Shutterstock
Pikaajaliselt peaksid valitsuse võlakirjadesse investeerijate tootlused olema madalamad kui aktsiainvestoritel ning täiendavat tootlust, mida aktsiainvestor ootab saada nimetatakse aktsiate riskipreemiaks. Nagu nimigi ütleb, peaks suurem tootlus tulenema suuremast riskist, sest kui võlakirjad pakuksid kõrgemat tootlust ning oleksid üheaegselt ka turvalisemad, siis puuduks investoril stiimul aktsiatesse investeerida. Ajalugu on näidanud, et enamjaolt on see seos ka paika pidanud. Nüüd kui intressid on jõudnud rekordmadalatele tasemetele tekib küsimus, kas investorid ülaltoodud seosest lähtuvalt ka oma ootusi aktsiate oodatava tootluse osas kärbivad?
Aktsiate riskipreemia täpsema põhjusena tuuakse välja nende madalamat positsiooni ettevõtte nõuete hierarhias, suuremat volatiilsust ning kindla põhiosa puudumist. Ilmselt on õige vastus segu eespool mainitud faktoritest, mistõttu aktsionärid nõuavad aktsiate hoidmise eest ka suuremat tulusust kui riskivaba võlakirja puhul.
Perioodil 1928-2014 on aktsiaturgude tootlus olnud aastas keskmiselt 9,6%, samas kui 10-aastase võlakiri on samal ajal näidanud 5%-list tootlust. Ehk aktsiainvestorid on saanud 4,6 protsendipunkti täiendavat tootlust võrreldes riskivaba investeeringuga. Tõsi, kui me jaotame antud perioodi väiksemateks tükkideks, siis viimased 30 aastat kestnud ralli võlakirjaturgudel, on selle seose proovile pannud. Allpool on toodud 10-aastased ja 30-aastased libisevad riskpreemiad ehk USA aktsiaturgude (CRSP Total Market Index) ja 20-aastase riigivõlakirjade tootluste vahed. Iga kord kui sinine joon on nulltasemest madalam tähendab, et võlakirjad on vastavalt 10 või 30 aasta jooksul olnud tootlikum instrument.
Allikas: Ben Carlson
Kuna võlakirjade tulusused terves maailmas on praegusel hetkel väga madalatel tasemetel (osadel juhtudel ka negatiivsed), siis on mitmed turuosalised jõudnud arvamusele, et küllap peavad ka aktsiate tulevased tootlused tulevikus madalad olema. Teoorias kõlab see loogiliselt, kuna praeguste madalate tulususte juures arvatakse, et tuleviku võlakirjade tootlus saab madal olema ning kui eeldada, et investorite nõutav tulunorm sõltub riskivabast intressimäärast, siis peaks ka aktsiainvestorid nõus olema madalama tootlusega.
Allolevas tabelis on toodud vasakpoolses tulbas rühmitatud 10-aastase võlakirja tulusused, mis on võetud iga aasta algusest alates 1928. aastast. Parempoolsetes tulpades on S&P 500 aktsiaindeksi järgneva 3, 5 ja 10 aasta keskmised tootlused. Arvutused on teinud Ben Carlson.
Allikas: Ben Carlson
Nagu tabelist näha, siis alustades ülevalt ja liikudes allapoole peab teooria justkui paika. Mida madalamad on 10-aastase võlakirja tulusused seda väiksemad on olnud tootlused ka aktsiaturgudel. Kuid jõudes viimasele reale, kus võlakirjade tulusused vajuvad alla 3%, on märgata, et aktsiaturgude tootlused teevad hüppe üles. Carlsoni arvates võib seletus peituda selles, et väga madalad intressimäärad esinevad majanduskriiside korral ning kõrged aktsiaturgude tootlused tulenevad sellest, et antud hetkedel on aktsiaturud tavaliselt ülemüüdud ning järgnevatel aastatel järgneb ralli, mis tootlused kõrgeks viib. Kuigi riskipreemia perspektiivist vaadatuna ei tundu niivõrd kõrge aktsiaturgude tootlus loogiline, siis madalate intressimäärade ajastuse vaatevinklist võib teatud seaduspärasuse leida.
10-aastase võlakirja tulusus alustas 2015. aastat 2,1% tasemelt. Kas see tähendab, et peaksime nüüd aktsiaturgudele tormama? Oleks see vaid nii lihtne. Varaklassidest keskmise tootluse arvutamine võib jätta eksliku mulje, et ajaloolised ja ka tulevased tootlused paiknevad tihedalt keskmise ümber. Nagu ülaltoodud joonistelt näha, võib tootluste vahe väga palju kõikuda ehk tulemuste vahemik, mis selle keskmiseni viis, võib olla väga lai. Allolevas tabelis on Carlson toonud esimese tabeli muudetud versiooni, kus keskmiste aktsiaturgude tootluste asemel on märgitud minimaalsed ja maksimaalsed tootlused.
Allikas: Ben Carlson
Kuigi madalas intressikeskkonnas on esinenud keskmisest suuremaid tootlusperioode, siis ajalooliste tootluste vahemik on üsna suur. Nagu ajalooliste andmetega ja laiade tootluste vahemikega ikka, saavad siingi endale argumente leida nii positiivse kui negatiivse väljavaatega turuosalised. Aktsiad on investoritele alates majanduskriisist pakkunud juba väga head tootlust, kuid ajaloolisi numbreid vaadates ei tähenda madalad intressimäärad veel seda, et edaspidi on aktsiaturgudel samuti kindlustatud madalad tootlused.
Antud analüüsi juures tuleb aga tähele panna, kuidas me riskipreemiat defineerime. Alguses mainisime, et riskipreemia on investorite pool nõutav tootlus üle riskivabade võlakirjade pakutava, mis justkui viitaks minimaalsele tootlusele tulevikus, mille korral investorid oleks nõus võlakirjadest raha paigutama aktsiatesse. Ajaloolistele andmetele tuginedes aga vaatasime, kui palju erines aktsiaturgude ja võlakirjade tootlus. Oletame, et 10-aastase perioodi jooksul pakkusid aktsiad 5 protsendipunkti kõrgemat tootlust kui võlakirjad – see ei tähenda, et investorid nõudsid 5 protsendipunkti kõrgemat tootlust. Nad võisid nõuda antud näitajast vähem või rohkem, kui see on see, mis nad said. Käesolev analüüs keskendubki sellele, mis tootlust investorid on saanud, mitte mida nad on nõudnud.
Seda, kui palju aktsiainvestorid täiendavat tootlust nõuavad on äärmiselt raske mõõta. Vastus sõltub sellest, kellelt seda küsida, kas investorid on üldse seda põhjalikult analüüsinud ning antud vastusel on ilmselt ka sisuliselt olematu mõju sellele, milliseks tootlused tegelikult kujunenud. Arvatavasti kujutab vastus endast pigem investorite arvamust sellest, mis tootlust nad arvavad saavat, mitte, mida nad nõuavad. Selles kontekstis tulebki arvestada, et lisaks nõutavale täiendavale tulunormile huvitab investoreid eelkõige see, milline on aktsiate tuleviku tootlus võrreldes võlakirjade tootlusega. Viimast saame aga vaadata ainult tagantjärgi.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
