Peamine risk, millega Eesti ettevõtjad peavad Venemaa-vastaste sanktsioonidega seoses arvestama, on võimalus, et Venemaad ei suruta järeleandmistele, vaid ta lahutatakse samm-sammult Euroopast.
On loomulik, et esimene küsimus, mis järjekordsetest Venemaale kehtestatud sanktsioonidest kuuldes pähe tuleb, on nende vahetust mõjust meile endile, aga mitte Venemaale.
Venemaa on ju Eesti ettevõtjatele kogu aeg olnud tähtis eksporditurg ja ülekaalukalt suurim naaber. Aga sama loomulik on ka see, et arvamused selle mõju suhtes jagunevad diametraalselt kaheks: ühtede arvates avaldavad sanktsioonid igal juhul meie majandusele negatiivset mõju, teiste meelest mingit mõju polegi.
Paradoksaalsel kombel on mõlemad neist vastandlikest arvamustest õiged. Järeldus sõltub ju sellest, kuidas sanktsioonide mõju defineerida: kas kitsalt või laialt. Kas piirduda üksnes konkreetsete meetmete vahetu mõju kokkuarvamisega või püüda hinnata sanktsioonide mõju Lääne ja Vene vaheliste suhete muutumise pikaajalises kontekstis.
Tähtis on lai kontekst
Kui näiteks piirduda Euroopa Liidu mis tahes senise sanktsiooni käegakatsutava mõjuga, siis pole ükski neist Eesti ja Venemaa omavahelist majanduslikku lävimist ju otseselt takistanud, seega ka Eesti majandusele otsest mõju avaldanud ega tee seda ilmselt lähitulevikuski.
Sanktsioonide mõjust rääkides pole mõtet piirduda üksnes kitsa kontekstiga. See, mis meid juba mõjutab ja veel enam mõjutama hakkab, on just lai kontekst nii ajalise kestuse, kõigi mõjude omavahelise seotuse kui ka suuruse mõttes.
Samas tuleb laia konteksti määratlemisel olla ettevaatlik, sest kõik, mis on juhtunud või muutunud Euroopa ja Venemaa majandussuhetes viimasel ajal, pole juhtunud kaugeltki üksnes Ukrainas toimuva pärast. Tegelikkuses on Venemaaga suhete halvenemisel tunduvalt pikem ajalugu ja enam põhjusi.
Nii ebameeldiv, kui see ka paljudele ettevõtjatele pole, on alates Vladimir Putini taas Venemaa presidendiks valimisest Lääne ja Venemaa, eeskätt aga USA ja Venemaa suhted selgelt halvenemise suunas liikunud. Vastastikustest süüdistustest pole kummalgi poolel puudust tulnud, olgu siis kõne all Venemaa käitumine, finantskriisi süüdlased, praegused rahvusvahelised institutsioonid, olukord Araabia maailmas või mis tahes teises sfääris või kohas.
Kuivõrd sündmused Ukrainas tõid selle vastasseisu suurenemise senisest kiiremalt ja reljeefsemalt esile ning muutsid rasketes küsimustes pooli rahuldavate lahenduste leidmise senisest keerulisemaks, on nüüd kerge enamikku probleeme seostada just Ukraina kriisiga.
Külma sõja kaotanud, kuid viimastel kümnenditel muu maailmaga üha enam integreerunud ning suuri toorme- ja valuutaressursse omav ja oma mõju kasvu tunnetav Venemaa hakkas kriisijärgsetel aastatel maailmas valitsevat suhete süsteemi üha aktiivsemalt kritiseerima, süüdistama Läänt topeltstandardite rakendamises, kritiseerima kehtivat õigus- ja majanduskorda, otsima endale selles tegevuses kaasosalisi või toetajaid. Selline tegevus on alati pingeid tekitanud.
Uus külm sõda on alanud
Enne Ukraina sündmusi püsis enam-vähem kõik kehtivate mängureeglite raames, kuid nüüdseks on olukord muutunud, ning on põhjust karta, et üsna põhjalikult. Ja kui esimesed sanktsioonid Vene suunal olid veel sellised, mis ei takistanud pingete deeskaleerumist, siis olukord on põhjalikult muutunud. Järeleandmine tähendab oma kaotuse tunnistamist.
Maailmas võivad poliitikud rääkida palju tahes sellest, et keegi ei taha uut külma sõda, kuid sisuliselt on see sõda juba alanud. Tõsi küll, mitte sellisena nagu pärast Teist maailmasõda ja mitte ideoloogilistel põhjustel.
Sellele vaatamata tundub tegu olevat vastasseisuga, mis laheneb vaid siis, kui teostub üks kahest võimalusest: Venemaa kas tunnistab kaotust või siis laguneb samm-sammult arengumaade ühistegevuse mõjul lääneriikide domineerimisel põhinev maailmakord. Muidugi ei ole välistatud ajutised “pingelõdvendused” nagu möödunud külma sõja ajalgi. Kuid sama selge on ka see, et nii ühel kui teisel poolel on oma eesmärkide saavutamiseks kasutada mõndagi.
Lääne tugevuseks on tema senine juhtiv positsioon kogu maailma asjades, eriti panganduses, ja nõrkuseks soovimatus loovutada oma elustandardist ühtegi tolli. Ajalugu on korduvalt näidanud, et Venemaad on majanduslikult nurka surumise teel raske ka poliitiliselt nurka suruda. Varises ju rahatu, võlgades ja sisuliselt rahvusvahelises majanduslikus isolatsioonis olnud Nõukogude Liit kokku alles pärast mitmekümneaastast üle jõu käivat võidurelvastumist endast arenenuma, mitu korda suuremat inimressurssi ja kümneid kordi suuremat majanduspotentsiaali omava Läänega alles kuluka ja ebapopulaarse Afganistani avantüüri järel.
Kui Venemaa väga oluliselt muutunud ei ole, ei õnnestu teda seekord kuigi lihtsalt mõjutada. Liiatigi võib Venemaa veel praegu loota mitmele üsna mõjukale toetajale, keda Nõukogude Liidul polnud. Potentsiaalsed liitlased on peamiselt arenevate maade seas, kuid neid on ka Läänes.
Seepärast tulebki viimaste Venemaa-vastaste sanktsioonide mõju hindamisel lähtuda mitte nende vahetust mõjust, vaid näha neis järjekordset, kuid ilmselt mitte viimast sammu Venemaa ja Lääne suhete jätkuvas halvenemises.
Kui kriisid kõrvale jätta, on majandussuhted riikide vahel püsinud küllalt stabiilsed, kuivõrd nad on kooskõlas nende maade pikaajaliste huvidega. Poliitilise komponendi lisandumine Venemaa ja Lääne suhete halvenemise taustal muudab seda pilti oluliselt. Ei saa välistada, et pinged kasvavad veelgi ning toovad kaasa uusi sanktsioone koos üha suuremate kaudsete mõjudega.
Esiteks on selge, et igasugune poliitiline sekkumine maailmamajandusse mõjub majanduskasvule halvasti. Ega siis WTOd tema sekkumist takistavate reeglitega ilmaasjata loodud. Venemaa ise on küll peamiselt toorme, kütuste, relvade ja kapitali eksportija, kuid see-eest suur ja potentsiaalne turg ning koostööpartner paljudele juhtivatele, sageli just Euroopa päritoluga tööstus- ja tehnoloogiafirmadele.
Peale selle on Venemaa suur turg tarbekaupade ja toiduainete tootjatele. Maailmas on musttuhat põhjust, mida ettekäändeks tuues võib toiduainete importi takistada ka WTO reeglitele vihjates, ja pole kahtlust, et venelased seda ei tea ega tee.
Nii näiteks võisime mõni päev tagasi lugeda, et Ameerika viskist leiti vähkitekitavaid ühendeid. Ka Eesti toiduainetootjad on analoogsetele piirangutele komistanud. Pole vaja olla Saalomon, väitmaks, et saavad teha seda veelgi. Pealegi väidab Venemaa, et talle kehtestatud sanktsioonid pole kooskõlas WTO reeglitega ega ka rahvusvahelise õigusega.
Edasi peame arvestama sellega, et koos Venemaa välismajanduspositsiooni halvenemisega jätkub rubla nõrgenemine ning seetõttu väheneb Vene turu võime importi tarbida. Paralleelselt paraneb aga seni vähese konkurentsivõimega kohalike tootjate positsioon. Lisaks on teada ka see, et tingituna vajadusest valuutareserve hoida ja soovist vähendada oma sõltuvust sanktsioone rakendavatest partneritest, hakkab Venemaa intensiivselt toetama oma, importi asendavaid ettevõtjaid.
Noolivad Vene turgu
Võib öelda, et Vene turg muutub eelnenut arvesse võttes meie tootjatele senisest veelgi ettearvamatumaks ja riskantsemaks. Lõppude lõpuks peame arvestama ka, et kolmandate maade tarbekauba- ning puu- ja köögiviljatootjad üksnes ootavad seda momenti, mil saavad senistest soodsamatel tingimustel Vene turul Euroopa omade asemele asuda. Tooret ja relvi nende eest tasumiseks Venemaal ju jätkub.
Sellisel arengul võivad olla mitmesugused tagajärjed. Pikemas perspektiivis võib juhtivate arengumaade ja Venemaa baasil välja kujuneda uus majanduspoliitiline jõud. Euroopa ega ka Eesti majanduskasvule see kaasa ei aita.
Heido Vitsur, LHV makroanalüütik
Arvamuslugu ilmus 7. augusti Maalehes.
Heido Vitsur: Majandust ei kasvata tõsiste sanktsioonidega
Tweet
