“ elus me ei mõista veel majandust piisavalt hästi, et seda oleks võimalik tüürida soovitud kursil läbi erinevate majanduskeskkondade.
Kahtlemata on keskpank üks võimsamaid asutusi. Kuid eeldades, et tegu on institutsiooniga, mis suudab majandust oma tahtmise järgi mõjutada, unustame me, et tegu on kõigest ühe osaga keerulisest ja pidevalt muutuvast süsteemist, mis koosneb miljonist erinevast komponendist. Seega kui praegu vaadatakse keskpankadele otsa, et miks viimased midagi madala inflatsiooni osas ette ei võta (näiteks hiljutine Euroopa keskpanga näide), siis äkki tuleks natuke kohendada vaatenurka ja mõelda, et ehk on keskpangad teinud kõik, mis nende võimuses (viinud intressid nulli) ning seetõttu pole praegusel madalal inflatsioonil midagi pistmist intressimääradega, vaid teguritega, mis ei allu keskpanga (vähemalt otsesele) kontrollile?
Tweet
