Shutterstock
Pärast 2008. aasta finantskriisi võttis McKinsey Global Institute luubi alla globaalse võlakoorma. Esimene, 2010. aastal avaldatud raport keskendus 10 suuremale maailma riigile ning leidis, et alates 1930. aastast on toimunud 45 võlakoormuse vähendamise episoodi keskmise kestusega 5-7 aastat. Leiti, et neid perioode iseloomustab väga madal või isegi negatiivne majanduskasv. Kaks aastat hiljem avaldatud raportis uuriti sügavamalt võlakoormuse langust USAs, UKs ja Hispaanias. Nüüd on McKinsey instituut väljas kolmanda raportiga, mis laiendab analüüsi 47 riigile.
2008. aastal aset leidnud majanduskriis oli pikim ja sügavaim alates Teisest maailmasõjast. Sellest tulenevalt oodati, et võlga suhtutakse edaspidi ettevaatlikumalt, mistõttu prognoositi võlakoormate alanemist. McKinsey uuring aga näitab, et seda pole juhtunud ning võlatasemed on tõusnud pea kõikides riikides nii absoluutselt kui ka suhtena SKPsse, mis heidab varju tuleviku kasvuperspektiividele. Lisaks märgitakse, et kuskilt ei paista märke, et võlakoormuse kasvav trend pöördumas oleks, mistõttu tekib küsimus, kas on üldse olemas vahendeid järgmise finantskriisi ärahoidmiseks. McKinsey sõnul on väga kaheldav, kas 3 kuni 4 kordse võimendusega riigid suhtena SKPsse suudavad võlast nii-öelda välja kasvada. Kuigi võlg jääb instituudi arvates oluliseks vahendiks infrastruktuuri, ettevõtete arengu ja linnastumise finantseerimiseks, on ajalugu näidanud, et kõrge võlatase avalikus või erasektoris mõjub pärssivalt majanduskasvule ja võib aluseks olla uuele majanduslangusele.
Alates 2007. aastast kuni 2014. aasta teise kvartalini on globaalne võlg (avalik sektor + erasektor) kasvanud $57 triljoni võrra, mis suhtena globaalsesse SKPsse on võlakoormat kergitanud 17 protsendipunkti võrra ehk 286% peale. Nagu allolevalt jooniselt näha, siis kasv pole olnud sama kiire kui perioodil 2000-2007, kuid McKinsey hinnangul on see piisav, et muremõtteid tekitada. Arvestades viimase majanduskriisi ränkust on üllatav, et ükski arenenud riikidest pole oma võlakoormat vähendanud ning ainult viie areneva riigi võlg (riikide finantssektorid välja arvatud) suhtena SKPsse on kahanenud. Samas 14 riigi puhul on võla/SKP suhe kerkinud rohkem kui 50 protsendipunkti võrra. Mitmetes arenenud Euroopa ja Aasia riikides ületab võlatase riikide sisemajanduse kogutoodangut enam kui kolm korda.
Allikas: McKinsey Global Institute
Võlakoormuse edetabelit juhib Jaapan 400%-lise võlaga suhtena SKPsse. Järgnevad Iirimaa, Singapur ja Portugal võlatasemetega 350%-400% SKPst ning Belgia, Holland, Kreeka, Hispaania, Rootsi ja Taani, kelle võlg moodustab 350%-300% antud riikide SKPst. McKinsey sõnul ei kujuta osade nende riikide puhul kõrge võlg veel otsest ohtu, sest tegu on oluliste finantskeskustega, mistõttu antud riikides võetud võlga kasutatakse tegevuste finantseerimiseks ka teistes riikides, mis moonutab võlatasemete pilti liialt negatiivseks. Lisaks märgitakse, et mõningane võlatasemete tõus, eriti arenevates maades on tervitatav (erandid siin on Hiina, Malaisia ja Tai) , sest enamus võlakoormuse kasvust on tulnud erasektorist, mis on tegelikult märk tugevnevast finantssüsteemist. Võlatase arenevates riikides on üsna tagasihoidlikud 121% SKPst eriti kui siia kõrvale panna arenenud riikide 280%-line võlakoormus.
Allikas: McKinsey Global Institute
Valitsuste võlg arenenud riikides on kerkinud $19 triljoni võrra ning arenevates riikides $6 triljonit. Majanduskriisi sügavaimas augus oli valitsuste kulutuste suurenemine tervitatav nähtus olukorras, kus erasektori nõudlus kiirelt langes. Kuid valitsuste võlatasemed on nüüd jõudnud rekordilisele tasemele ning prognooside kohaselt kasvab võlg suhtena SKPsse järgneva viie aasta jooksul Jaapanis (kus valitsuse võlg on juba praegu 234% SKPst), USAs, enamikes Euroopa riikides välja arvatud Iirimaal, Saksamaal ja Kreekas. Head lahendust, kuidas riigid tõusvast võlakoormast pääseda saaksid McKinsey hinnangul pole, kuna selleks nõuaksid riikide eelarveid suuri muudatusi ning samas võib eelarvedefitsiidi vähendamine eesmärgile vastu töötada, piirates kasvu, mida oleks just vaja võimenduse vähendamiseks.
Hoolimata karmimatest laenustandarditest on majapidamiste võlg suhtena sissetulekusse langenud märkimisväärselt vaid USA, Iirimaa, UK, Hispaania ja Saksamaa puhul. Osades Euroopa riikides ning Kanadas ja Austraalias aga ületab majapidamiste võlgade/sissetulekute suhe USA ja UK krediidimulli tipptasemeid (vt joonis). Kõige riskantsemaks peab McKinsey kodumajapidamiste olukorda Hollandis, Lõuna-Koreas, Kanadas, Rootsis, Austraalias, Malaisias ja Tais.
Allikas: McKinsey Global Institute
Positiivse arenguna märgib McKinsey finantssektori laenukoormuse kahanemist. Enne majanduskriisi kasvas finantsettevõtete võlg 2000. aasta $20 triljoni pealt $37 triljonini 2007. aastal. Globaalse SKPga kõrvutades liikus laenude osakaal 56% pealt 71% peale. Perioodil 2007-2014 on seega tervitatav, et finantssektori võla osakaal globaalsest SKPst on enamikes riikides kas langenud või stabiliseerunud. Lisaks on märgata, et varipanganduse (shadow banking) kõige riskantsemate komponentide varade mahud on buumi tipuga võrreldes oluliselt kahanenud. Samas on pankade jäetud auku täitmas mitte-pankadest laenajad ning märgata on ettevõtete võlakirjade suuremat populaarsust.
Allikas: McKinsey Global Institute
McKinsey raportisse on mahutatud veel ka eraldi peatükk Hiina kohta, kuna sealne võlakoorem on oma kiire kasvu tõttu terava tähelepanu alla sattunud. Riigi koguvõlg (kaasa arvatud finantssektori võlg) on 2007. aastast alates kasvanud suhtena SKPsse 158% pealt 282% peale, absoluutnumbrites $7,4 triljonilt $28,2 triljonini. Kuigi praegust võlataset peetakse veel kontrollitavaks, siis negatiivsete aspektidena tuuakse välja võla kontsentratsioon kinnisvarasektoris, kasvav varipanganduse sektor ning omavalitsuste bilansivälised laenud. McKinsey arvutuste kohaselt on ca pool majapidamiste, ettevõtete ja valitsuse ehk $9 triljoni ulatuses laenusid seotud kinnisvarasektoriga, mis kätkeb endas tõsist riski. Alates 2008. aastast on Hiina 40 linnas kinnisvarahinnad kerkinud 60% ning kvaliteetkinnisvara Shanghais on kõigest 10% odavam kui Pariisis või New Yorgis. Tehingute mahu ning varude statistika näitab, et korrektsioon kinnisvaraturul on juba alanud, mis mõjutab loomulikult kõige rohkem elamuehituse sektorit (15% SKPst). Samas leitakse, et Hiina valitsusel on piisavalt püssirohtu, et potentsiaalset finantskriisi ohjata, kuna valitsuse võlg moodustab vaid 55% SKPst. Isegi kui pooled kinnisvarasektoriga seotud laenud muutuksid maksejõuetuks ja kaotaksid 80% oma väärtusest, tõuseks Hiina valitsuse võlg finantssektori päästmiseks tehtavate kulutuste mõjul 79%-ni SKPst. Suurem küsimus aga peitub selles, kas Hiina majandus suudab ilma kinnisvarasektori panuseta vältida märkimisväärset langust SKP kasvus.
Allikas: McKinsey Global Institute
Kuigi McKinsey raport pakub väga põhjalikku analüüsi ning rikkalikult andmeid riikide ja majandusagentide võlakoormuse kohta, tuleb nentida, et igal asjal on kaks poolt. McKinsey analüüs hõlmab kahjuks ainult brutovõlga ehk kohustuste poolt. Laenu saamiseks on vaja kedagi, kes laenu annaks. Laenu võtja jaoks on tegu kohustusega ja andja jaoks varaga. Kui me vaatame võlakoormat globaalses perspektiivis (nagu McKinsey raporti puhul) siis tulebki arvestada, et kui maailmas tervikuna suurenes võlakohustuste maht $57 triljoni võrra, siis järelikult pidi keegi maailmas selle $57 triljonit ka pakkuma ehk maailm sai ka finantsvarade mõttes $57 triljoni võrra rikkamaks. See loogika põhineb eeldusel, et väljaspoolt planeeti Maa me laenata ei saa ehk planeedi tasemelt vaadates (globaalselt) on Maa võlgu iseendale (netolaenamine on võrdne nulliga).
Sellele on tähelepanu juhtinud ka professor Antonio Fatas, kes avaldas kriitikat ka juba eelmise McKinsey raporti puhul, et tähelepanu all on ainult võla passiva pool. Seega võib raportit lugedes tekkida mulje, et kõrge võlakoormusega riigid elavad üle oma võimete ja tegu on jätkusuutmatu olukorraga, kus kulutused ülevatavad sissetulekuid ning ilmtingimata on vaja kõrge võlakoormus allapoole tuua. Tema arvates võiks võla/SKP suhte tõusu parafraseerida ka varade/SKP suhte kasvuks, mis kõlaks ju palju meeldivamalt. See tähendab, et finantsvarade (või kohustuste) suhe SKPsse kasvab, mis pole sugugi negatiivne näitaja, vaid väidetavalt võib suurem finantsturgude osakaal tuua kaasa kiirema majanduskasvu.
Fatase sõnul on riikide puhul oluline nende netoväärtus suhtena teistesse riikidesse ehk välismaa varade ja välismaa kohustuste vahe. Tema lemmiknäide siinkohal on Jaapan, kes nagu märgitud on kõige suurema võlakoormaga riik suhtena SKPsse. Samas pole Fastase sõnul võlakoorma vähenemist vaja. Jaapan on pidevalt näidanud suuri jooksevkonto ülejääke ja seetõttu kuhjanud suurel hulgal välisvarasid. Jaapan on seega neto laenuandja ülejäänud maailmale. Mis toimub on see, et Jaapani valitsussektoril on suur võlg, kuid enamust sellest, ca 90% on jaapanlaste endi käes. See aga McKinsey raportis ei kajastu, vaid jääb mulje, et Jaapanil on väga palju finantskohustusi, kuid tegelikult ka väga palju finantsvarasid. Seega alati kui räägitakse riigi võlakoormusest ei tähenda see, et riik on võlgu teistele riikidele, vaid ta võib võlgu olla ka iseendale. Ühesõnaga osadele majandusagentidele Jaapanis on Jaapani võlg kohustus, teistele aga vara ehk riigi perspektiivist vaadatuna taandub see välja. Seega oleks õigem öelda, et mitte Jaapan ei pea võlga vähendama, vaid Jaapani valitsussektor peaks võlga vähendama.
McKinsey raportit saab täismahus lugeda siit.
Tweet
