Shutterstock
Seoses USA tohutult kasvanud nafta tootmismahtudega piirkondades, mis asuvad rafineerimisjaamadest kaugemal, on tootjatel olnud vaja lahendada logistikaprobleem – kuidas saada toornafta töötlejateni? Kuigi traditsiooniliselt liigub USAs nafta enamjaolt torujuhtmeid mööda, siis nende puudumise või ebapiisava läbilaskevõime tõttu on pead tõstnud teine alternatiiv – naftarongid.
Kui 2008. aastal liikus suuremate raudteefirmade poolt opereeritavatel raudteedel (1. klassi raudteel) 9500 vagunit toornaftat, siis möödunud aastal oli see näitaja kasvanud 407 761 peale. Käesoleva aasta esimeses kvartalis registreeriti 110 164 naftavaguni liikumine, mis on uus rekordtase.
Allikas: Energy Information Administration
Surface Transportation Board andmetel liigub USA raudteedel päevas 939 000 barrelit naftat ehk ligikaudu 11% päevasest toodangust. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui antud kogust peaks vedama üks rong, siis selle pikkus oleks ligi 27 kilomeetrit. Eriti usinalt kasutavad raudteetranspordi võimalust Bakkeni maardla tootjad, kes viivad oma toodangu Põhja-Dakota osariigist ida- ja lääneranniku rafineerimisjaamadesse.
Allikas: Energy Information Administration
Õigupoolest oli toornafta transportimine raudteed pidi mõeldud ajutise lahendusena seniks, kuni ehitatakse torujuhtmed, kuid nagu ajutiste asjadega ikka kipub olema, tundub ka seekord, et nafta vedamine raudteed mööda on üha rohkem kanda kinnitamas. Isegi naftatorusid tootvad ettevõtted on astunud raudteeärisse, ehitades toornafta peale- ja mahalaadimiseks terminale.
Teatavasti pole toornaftast ilma rafineerimata lõpptarbijatele eriti kasu. USA rafineerimisjaamad paiknevad aga traditsiooniliste tootmiskohtade läheduses (Texases, Oklahomas) või siis rannikul, kus tankeritel on mugav ligipääs (Kalifornia, Washington, New England ja Mehhiko laht). Kuna lubade saamise protsess uute rafineerimisjaamade ehitamiseks on küllaltki keeruline ja aeganõudev, on võimatu piisavalt kiiresti uutesse tootmiskohtadesse rafineerimistehaseid ehitada. Ühtlasi avaldavad kohalikud elanikud uutele torujuhtmetele tugevat vastupanu tulenevalt kartustest potentsiaalsete lekete ees ning seoses eramaa avalikku kasutusse andmisega. Raudtee ettevõtted aga juba omavad 225 000 kilomeetreid raudteid, mis suudavad kaupa toimetada rannikust rannikule, või üle riigipiiride Kanadasse ja Mehhikosse.
Raudteetranspordi juhtivate tegurite taga on ka majanduslikud põhjused tootjate jaoks. Nimelt lubab eelpool mainutud raudteeinfrastruktuuri paindlikkus tootjatel valida, kellele oma toodangut müüa. See võimaldab tootjatel nafta toimetada kõrgeimale pakkujale. Kuna raudteefirmadel pole seadusest tulenevalt õigust loobuda kauba vedamisest, siis tootjate mureks on ainult ehitada terminal, mis tegeleks rongide laadimisega. Suur laadimisterminaal nõuab ligi $50 miljonilist investeeringut , mis on võrdne ühe miili pikkuse Keystone XL torujuhtme eeldatava ehituskuluga. Torujuhtmete operaator Kinder Morgan on käesoleval aastal investeerinud toornafta raudteetransporti $290 mln. Vastukaaluks, peab torujuhtmete puhul veel enne ehitust sõlmima pikaajalised tarnelepingud, mida uutel, ajaloota fracking ettevõtetel on raske saavutada.
Siiski pole raudteetransport lollikindel ning seda tuletas meelde aastatagune õnnetus Quebecis, kus naftarong jooksis rööbastelt maha, plahvatas ja tappis 47 inimest. Ka pärast seda toimunud õnnetused raudteel Bakkeni toornaftaga on pakkunud vaatemängulisi, üle 120 meetri kõrguseid tulekerasid. See on tõsiselt päevakorda toonud ohutuse teema, sest mitmel pool sõidavad plahvatusohtlikud rongid läbi linnade. USA suurim naftavedaja BNSF ütleb, et 99,997% raudteel veetavatest ohtlikest lastidest jõuavad sihtpunkti turvaliselt. Möödunud aastal jooksis rööbastelt maha kaks BNSFi rongi, kus vagunitest jooksis välja 12 700 barrelit naftat ning toimus ka mitme korruse kõrgune plahvatus. Ometigi oli tegu kõige väiksemaarvulise rööbastelt mahajooksuga aastaga ettevõtte ajaloos.
Allikas: Association of American Railroads
Antud sündmustest tulenevalt on USA valitsus karmistamas naftavedamisega seotud piiranguid. Näiteks on Obama administratsioon nõudnud, et päästeameti töötajatele antaks informatsiooni rongide liikumise kohta, kuid raudteefirmad hoiatavad, et sellise info avalikustamine võib suurendada terrorirünnaku ohtu. Lisaks on Ameerika Raudteeassotsiatsioon karmistanud nõudeid vagunitele, alandanud piirkiirusi ning testinud tarnsporditava nafta keemilist stabiilsust.
Raudteevedude tuleviku osas ollakse siiski erinevalt meelt. Bakkeni maardlas tegutseva Continental Resources’i juht Harold Hamm arvab, et tegu on endiselt ajutise olukorraga ning kui raudteed poleks juba olemas olnud, oleks ennem ehitatud torujuhe. Samas, praegu laadimisterminale haldava Musket Corp. sõnul eksisteerivad raudteeveod koos torujuhtmetega veel pikka aega koos.
Tweet
