85 aastaseks elav inimene on tööturul aktiivne 40-45 aastat ja peab pensionipõlve 20 aastat. 12 aastat tagasi aset leidnud pensionireformile otsa vaadates tuleb tunnistada, et 2%+4% II samba süsteem oleks pidanud olema 3%+6% põhimõttel, ning mida kiiremini sellest aru saadakse, seda parem. Lisaks on kollektiivselt alahinnatud III samba olulisust korraliku pensioni saamisel.
Kõigile, kes on sündinud pärast 1983. aastat, on II sammas (täna 2%+4% süsteemi alusel) kohustuslik ja tänaseks on süsteemiga liitunud üle 663 000 inimese. On mõistlik eeldada, et inimesed peavad tulevikus pensionile jäämise ajaks olema II (ja ka III) samba abil kogu pensioniraha ise olema kõrvale pannud. Väikese ja kahaneva rahvaarvuga riigina ei tohi me omada illusiooni, et pensionile jäädes makstakse meile pensioni kellegi teise maksudest. Neid „teisi“ on selleks lihtsalt liiga vähe. I samba panus pensioni lõppnumbrisse võib 40 aasta pärast olla väga tagasihoidlik (või üksnes vajaduspõhine?) ning selle peamiseks eesmärgiks saab absoluutse vaesuse leevendamine nende hulgas, kes pole pikalt töötanud, makse maksnud vms. Reaalsus on see, et 40 aasta pärast on pensioniea jätmisel samale tasemele pensionäride suhtarv tööealistesse praegusest umbes 2x kõrgem.
Eestis kõigi II samba progressiivsete (50% aktsiariskiga) pensionifondide ehk EPI50 indeksi keskmine tootlus on olnud 4,5% aastas (Eesti pensionikeskuse andmetel - link). Viimase 12 aasta keskmine annualiseeritud inflatsioon on Eestis olnud ca 3,5% aastas (Eesti Statistikaameti andmetel - link). See tähendab, et pensionifondid on inflatsiooni ületanud keskmiselt 1% võrra aastas.
Edasise näitlikustamiseks teeme mõningad lihtsustavad eeldused:
1) Pensionifondide tulevane netotootlus on ka edaspidi 1% inflatsiooni ületav.
2) Keskmine brutopalk on €1000 kuus ja see ei tõuse inflatsioonist kiiremini.
3) 66 aastaselt pensionile jäädes makstakse raha II sambast kindlustuslepingu alusel võrdsetes summades igakuiselt välja, seda juurde enam ei teki ning see kaotab inflatsiooni tõttu väärtust 2% aastas. Eeldame, et tulevane pensionär valib pensioni garantiiperioodiks 0 aastat ehk kord juba pensionile jäädes surma korral osakuid enam edasi ei pärandata.
4) Lihtsuse huvides ei arvesta me antud arvutustes pensionikindlustuslepingu vahendaja tasudega, mis pensioni lõplikku suurust tegelikkuses veidi vähendavad.
Poliitikauuringute keskuse PRAXIS poolt läbi viidud säästmisuuringu kohaselt sooviksid inimesed pensionile minnes kätte saada 70% oma viimasest palgast (link). Poliitikud on öelnud, et eesmärk võiks olla minimaalselt 40% keskmise palga saavutamine, mis tähendaks €315 suurust pensioni tänases raha väärtuses (keskmine vanaduspension on täna isegi kõrgem, ca €350 - link). Hea abimees tulevase pensioni arvutamiseks on pensionikeskuse lehel asuv pensionikalkulaator.
Lihtne loogika ütleb, et II sammas ehk 2%(töötaja palgast) +4% (riigile laekunud sotsiaalmaksust) tähendab, et 45 töötamise aasta jooksul säästetakse II sambasse vaid 6% brutopalgast, mida hiljem tuleb ca 20 pensioniaasta ehk ligi poole töötamise ajast (!) vahel ära jaotada. Kui jääda lootma vaid tänasele II samba 2%+4% süsteemile, kus pensionifondide inflatsioonijärgseks netotootluseks on 1% aastas, koguneks €1000 brutopalka saava 21 aasta vanuse noore kuiseks II samba pensioniks pensionile jäädes ca €205 (pensionikalkulaatori arvutuste põhjal on see kolme kindlustusandja keskmine pakutav kuine summa) ehk 26% keskmisest netopalgast (inflatsiooni tõttu langeb see 18% peale pensioni kahekümnendaks aastaks). I samba panus tuleb siia küll veel otsa, aga varasemalt väljatoodud põhjustel ei ole alust arvata, et see kogu pensioni suurust oluliselt palju kõrgemale suudaks tõsta. Igal juhul soovitud 70%st jääme valgusaastate kaugusele ning ka pensionireformiga eesmärgiks seatud 40% keskmisest palgast tänase II sambaga üles seatud süsteemiga täis ei tule.
Kuidas olukorda parandada?
Sisuliselt on siin kaks varianti, mida tuleks tõsiselt kaaluda. Kas suurendada II samba sissemakseid või peaksid tulevased pensionärid hakkama aktiivsemalt mõtlema alternatiivsete pensionile jäämise säästmise vahendite peale nagu näiteks maksusoodustusega III sammas.
Vaatame kõigepealt II sammast. Jätkuvalt eeldame 1%list fondide reaaltootlust. Kui II samba 2%+4% asemel rakendada näiteks aastatel 2014-2017 ajutiselt toimiva 3%+6% süsteemi alaliseks muutmist, oleks see suur samm õiges suunas. 3%+6% süsteemiga oleks tulemus keskmise palgaga 45 töötamise aasta järel pensionile jäädes pensionikalkulaatorit kasutades 39% keskmisest netopalga ostujõust (inflatsiooni tõttu langeb see 27% peale pensioni kahekümnendaks aastaks). Niimoodi saaks miinimumeesmärgi ära täita. 12 aastat pärast pensionireformi läbiviimist oleks aeg numbritele otsa vaadata ja tõdeda, et pikaajalised ootused finantsturgude reaaltootlikkuse ja intressimäärade püsimise kohta olid tollal ülepaisutatud ning lääneriigi vääriliseks pensioni saamiseks peab töötamise aastail lihtsalt rohkem raha kõrvale panema kui vaid 2%+4%. Iga protsent siit ülespoole nii töötaja kui riigi panusena (mis on sisult ju inimese palga pealt makstav sotsiaalmaks ehk tööandja panus) aitab hüppeliselt parandada lõpptulemust. On viimane aeg muuta 3%+6% süsteem alaliseks lahenduseks.
Aga kui ikkagi jääda tänase II samba 2%+4% formaadi juurde, millised oleksid alternatiivid? III sammas. III sammas loodigi tegelikult selleks, et inimesed saaksid oma tulevast pensionipõlve ise oma soovide järgi paremini kindlustada ning selleks on riik välja mõelnud ka atraktiivse maksusoodustuse, mis näeb ette, et töötaja võib kuni 15% oma aastasest sissetulekust (eeldusel, et see ei ületa €6000 aastas ehk et töötaja kuupalk ei ole suurem kui €3333) investeerida III sambasse ja saada selle pealt 21% tulumaksu tagasi. See on garanteeritud 21% tootlust, mis jääb enamikel inimestel täna saamata.
Kui täna €1000 brutopalka teeniv töötaja jätkaks 2%+4% II samba süsteemi kasutamist ning kasutaks maksimaalses ulatuses ära III samba maksusoodustuse ehk tasuks 15% oma aastasest sissetulekust III sambasse (NB! Kuna riik tagastab selle summa pealt 21% tulumaksu, siis on sisuline tegelik maksimaalne makse 11,9% aastasest brutosissetulekust), mille reaaltootlus oleks samuti 1% aastas, kujuneks pensionile jäädes kodaniku II ja III samba pensioniks kokku €718 tänases raha reaalväärtuses (pensionikalkulaatori poolt tehtud kindlustuspakkumiste keskmine, eeldades, et nii II kui III samba peale on tehtud pensionikindlustusleping annuiteetväljamaksetega ilma garantiiperioodita) ehk 91% keskmisest netopalgast (inflatsiooni tõttu langeb see 62% peale pensioni kahekümnendaks aastaks). Kusjuures siin ei ole arvestatud sellega, et riigi poolt tagastatud 21% tulumaksu võib töötaja veel ise täiendavalt pensioniks kõrvale panna. Kui netopalgast maha arvata maksimaalses mahus tehtud II ja III samba maksed, siis varasemast maksete järgsest netopalgast saadaks tegelikult kätte rohkem kui töötamise ajal ehk 112% (inflatsiooni tõttu langeb see 77% peale pensioni kahekümnendaks aastaks).
Kui eesmärgid pensionipõlveks on madalamad või sissetulek väga paljudel juhtudel lihtsalt ei võimalda nii palju raha säästa, ei saa loomulikult iga aasta 15% (ehk tegelikult siis 11,9%) oma brutotöötasust III sambasse investeerida. Aga ka regulaarne 5% säästmine III sambasse teeb 45 aasta peale imesid ja aitab väärikale pensioni saamisele lähemale.
Aeg muutusteks
Järeldus on lihtne – pärast 12 aastat II samba süsteemi loomisest on aeg numbritele otsa vaadata ja tõdeda, et korraliku pensioni saamiseks on vaja töötamise aastail rohkem raha kõrvale panna. Tänased summad on lihtsalt liiga väikesed. Tagamaks pensionile jäädes 40% keskmise palga saamine, on vaja II samba 2%+4% süsteem asendada 3%+6% süsteemiga. Tõstmaks seda numbrit omakorda 40% pealt inimeste poolt tegelikult soovitud 70% peale, tuleb hakata kasutama III sammast. Riik on küll loonud III samba koos atraktiivse maksusoodustusega, kuid millegipärast pole see piisavalt kandepinda leidnud. III samba kõikide fondide maht üle Eesti on kokku vaid €115 mln ehk ca €135 tööealisse elanikkonda kuuluva inimese kohta. Võrdluseks – pensioni II samba fondide vara väärtus on €2175 mln ehk €3275 iga II sambaga liitunud inimese kohta.
Kuidas edasi? Variant A on tõsta II samba sissemaksete määra tänase 2%+4% pealt 3%+6% peale ja muuta ajutine 2014-2017 lahendus alaliseks. Pensioniks senisest suurema kogumise vajadusest saavad ka inimesed ise aru. Rohkem kui pooled LHV pensionifondide kliendid on võimalusel soovinud rohkem panustada II sambasse, esitades kas maksete jätkamise avalduse 2009. aastal või maksete tõstmise avalduse 2013. aastal või ka mõlemal juhul. Suuremad maksed II samba süsteemi täidavad lisaks väärikale pensioni saavutamisele ka Eesti majanduskasvu edendavat funktsiooni, kui pensionifondid osa rahast Eestisse investeerivad.
Variant B on üle vaadata, miks III sammas ei tööta nii nagu ta peaks töötama. Võimalik, et riik peab maksusüsteemi muutma ning näiteks tegema sotsiaalmaksu soodustusi III sambasse makstavate töötasude pealt ja seeläbi motiveerima tööandjaid III samba sissemakseid tegema juba otse töötaja eest. Seni, kuni pole vahet, kas raha liigub pensioniks mõeldud fondidesse või inimesele otse kätte, valivad töötajad loomulikult teise variandi. See aga tähendab pensioniks süstemaatiliselt raha kogumise osas suurt tagasilööki, mida oleks viimane aeg hakata muutma.
Igas kalendriaastas (aega iga aasta detsembri lõpuni) III sambasse sisse makstud raha pealt (max kuni 15% aasta sissetulekult või kuni €6000) tagastab riik kevadel 21% tulumaksu. On viimane aeg hakata ka pensioni III sammast tõsisemalt võtma.
Joel Kukemelk
LHV Pärsia Lahe Fondi Fondijuht
Tweet
