Kunagi varem inimkonna ajaloos pole üht ja sama sündmust teleotseülekandes vaadanud nii suur hulk inimesi kui viimast jalgpalli MM-i finaalmängu, mis toimus 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis ja mida jälgis kodudes teleri vahendusel vähemalt ühe minuti jooksul 909,6 miljonit inimest.
Lisanduvad veel ka huvilised, kes eelistasid „finaalmängu vaadata eri linnade väljakute hiigelekraanidelt, kõrtsides, hotellides, interneti või telefoni kaudu. Kogu turniiri vaatas kodutelerist vähemalt minuti 46,6% (3,2 miljardit) meie planeedi elanikest.
Hiiglaslik teleauditoorium
Jalgpalli teleauditoorium on ahvatlev nii suurfirmadele, kes soovivad reklaamida oma tooteid, kui ka telekompaniidele, kes sedasama reklaamiraha jahtides on huvitatud jalgpalliülekannete õiguste omandamisest. Lisaks iga nelja aasta tagant toimuvale MMile toob näiteks Euroopa meistrite liiga hooaeg telerite ette ligi 4 miljardit televaatajat. Viiele Euroopa suurimale rahvuslikule liigale (Inglismaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa) elab aastas kaasa 12 miljardit televaatajat.
Jalgpall on selles äris üksnes vahend tarbijani jõudmiseks. Isegi tippjalgpalli –eesotsas glamuursete klubidega – on raske liigitada klassikalise äri alla, sest profijalgpallis teenivad raha vähesed klubid. Olemaks edukas, peab kümnete miljonite eurode eest palkama tippmängijaid. Kes soovib klubiga raha teenida, peab suure tõenäosusega loobuma suurtest võitudest. Sisuliselt toimub profivuti ülemises otsas jalgpallurite diktaat, sest alati leidub mõni auahne klubiomanik, kes nõutud summa letti laob. See on lakkamatu võidujooks edu, tähelepanu ja ühiskondliku tunnustuse nimel. Näiteks hooajal 2011/2012 kulus Itaalia meistriliiga sissetulekust tervelt 75% palkadeks. Prantsusmaal oli see näitaja 74%, Inglismaal 70%, Hispaanias 60% ja Saksamaal 51%. Siinkohal on tegemist keskmise protsendiga –paljudes klubides on see suhe veelgi suurem. Sellist suhet ei saaks endale lubada ükski klassikaline ettevõte, mille tulu on 1–2,3 miljardit eurot. Mängitakse Vene ruletti, mille eesmärk on saada kallite ostudega edukaks, aga samas on võimalik ka pankrot, sest kõik ei saa võita ja keegi peab liigast ka välja kukkuma.
Vangistatud klient
Jalgpalliklubide ostjad on reeglina ärimehed, keda ei paelu võimalik kasum, vaid sotsiaalne staatus. Nad on kas ise vutifännid või pööravad jalgpalliklubi omamisest saadava sotsiaalse kapitali kasumlikuks oma teiste äridega. Mõistagi üritavad omanikud eelkõige palkadeks kuluva raha tagasi teenida ja abiks on jalgpallituru erilisus ehk tõeliste fännide lojaalsus ühele klubile. Lemmikklubi on nagu ema – teda saab terve elu jooksul olla vaid üks. Kui muudes eluvaldkondades, eriti meelelahutustööstuses, vahetuvad lemmikud ja brändid kiiresti, siis jalgpallis on tegemist nn vangistatud turu ja vangistatud klientidega. Vanades jalgpalliriikides on huvilised sageli juba perekondlikult või geograafiliselt aheldatud oma lemmikklubi külge, mis on osa inimeste enesemääratlusest. Seda saavad ära kasutada klubid: kuna fänn on klubile truu, elab ta tavatarbijaga võrreldes kergemini üle pileti- või tasulise telekanali hinnatõusu. Ka klubisärgi uue disaini taga on sageli lihtne soov tõugata lojaalset fänni enesele viimase malli fännisärki ostma.
Kuigi tippklubide ja fännide suhted on aina enam muutunud tootja ja tarbija vahelisteks suheteks, peavad klubid arvestama ka Euroopa jalgpallikultuuri sotsiaalse juurega: jalgpalli hoiab täielikult kommertsistumast tema roll rituaalse konfliktina. Üle maailma sümboliseerivad klubid riigisiseselt erinevaid identiteete. Ühest küljest võimendab see usulisi, etnilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja poliitilisi vastasseise, teisalt aga kanaliseerib neid ohutult. Euroopa profisarjad erinevad kardinaalselt profi„liigadest Põhja-Ameerikas, kus puudub madalamasse liigasse kukkumise oht ja kus meeskondi hoitakse teadlikult võrdvõimelistena –nõrgematele võimaldatakse esimese valiku õigus turule sisenevate uute mängijate näol, seda eesmärgiga, et kõik klubid teeniksid tulu. Põhja-Ameerikas pole ebatavaline, kui üks meeskond kolib ühest linnast teise, sest tegu on hoolikalt kalkuleeritud äriga. Euroopas seevastu on traditsioonidega jalgpalliklubi lahtirebimine oma juurtest mõeldamatu.
Väärtus?
Mängijate hind sõltub reeglina nende oskustest, aga ka kuvandist. Hea näide on David Beckham, keda suurklubid soovisid oma ridadesse saada eelkõige eesmärgiga teenida tulu tema imagost. Beckham tähendas globaalset hiigeltulu särgi- ja nännimüügis. Ta kõnetas lisaks jalgpallifännidele ka ühiskonda laiemalt, sh koduperenaisi, millele aitas kaasa tema abielu Spice Girlsi lauljatariga.
Hispaania kahe gigandi, Madridi Reali ja Barcelona võrdluses on esimese kaubamärgiks nimetatud seal mängivaid staare ja viimase brändiks on eelkõige klubi ise. Esimese variandi nõrkuseks on asjaolu, et nii nagu Beckham tõi Reali klubisse kaasa oma personaalsed fännid, nõnda viis ta klubist lahkudes nad ka minema. Barcelona aga, mille käive oli 2003. aastal poole väiksem Manchester Unitedi käibest, on terve oma ajaloo vältel pidanud sportliku edu kõrval säilitama ka oma rolli Kataloonia tähtsaima institutsioonina. See on hiilgavalt õnnestunud.
Klubide väärtus sõltub eelkõige mängijate väärtuse summast, millele lisandub klubi edukus ja kuvand. Viimane on välja kujunenud aastakümnete jooksul. Need kolm omadust on põimitud: reeglina ongi edukamad just pikkade traditsioonidega klubid, kes saavad endale lubada kallemaid ja paremaid jalgpallureid. Edu toodab edu. Kuna turul on jäme ots pallurite ehk töövõtjate käes, ahvatleb see marjamaale tuhandeid Kolmanda Maailma andekaid noori. Megapalgad ja tippu jõudnud eeskujud kehutavad miljoneid vaesuses elavaid poisse neile järgnema. See on loonud pinnase inimkaubanduseks. Valdavalt Aafrikast pärit talentidele lubatakse suurt tulevikku Euroopas. Väljaõppe eest küsitakse loomulikult raha. Mullu puutus ka Eesti kokku taolise juhtumiga, kui Tartu Santosesse saabus 16-aastane Nigeeria vutipoiss, kes saadeti siia teadmisega, et ta hakkab prisket raha teenima. Tema suguvõsalt oli poisi „hiilgava tuleviku“ nimel välja petetud 6000 eurot. Teisalt kurdetakse ka Euroopas, et profimeeskondadele järelkasvu koolitavad akadeemiad suudavad profilepingu tagada vaid väiksele hulgale lõpetajatele. Mis on paratamatu, sest maailma populaarseimal spordialal valitseb kõige kõvem konkurents.
Maailmas on ligi 270 miljonit mängijat, kohtunikku, ametnikku. Vaid mõni protsent neist tegutseb tippjalgpallis. Jalgpall üldisemalt on noorte jaoks atraktiivne ja armastatud ajaviide, ühiskonna jaoks aga kasulik sotsiaalses tähenduses. Tippjalgpall on seotud paljude külgnevate äride ja meelelahutusega, aga ta pole päriselt ükski neist. Lojaalne fänn ning identiteet, mida klubid üle maailma kannavad, eristavad jalgpalli ärist ja meelelahutusest.
Indrek Schwede
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri (nr 2/2014)
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
