Shutterstock
Kui uskuda, et ka negatiivne meediakajastus on lõppude lõpuks reklaam ettevõtte jaoks, siis Barclaysi turundusosakond võib küll endale paar vaba päeva lubada. Viimasel ajal on Londonis baseeruv pank olnud meedia ja võimuorganite pidevas tähelepanu keskpunktis ja seda eelkõige negatiivses mõttes. Nimelt on varade mahu poolest maailma suuruselt kaheksas pank saanud trahve LIBORi ja kulla hinna manipuleerimise eest ning nüüd seisab Barclays silmitsi süüdistustega seoses enda opereeritava börsiga USAs.
Barclays oli üks 16 pangast, keda süüdistati Londoni pankadevahelise intressimäära liigutamises endale sobivas suunas. Nagu süüaluste pankade arvust ning uurimistulemustest järeldada võib, siis LIBORiga manipuleerimine on olnud tavapärane tööpraktika juba aastaid ning selles mõttes pole Barclays konkurentidest sugugi erinev. Küll aga võib „huvitavaks“ lugeda olukorda, kus päev pärast seda, kui Barclaysile oli määratud eelmainitud teo eest $290 miljoni suurune trahv, otsustas üks Barclaysi väärismetallide kauplejatest ikkagi minna libedale teele.
28. juunil 2012. aastal kasutas nüüdseks Barclaysi endine töötaja Daniel Plunkett ühe panga kliendi vastu ebaausaid võtteid. Plunkett oli müünud kliendile optsiooni, mille kohaselt oleks Barclays pidanud maksma $3,9 mln, kui kella 3 Londoni fikseeritud kulla hind on võrdne või ületab $1558,96 untsi eest. Kui see jääb aga alla antud taset, oleks optsioon väärtusetu. Seega kui kulla hind kaupleb antud taseme läheduses, on kiusatus asja endale sobivaks muuta vastupandamatu.
Plaani realiseerimise muutis lihtsamaks Londoni kulla hinna fikseerimise protsess, kuna nii-öelda avatud turul oleks kulla müümine riskantne tegevus, sest müüdud kogusele võib leiduda ostjaid. Nimelt on tegu viie panga konverentskõnega, mille käigus fikseeritaksegi kulla hind. Protsess algab sellest, et viie panga komitee juht kuulutab välja hinna ning iga pank avaldab oma müügi- ja ostukogused antud hinnataseme juures. Saanud tagasisidet kulla nõudlusest/pakkumisest antud hinna juures, kuulutab komitee esimees uue hinna ning tegevus jätkub kuni nõudlus ja pakkumine on enam-vähem tasakaalus. Probleemiks siinjuures on see, et pangad võivad fikseerimisprotsessi ajal kaubelda ning seega nõudluse ja pakkumise mahtusid jooksvalt mõjutada.
Just selline tegevusplaan Plunkettil oligi. Kella kolmese fikseerimise hind algas $1562 tasemelt, kuid liikus kiiresti $1558,5 juurde – just Plunketti jaoks sobiv hinnatase, sest see oleks kliendi optsiooni jätnud rahast välja. Plunkett sisestas suure müügiorderi, tõstes Barclaysi müügihuvi antud tasemel. Kuna antud tasemel ületas kõikide pankade müügihuvi nõudlust 190 kullakangi jagu (nõudlus-pakkumine polnud piisavalt tasakaalus) jätkati fikseerimisprotsessi. Kuna Plunkett soovis asjale kiiremat lõppu, vähendas ta oma müügiorderi suurust, kuid endiselt polnud viie panga vaheline turg tasakaalus. Samal ajal liikus kullahind spot turul aga kõrgemale ning Plunkett tõstis taas müügiorderi suurust ning seekord turg tasakaalustuski $1558,5 peal.
See tähendab, et Plunkett säästis Barclaysi jaoks $3,9 miljonit ning talle jäi kätte 60 000 untsi suurune lühike positsioon, mille ta peaaegu koheselt kattis $114 000 suuruse kahjumiga ehk $1560,4 untsi eest tasemelt. Kuna Plunketti klient arvas, et midagi kahtlast oli teoksil, esitas ta Plunkettile kaebuse ja kuigi alguses põhjendas väärismetallide maakler olukorda lihtsalt müügihuviga, siis paar päeva hiljem tunnistas ta oma ülemusele, mis oli juhtunud. Barclaysile määrati $44 miljoni suurune karistus.
Kuid tundub, et Barclays on endiselt järelvalveorganite huviorbiidis. 19. sajandil oli New Yorki tänavakurjategijate seas kasutusel populaarne strateegia. Pubide ja baaride töötajad leidsid oma asutusest mõne purjus ohvri ja andsid sellest märku tänavajõugule. Seepeale juhatasid kurjategijad oma ohvri viisakalt kõrvaltänavale ning röövisid kõikvõimalikud väärisesemed. Üks väike obadus vastu pead kindlustas selle, et ohver mõnda aega vaikselt püsiks, kuni jõuk ise baari läks ning noosi baarmeniga jagas. Ligikaudu sarnast, ainult kaasajastatud versiooni võis viljeleda ka Barclays.
Pärast jaanipäeva kaebas New Yorgi prokurör ettevõtte kohtusse, kuna panga poolt opereeritav börs Barclays LX kubiseb HFT (high frequency trading) ettevõtetest. Oma raamatus „Flash boys“ kirjeldab autor Michael Lewis, et HFT firmadele ligipääsu müümine pankade börsidele ongi üks peamiseid põhjuseid, miks pangad oma börsi üldse ehitavad. Barclaysi puhul aga näib süüdistus olevat selles, et ettevõte reklaamis oma börsi HFT vabana, kuigi tegelikult on börsiga ühenduses mitmekümne HFT firma serverit.
Barclays ise end süüdi ei tunnista, öeldes, et nende klientideks on suured institutsionaalsed investorid, kes teavad, et LX’il toimetavad ka HFT kauplejad ning esitas taotluse kohtuasja lõpetamiseks. Lisaks leitakse, et New Yorgi prokurör on oma võimupiire ületanud ning, et seadusepügalad, millede rikkumises panka süüdistatakse ei kehti börside opereerimise kohta. Ekspertide sõnul ilmselt Barclaysi taotlust ei rahuldata. Igatahes on see oma jälje ettevõtte tegevusele juba jätnud, sest pärast uudist langes LX tehingute maht 75%. Kui varasemalt oli tegu USA suuruselt teise panga juhitava börsiga, siis juuni lõpuks oli LX langenud 12 kohale.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
