Raske on öelda, mille poolest tuleva aasta 8,54 miljardi euro suurune riigieelarve poleks hea eelarve. Koostatud suvelõpu suhteliselt optimistlikus meeleolus, on ta üsna paraja juurdekasvuga, kuid mitte mõistusevastaselt suur.
Ka lisaraha jagamisel on seekord kirik enamalt jaolt kenasti keset küla jäetud. Kõik suuremad valdkonnad said üsna ühesugustel alustel natuke raha juurde ja ka ainukesel vähem saanud valdkonnal (keskkonnakulutused) pole tegelikult põhjust nuriseda. Peab ju eelnenud aastatel kõvasti raha saanud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide ja muu seesuguse renoveerimisega ükskord lõpule jõudma. Liiatigi on hästi teada, et siin ongi mõne asjaga, nagu näiteks prügimajanduse korraldamisega, eelnevatel aastatel vales suunas üle pingutatud – ehk just sellepärast, et raha nii lahedalt käes oli.
Küsimärk
Kas see kõik tähendab, et võime sel aastal tõepoolest rahuldusega tõdeda, et rahandusministeerium, õigemini kogu valitsus, on eelarve koostamisega laias laastus päris kenasti hakkama saanud? Kui riigieelarvet üksnes raha jaotamise ja selleks vajaliku katte leidmise vahendina näha, nagu meil tavaliselt tehakse, siis võiks vastus küsimusele tõesti olla jah.
Paraku jääb sellise käsitluse puhul varju eelarvemajanduse teine ja sugugi mitte vähem tähtis pool. See osa, kus peaks olema kirjas kõik need probleemid, mis vajavad lahendamist, ja nende prioriteetsuse põhjendused. Ehk teisiti öelduna peab eelarve juurde kuuluma tehtud ja plaanitavate kulutuste sotsiaalmajandusliku otstarbekuse ja tõhususe analüüs.
Ei saa ju üksnes kulutuste suurust ja objekte käsitlevast eelarvest kulutuste efektiivsuse ja loodetavate tulemuste kohta välja lugeda enamat, kui võib seinakontaktile pressitud pinge ja voolutugevuse andmetest teada saada elektri tootmise ja ülekandmise süsteemi kohta.
Kui jätta kõrvale 2015. aasta riigieelarve seletuskirjas toodud rohkearvulised tehnilised või fiskaalpoliitilised eesmärgid, on seletuskirja algusosas eriliselt välja toodud tähtsamate prioriteetidena laste absoluutse vaesusmäära vähendamine 8,7 protsendini, tööjõu maksukoormuse efektiivse määra vähendamine (tõsi küll, mitte ettevõtjaid või meie konkurentsivõimet mõjutavas ulatuses, vaid üksnes ühe protsendikümnendiku võrra) ning julgeoleku kindlustamine.
Lisaeelarvetest loobumine
Fiskaalpoliitilistest eesmärkidest seisab seletuskirjas uudsena kirjas selgesõnaliselt antud lubadus loobuda meile nii harjumuspärastest positiivsetest lisaeelarvetest. See on päris kaalukas ja mitmetähenduslik lubadus, mis näitab jõudmist teatavale küpsustasemele nii eelarve koostamisel kui ka majanduslikus mõtlemises – näitab usku enda suutlikkusse järgmise aasta tegevusi ja nende hinda piisavalt hästi ette näha. On ju lisaeelarved muu hulgas osutunud mugavaks päästerõngaks ka siis, kui sügisese eelarveprotsessi jooksul ei peetud vajalikuks või ei suudetud kõiki lahkarvamusi või segaseid asju selgeks rääkida.
Positiivsetest lisaeelarvetest loobumine tähendab ka tõdemist, et mitmed buumiaegsed lisaeelarved on olnud kaalukaks teguriks möödaniku palgarallis ja inflatsiooni kiirenemises, mis on nüüd saanud meie rahvusvahelisele konkurentsivõimele ülemääraseks koormaks.
Positiivne saab otsa
Kuigi ministeeriumite kulutuste suurendamine tuleva aasta riigieelarves võimaldab ära teha palju sellest, mille pärast seni on aastaid piike murtud ja mis on iseenesest head asjad, näiteks koolilõunad või lastetoetused, lõpeb paraku selliste otsuste tunnustamisega ka kõik see, mida esitatud eelarve kohta saab positiivset öelda. Lõpeb mitte sellepärast, et eelarve ise mingit moodi senistest halvem oleks, vaid põhjusel, et ta on koostatud ja esitatud just nii, nagu ta on: kulujaotustabelitena ja jutustusega, millistes suundades raha kulutatakse, kuid ei midagi enamat. Suures osas on kõik täpselt samamoodi, nagu kõikidel eelnenud aastatelgi.
Paraku tuletab ees ootav probleemide hulk ja nende keerukus meile meelde, et on viimane aeg muuta riigieelarve millekski enamaks, nii et see poleks pelgalt seaduseks saav tabel, kus on ära näidatud, kui palju ja millistes valdkondades maksude ja muul teel saadud raha ära kulutatakse. Ajas paarist aastast natukegi kaugemale ette vaadates on ilmne, et hädavajalike kulutuste katmine senises stiilis hakkab ka juhul, kui meie majandus kasvab praegusest kiiremini, muutuma järjest keerulisemaks. Elanikkonna vananemine ja keskkonnaprobleemid on väljakutsed, mille eest arenenud maailmas pole kellelgi pääsu, kuid ressursside piiratuse tingimustes saab nendesse sektoritesse täiendavat raha suunata üksnes siis, kui suudetakse suurendada raha kulutamise efektiivsust üldiselt ja vältida ebaratsionaalseid kulutusi.
Veendumust napib
Kuid tulgem hetkeks tagasi eelarve seletuskirjas toodud üldiste prioriteetide juurde ja küsigem endalt, kas neist ükski on tõepoolest meile praegusel momendil kõige suuremaks väljakutseks. Kui riigi - kaitse kõrvale jätta, siis ilmselt mitte. Aga see, et 2015. aasta eelarve pole otseselt orienteeritud meie kõige tähtsamale probleemile ehk rahvusena püsima jäämise kindlustamisele ja seda nii demograafilistel kui ka majanduslikel põhjustel, ei jää ilmselt kellelegi saladuseks.
Loomulikult toetab eelarve ka praegusel kujul demograafiat ja majandust, kuid veendumust, et seda tehakse parimal võimalikul viisil, eelarvest välja ei paista. Ka meil on aeg aru saada, et tänased sotsiaalmajanduslikud probleemid on liiga keerulised ja et parima lahenduse leidmiseks ei piisa kuningas Saalomoni tüüpi läbinägelikkusest või talupojatarkusest. Väheseks jääb ka sellest, kui kulutuste tegemisel juhindutakse eelmise aasta kulutuste tasemest ja avalikust survest ühe või teise kulutuse suurendamiseks või vähendamiseks. Tõsi, optimeerimisülesanded riigi tasemel on äärmiselt komplitseeritud ja töömahukad, kuid ilma neid lahendamata pole kulutuste efektiivsust võimalik tõsta. Pealegi aitab selline analüüs ratsionaalsete kulutamissuundade leidmise ja põhjendamise kõrval ka argumenteeritult vastu seista mitmesugustele populistlikele ideedele.
Olgu see viimane kord
Strateegilises plaanis peame edaspidi suutma korraga saavutada kahte: ära tuleb hoida töötajate ja ülalpeetavate suhte halvenemine ning vähendada tuleb tööjõu väljavoolu riigist. Kui midagi ei muutu, viib meie demograafiline areng madala sündivuse ja ka väljarände tõttu meie riigi juba järgmisel kümnendil vägagi keerulisse olukorda. Pole ka suur kunst öelda, mida selleks teha tuleb: on vaja, et meil oleks piisavalt hästi tasustatud töökohti ja välja õpetatud tööjõudu. Kui eelarvest pole näha, kuidas see neid eesmärke teenib, siis selliseid eelarveid tulevikus enam vastu võtta ei tohiks.
Selleks, et vajalikke muutusi saaks üldse ellu viima hakata, on vaja kõigepealt lahti saada olukorrast, kus rahandusminister peab iga eelarve koostamise alguses oma kolleegidele teatama, et peaaegu kogu raha on kehtivate seadustega juba ära jaotatud ning et vajalike muutuste tarvis seda sama hästi kui pole.
Tundub, et olukord on mõnevõrra vastuoluline: raha eraldamine peab ju põhinema seadustel ning ametkonnad vajavad oma töö korraldamiseks stabiilset rahastamist ajal, mil kõik ümberringi järjest kiiremini muutub. Tegelikult siin vastuolu ei ole: tuleb lihtsalt hakata tegema vahet stabiilsuse ja stagnatsiooni vahel ning leppida sellega, et stabiilsus tähendab lühemaks perioodiks (mitte igaveseks ajaks muutumatut) korraldust.
Lihtne see pole
Loomulikult pole lihtne ületada organisatsioonide soovi jätta kõik vanaviisi. Millest muust kui soovist mitte midagi muuta räägib tõsiasi, et meil tuntakse huvi eeskätt selle vastu, milline valdkond kui palju raha juurde saab, tundmata seejuures huvi, mille alusel ja kuidas raha kulutamise otsuseid ühes või teises kohas on langetatud.
Võtame näiteks suhteliselt lihtsa ja nähtava tegevuse – magistraalteede ehitamise. Kas me ikka oleme teadnud, millises järjekorras ja milleks oleks siin olnud kõige õigem raha kulutada? Kas me oleme arvestanud, kus meie liikluskoormuse juures oleks esmajärjekorras vaja mitmetasandilisi ristmikke või täiendavaid sõiduradasid või milline oleks optimaalne materjalide ja tee-ehituse kvaliteet? Tundub, et ei tea, või kui teamegi, siis selle teadmisega eriti ei arvesta. Tulemuseks on aga investeeringute võimalikust väiksem ja mõnikord ka negatiivne tasuvus. Mida aga oleks saanud teha ebaratsionaalselt kulutatud rahaga mõnes teises kohas, ja millise tasuvusajaga?
Ometigi on teedeehituse optimaalne korraldamine üks lihtsamaid majanduspoliitilisi ülesandeid. Siin on kõik nähtaval – nii sõidukite vood, teekatete kvaliteet ja remontide sagedus kui ka minimaalset kasutamist leidvad viaduktid.
Võib karta, et pärast seda, kui oleme tagantjärele hinnanud raha kulutamise ratsionaalsust teedeehituses viimasel kümnendil ja tulemused avalikustanud, kaob paljudel ära igasugune soov hakata arutlema muude avaliku tähelepanu alla sattunud valdkondade rahastamise tulemuslikkuse üle. On ju ükskõik, kas hakata rääkima teadusest või kultuurist, kõigepealt tulevad meelde betoon ja kellu, aga mitte kultuur ja teadus.
On selge, et kulutuste tasuvuse analüüsiga tuleb meil tegelema hakata – mida ausamalt ja põhjalikumalt, seda kasulikum see saab olema. Läbi kogu iseseisvusaja ei ole meie maal levitatud midagi kahjulikumat, kui seda on arusaam, et riigilt (loe: valitsuselt, riigikogult ja kogu ametkonnalt) ei saagi midagi ratsionaalset oodata. Toimida tuleb vastupidiselt – neilt tuleb nõuda üksnes arukat tegutsemist, seejuures ka läbi arvutatud ja põhjendatud eesmärkidega arusaadavat eelarvet.
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 4/2014
Tweet
