Eestis on viimase aasta jooksul käivitunud õllerevolutsioon, mille käigus on märjukeste valik laienenud ning esile on kerkinud mitmed väiksed tublid pruulikojad. Asutaja Enn Parel tutvustab Põhjala pruulikoda.
Tallinna Kaubamaja kontsernis tosin aastat juhtivatel kohtadel töötanud Parel peab ennast õllefänniks juba teismelise-east peale. Siis olid muidugi võimalused teised ja valik olematu. „Aga maailm avanes, siia jõudsid uued põnevad õlled ja ka ise on reisimas käidud – siis olen alati mõne õlleka üles otsinud. Mingil hetkel, kuus-seitse aastat tagasi oli huvi nii suur, et sõitsin odavlennufirrmaga üksi nädalavahetuseks Londonisse õlut jooma,” räägib Parel, kes on tänaseks õllemaailmaga ennast korralikult kurssi viinud.
Parel valmistas õlut alguses koos kaasfanaatikute Gren Noormetsa ja Peeter Keegiga hobi korras 25-liitrises katlas. Kui üheskoos mõisteti, et õlletootmine on selge, jõuti ka ideeni, et võiks äri teha ja pruulikoja püsti panna. Aga sellele eelnesid veel mitmed seiklused.
Šotimaa tuulisel rannikul
2011. aasta lõpuks oli kindel plaan olemas, aga mehed tundsid ennast veel ebakindlalt. Vaja oli õppida teiste kogemusest. Nii võeti ühendust BrewDogi pruulikojaga Šotimaal, kelle tooted olid Eestis saadaval ja meeste maitsemeele järgi. Üheskoos otsustati külla minna. BrewDog asub Šotimaa idarannikul Aberdeeni piirkonnas, väikeses 12 000 elanikuga Fraserburghi linnakeses. Tänaseks on ettevõte kolinud moodsamasse tehasesse Ellonis.
Kohapeal üüriti auto, ent kõigi hämmastuseks ei olnud pruulikoja ülesleidmine kuigi lihtne, sest keegi ei uskunud, et sedavõrd head toodangut valmistav pruulikoda asub tagasihoidlikes tingimustes ilma ühegi sildita plekkhallis.
Kohalikus baaris kohtuti aga pruulikoja ühe põhiomaniku James Wattiga, kelle käest küsiti võimalust tasuta tööd teha. Härra oli loomulikult nõus ja kiitis takka võimalust näidata, kuidas üks pruulikoda toimib. Higi palgel töötatigi kaks nädalat öises vahetuses lihttööde peal ning saadi hea ettekujutus pruulikoja tööst. „Sellest oli palju abi,” lisab Parel.
Šotimaal tutvuti Christopher Pilkingtoniga, noormehega, kes töötas BrewDogis pruulijana. Pareli sõnul oli tema looming superhea ja ta kutsuti Eestisse külla, kus katsetati kohe koos ka mõned kodupruulid. Ka need tulid head välja ning Põhjala asutajatel hakkas küpsema idee tuua mees Eestisse äripartneriks uut pruulikoda rajama. Möödus aastakene ja mees oligi kohal. „Ütlesime talle, et mis teed seal kolkas, kus elab 10 000 inimest ja kus halli taeva all on vaid üks kõrts. Kutsusime ta Euroopa pealinna ja andsime ka osaluse. Samuti ei kaotanud ta palgas,” räägib Parel. Nüüdseks juba üle aasta Tallinnas elanud 26-aastane noormees on siinsest elust vaimustuses.
Mustlaspruulijad
Põhjala peab ennast tänase õllerevolutsiooni käivitajaks. Kuigi esimesena sai Õllenaudi pruulikoja püsti Ilmar Räni, tuli esimese käsitööõllega välja Põhjala. Ja seda mitte oma pruulikojast, vaid kasutati Genika pruulimeistrite seadmeid ja võimalusi. Sealsamas sündis ka tänaseks juba legendiks muutunud õlu nimega Öö.
Aga mustlaspruulija staatus mehi ei rahuldanud ning jätkati jõudsalt samme oma pruulikoja rajamise suunas. Rahastamisplaani kokku pannes leiti, et partnerite ringi võiks veelgi laiendada. „Olime kuulnud, et Skype Eesti juhil Tiit Paananenil oli plaan õlut pruulida,” sõnas Parel. Talle pakutigi võimalust jõud ühendada. Ja seejärel jõuti ka LHV Pangani, kellega Parelil oli koostöökogemus Tallinna Kaubamajas töötamise päevilt. Kokku külastati kolme panka, ent LHV Panga tingimused sobisid kõige paremini ning tänavu aprillist on Nõmme mändide all Serva tänaval püsti tuliuus pruulikoda.
Turg kasvab meeletult Kuigi kõik läks plaanipäraselt, mõisteti ühel hetkel, et ühe olulise näitajaga pandi mööda. Juba pruulikoda rajades said mehed aru, et see saab olema liiga väike. „Turg kasvab tohutu kiirusega. Oleks kohe võinud kaks korda suurema tehase avada. Ei suuda nõudlust täita,” räägib Parel ning lisab, et sama probleemiga maadlevad kõik väikesed pruulikojad. Milles siis asi, kuidas selline buum on järsku lahvatanud?
Tegelikult tuleb vaadata ajas juba mitukümmend aastat tagasi. Väiketootjate tekkimine on osa suuremast trendist üle maailma, mis algas Ameerika Ühendriikides juba 1970. aastatel, kui turgu jäid valitsema kolm-neli suuremat tootjat ja nende toodang oli võrdlemisi üheülbaline – lahja hele õlu, mida suures koguses juua. Vastuseisuks hakkas tekkima väikepruulijaid, kes katsetasid erinevaid linnaseid, humalaid ja pruulimismeetodeid. Euroopasse jõudis trend kümmekond aastat tagasi ja nüüd lõpuks siis ka Eestisse.
Kui vaadata kogu õlleturgu, siis on väikesed tootjad marginaalse tähtsusega, nende turuosa jääb kõigi peale kokku alla ühe protsendi. Eesti õlleturu kogumaht aastas on umbes 100 miljonit liitrit. Põhjala suudab pruulida 120 000 liitrit. Sügisest kasvab tänu investeeringutele kääritustankidesse tootmisvõimsus poole suuremaks ning järgmisel aastal loodetakse toota kokku 220 000 liitrit õlut.
Muu maailma kogemus näitab, et käsitööõllede turuosa võiks kasvada 5–10 protsendini, mis tähendaks aastas kokku kuni 10 miljonit liitrit õlut. Parel viitab ka Ameerika Ühendriikide San Francisco lahe piirkonnale, kus tegutsevad maailma kõige innovaatilisemad ettevõtted ja kus käsitööõllede turuosa moodustab viiendiku koguturust. Vahepõikena võib mainida, et Eestis, muide, on suvisel ajal kõige suurem käsitööõllede tarbimine elaniku kohta Hiiumaal. Aga selle mõistmiseks tuleb otsa vaadata suvitajatele. Kuigi 20 protsenti on pigem erand, näitab kiire kasv ja suur nõudlus siiski ülimalt suurt potentsiaali. Seetõttu ei pea väikesed pruulikojad teineteist ka konkurentideks, suhtlevad omavahel tihti ja avaldavad oma tulevikuplaane.
Enamus jaemüüki
„Juba mõtleme uuele tehasele, mis tuleb kordades suurem. Lahe on ka see, et me ei piira ennast kuidagi Eestiga. Oleme arvestanud ka ekspordiga. Soomes on distribuutor välja valitud – oleks vaid õlut anda! Lisaks on korduvalt ühendust võetud Lätist ja Leedust, aga seni on tulnud ära öelda. Kontakte on veel Suurbritannias, Taanis, Hispaanias. Maailm on lahti,” kinnitab Parel.
Äärmiselt oluline on Põhjala jaoks jaemüügi osas Selveri kett, kuhu läheb kolmandik tootmismahust. Pudelisse villitakse üldse 85 protsenti toodangust ning ülejäänu läheb vaati, aga ainult tellimuste peale.
Uued tooted sünnivad kas kellegi ideena või grupimõtlemise tulemusena. Iga toote arendab lõplikult välja Christopher. Põhjala tooteportfellis on praeguse seisuga kindlalt viis põhimarki, milleks on Virmalised, Rukkirääk, Öö, Must Kuld ja Uus Maailm. Teised tulevad ja lähevad. Humalad ostetakse Inglismaalt ning pärit on need Austraaliast ja Uus- Meremaalt, linnased tulevad valdavalt Soomest.
Eestis tehakse küll leivalinnast, aga õllelinnast kahjuks mitte, sest selle valmistamine nõuab suuremat analüüsivõimet ja kallimat laboratooriumi. „Kui me saaksime Eestist, siis loomulikult ostaks siit, võiks isegi pisut kallim olla,” sõnab Parel. „Aga kui kvaliteet jääb alla, siis kasutada ei saa. Stabiilsus on oluline.”
Kommentaar
Põhjala on hea näide sellest, kuidas ühine huvi võib viia eduka ettevõtmiseni. LHV Pank on alati soovinud kasvada koos Eesti ettevõtetega ja nende arengule hoogu juurde anda. Põhjala kiire kasv ja edulugu on kindlasti tähelepanuväärne ja tunnustus kogu meeskonnale. Nii nagu panganduses on ka õllemaastikul turg jaotunud kahe ettevõtte vahel. Seda enam hindab LHV Pank Põhjala edusamme väikepruulijate turuvallutamisplaanides.
Raido Reiska,
LHV Panga ärikliendihaldur
Kommentaar
Veel mõned aastad tagasi oli Eesti õlleturg väga ühesuunaline – tarbija tundis ja küsis vaid pilsnerit. Ameerikast alguse saanud väikeste pruulikodade ja erimaitseliste nn käsitööõllede trend on nüüdseks jõudnud ka meile. Kogumahult kuulub väikestele pruulikodadele alla ühe protsendi turust. Kuna nende toote hind on kordades kõrgem suurte tootjate omast ja jõudlus väike, siis suurt kasvu ei prognoositagi. Uusi maitsetrende järgides oleme Sakus tulnud tänavu välja uute humalarikaste õlledega. Niisamuti rikastavad väiketootjate erimaitselised õlled turgu ja arendavad õllekultuuri.
Margus Kastein,
Saku õlletehase juht
Artikkel ilmus ajakirjas Investeeri.
Tweet
