Kunstituru mulli puhutakse õhku juurde

Shutterstock

Investorid sirutavad oma käed järjest sügavale taskutesse, et sealt ostmiseks vajalikku summat leida. Novembri alguses toimunud oksjonil õnnestus Christie’sel erinevaid moodsa ja kaasaja kunsti teoseid kokku müüa 853 miljoni dollari eest, mis lõi ettevõtte enda prognoosi (630-836 mln USD) ning oli oksjonimaja jaoks antud vallas juba neljas järjestikune rekord alates 2013.a maist.

Kokku läks 12. novembri õhtul müügiks 80 teost, millest kõigest viiele ei suudetud ostjat leida.  Enim maksti kahe Andy Warholi pildi eest (kokku 151,5 mln USD), millest üks kujutas kolme Elvist ja teine nelja Marlon Brandot. Kunagi rippusid need Saksamaa kasiinoketi WestSpieli seintel, olles 1970ndate alguses liikunud kellegi omandisse 182 000 dollari eest.

Antud Warholi tööd ületasid küll kahe peale kokku 130 miljoni dollari suurust ootust, kuid ei löönud siiski rekordit, mida artisti eest seni on välja käidud. Küll aga saavutasid rekordilise hinna oma töödele 15 kunstnikku kokku 42st.

Artprice’i 2014.a septembri lõpus valminud kunstituru ülevaates (link) toodud graafikult on hästi näha, kuidas pärast 1945.a sündinud kunstnike tööd on aastast aastasse järjest rohkem hinnas olnud. Kümme aastat tagasi moodustas moodne ja kaasaja kunst globaalsest turust 9%, tänaseks on 10 miljardi euro suuruses äris osakaal jõudnud juba 15%ni. Hinnatasemed ja müük näitavad fenomenaalset kasvu, sest kui kümme aasta tagasi suutsid 100 enimteenivat kaasaja kunstnikku aasta peale ühtekokku müüa 102 miljoni euro väärtuses töid, siis nüüd ollakse võimelised 12 kuuga teenima miljard eurot.

Allikas: Artprice

Kaua on otsitud vastuseid küsimusele, kui kaugel kunstituru tõusutsüklis hetkel ollakse ja millal saabub allakäik. Erinevad tegurid annavad alust arvata, et lähiajal huvi vaibumist tõenäoliselt ei toimu.

Peamine põhjus on globaalse jõukuse kasv ühiskonna kõige rikkamate seas. Aktsiaturud on mitmel pool maailmas teinud viimaste aastate jooksul läbi võimsa tõusu,  aidates kaasa miljardäride arvu kahekordistumisele 2009.a 793 pealt tänavu 1645ni, kellest paljud on rajanud endale kunsti erakogu.

Mainitud Christie’se oksjonil oli osalejaid ühtekokku 43st riigist, kui eriti tugevaks hindas oksjonimaja huvi Euroopa, Aasia ja Lähis-Ida kollektsionääride seas. Kui kümme aastat tagasi moodustasid hiinlased CNBC andmetel kunsti ostjatest viis protsenti, siis nüüd on osakaal juba 30%, suurem kui huvi Ühendriikides. Tohutut nõudlust tekitavad ka Lähis-Ida riigid, kes panevad püsti muuseume ja vajavad sinna eksponaate.

Kunstiajaloolane Bendor Grosvenor leiab oma hiljutises Financial Times’i arvamusloos, et kunsti hindamine on muutunud raskemaks, kuna rohkem lähtutakse hinnast ning populaarsusest. Kui hind on kõrge ja oksjonil kätemeri lai, siis järelikult peab olema tegu hea kaubaga.

Märgid justkui viitaksid võimalikule mullile aga erinevalt mõnest teisest varaklassist, on Grosvenori sõnul kunstiurul paar spetsiifilist tegurit, mis toetavad hindasid ning võivad languse puhul mõjuda pidurina. Esiteks on lubatud artiste esindavatel müügimeestel teha anonüümselt omapoolseid pakkumisi, loomaks illusiooni nõudlusest ja saavutamaks kõrgemat hinda. Juhul kui osa teostest tulebki ise nö tagasi osta, siis oksjonimajale tasutud komisjonitasu võib ju äri mõistes lahterdada turunduskulu alla.

Teiseks on levinud garantiiostud, mis tähendab, et keegi sõlmib enne müüki kokkuleppe soetada maal salajase hinnaga. Juhul kui oksjonil peaks teos kaubaks minema kõrgema hinnaga, teenib garantii andnud ostja kasumit. Lisaks on tal võimalus oksjoni käigus ise pakkumisi teha ja kui ta peakski kõrgeima hinna juures viimaseks huviliseks jääma, siis ei osta ta ära seda mitte oksjonimaja viidatud hinnaga, vaid ikkagi kokku lepitud salajase hinna alusel.

Christie’si viimasel rekordilisel oksjonil olid ligi poolte teoste hinnad garanteeritud. Kui arvestada siia juurde erinevaid võimalusi pakkumisprotsessi manipuleerida, tekib paljudel juhtudel küsimus, mis on mõne maali, skulptuuri või installatsiooni tegelik väärtus. Oksjonist oksjonisse moonutused selles high-end sektoris võimenduvad aga võimatu on öelda, kes peab lõpuks tunnistama, et miljonite dollarite eest soetatud kolm pissuaari osutusid halvaks investeeringuks.