Shutterstock
Hiina majanduskasv on põletav teema juba pikemat aega. Ilmselt eelkõige seetõttu, et tegu on kõige kiiremini kasvava suure majandusega, mis kujutab endast väga suurt potentsiaalset turgu paljudele ettevõtetele. Aasta aastalt näib aga kasv aeglustuvat ning erandiks polnud ka 2014, kui kasvuks kujunes 7,4%, mis on madalaim tase alates 1990. aastast.
Antud kasvumäär jääb alla Hiina valitsuse väljakäidud 7,5% eesmärgile ehk esimest korda käesoleval sajandil ei suudetud ametlikku ootust täita. Kasv on jäänud märksa väiksemaks, kui see ajalooliselt on olnud. Näiteks perioodil 1980-2010 oli majanduse kasvuks keskmiselt 10% aastas. Hiina viimatised SKP kasvunumbrid on pakkunud head ainest hirmutavatele ajalehepealkirjadele (nagu ka käesoleva artikli pealkiri demonstreerib), mis ilma kontekstita oma eesmärki ilmselt hästi täidavad. Kui aga mõelda natuke pikemalt Hiina senisele arengule ning niinimetatud suurte numbrite seadusele majanduses, siis 7,4%-line ja ca veerandsajandi aeglaseim kasv ei pruugigi tunduda nii hirmutav, vaid hoopiski asjade loomuliku käiguna.
Allikas: The Economist
Absoluutnumbrites on Hiina SKP paisunud väga suureks. Toodetud kaupade väärtus ületas $10 triljoni piiri ehk tegu on alles teise riigiga, kes selle tähiseni jõudis. USA majandus möödus antud verstapostist 2000. aastal. Jooksevhindades küündis Hiina majandus $10,3 triljonini, mis on sisuliselt 5 korda suurem kui 10 aastat tagasi. Kuna võrdlusbaas üha kasvab, siis möödunud aastal saavutatud 7,4%-line kasv oleks mõned aastad tagasi tähendanud 10%-list kasvu. Finantsmaailmas on tuntud ütlus, et mida suuremaks mõni majandusagent saab, seda raskem on tal minevikus saavutatud kasvutempot hoida, mille heaks näideteks on ilmselt paljud suurettevõtted.
Hiina majanduse kasvav kogutoodang tähendab, et ka nõrgema kasvunumbriga suudetakse majanduse suurust kasvatada sama palju kui varasemalt oluliselt suurema kasvutempoga. Eelmisel aastal kasvas majandus suhteliselt madala inflatsiooni tingimustes 4,8 triljoni jüaani võrra, mis on peaaegu sama suur kasv, kui 2007. aastal, mil majanduse kasvumääraks mõõdeti 14,2% ning inflatsioon oli oluliselt kõrgem. Ning kuna tänapäeva majandusstruktuuris on suurem osakaal tööjõumahukal teenuste sektoril, suudetakse sama majanduskasvu puhul näidata suuremat töökohtade arvu kasvu. Nii näiteks loodi 2007. aastal linnapiirkondades 12 miljonit töökohta, möödunud aastal aga 13,2 miljonit ametikohta.
Ilmselt aga ei suuda see argument kuidagi leevendada ohte, mis tulenevad kohalike omavalitsuste kõrgetest võlakoormatest ning üleinvesteeritud kinnisvaraettevõtetest. Antud sektorid ongi siiamaani panustanud kõige rohkem Hiina majanduse kasvu. Eriti ilmekalt oli see näha 2009. aastal, mil Hiina kuulutas välja 4 triljoni jüaani ($586 mld) suuruse stiimulprogrammi majanduse elavdamiseks, mis suunati enamjaolt kinnisvara ja infrastruktuuride investeeringuteks. 2011. aastal moodustasid investeeringud põhivarasse 48,3% Hiina majanduskasvust, samas kui Lõuna-Korea ja Taiwani puhul oli vastav näitaja industrialiseerumise tipus 40%. Möödunud aasta andmeid Hiina kohta veel saadaval pole.
Siiski on märgata, et vähehaaval on kasvamas tarbimise roll. Möödunud aastal andis tarbimine 51,2% kasvust ehk 3 protsendipunkti rohkem kui eelnenud aastal. Kuna tavapäraselt panustab Hiina kasvu positiivselt ka netoeksport, siis investeeringute osa SKPsse ilmselt kahanes. Seda võib järeldada ka teenuste osakaalu suurenemisest SKPs, millel on palju tugevam seos tarbimisega kui investeeringutega. Teenused moodustasid 2014. aastal 48,2% SKPst ehk 1,3 protsendipunkti rohkem kui 2013. aastal. Lisaks kasvasid palgad inflatsiooniga korrigeeritult 8%, mis ilmselt tõi kaasa ka ebavõrdsuse mõningase kahanemise, kuna kiirem palgakasv oli just vaesematel maapiirkonna elanikel (sissetulekute kasv 9,2% vs 6,8% linnapiirkonna elanikel). Linna- ja maaelanike palgavahe tipp oli 2009. aastal, mil linnaelanike palk oli 3,3 korda kõrgem, möödunud aastal oli see suhe 2,9.
Ühtlasi teatas Hiina, et kasvueesmärk pole enam nii suur prioriteet kui varem. Mõnes mõttes võib see olla ohumärk, sest tavaliselt loobutakse eesmärkidest just siis kui neid täita ei suudeta. See, kuidas kasvu jahenemist kannatada suudetakse selgub ilmselt tulevatel kuudel, kui aktiivsus kinnisvarasektoris ilmselt veelgi langeb. IMF näiteks langetas Hiina 2015. aasta SKP ootuse 6,8% peale, mis oleks madalaim tase 25 aasta jooksul. Ilmselt ilmuvad ka siis kurjakuulutavad pealkirjad, kuid tuleb meeles pidada, et antud stsenaariumi korral on Hiina majandus 25 korda suurem kui aastal 1990.
Tweet
