Shutterstock
Majanduse struktuur on viimase saja aastaga äärmiselt palju muutunud. 1900. aastal polnud keegi sisuliselt sõitnud autoga, lennanud lennukiga, teinud telefonikõnet, kasutanud elektrivalgustust, kuulanud raadiot, vaadanud telekat, kasutanud arvutit. Ei eksisteerinud röntgenit, DNA teste, antibiootikume. Tööstusrevolutsioon, 19. sajandi lõpus loodud leiutised ning infoajastu areng on sillutanud tee täiesti uutele majandussektoritele. Samal ajal on hobusekaarikute, aurumasinate, küünalde ja tikkude sektorid teinud vähikäiku.
Selle võtab hästi kokku allolev joonis, kus on kujutatud USA ja UK börsiettevõtete kaalud majandussektori järgi. 1900. aastal domineerivad olnud raudtee-ettevõtted, moodustavad tänapäeval USAs 1% aktsiaturust ning peaaegu 0% UK aktsiabörsist. Lisaks raudteele on osatähtsust kaotanud tekstiili, raua, kivisöe ja terase ettevõtted. Maailmas on need sektorid endiselt olemas, kuid kolinud odavamatesse arenevatesse riikidesse. Samas leiab ka sarnasusi. Olulisel kohal ka tänapäeval on näiteks pangad, toiduainetööstus, tubakafirmad ning kommunaalettevõtted. Suurimad sektorid 2015. aastal on tehnoloogia, nafta ja gaas, pangandus, tervishoid, kindlustus, telekom ja jaemüük. Tasub märkida, et nafta ja gaas ning tervishoid olid 1900. aastal pea olematud. Telekomisektorist on sarnaseks jäänud vaid nimi, sest arvestades sisulisi erinevusi võib öelda, et tegemist on täiesti uue sektoriga. Tegelikult kehtib viimane tähelepanek ka paljude teiste sektorite kohta.
Allikas: Credit Suisse
Järgnevalt viskame sektoritele pilgu peale investori perspektiivist ehk uurime, millist tootlust on erinevad sektorid pakkunud. Nagu näha, siis turuindeksisse investeeritud $1 aastal 1900 on kasvanud $38 255 peale aastal 2015, mis teeb tootluseks 9,6% aastas. Samas on märgata, et sektorite tootlused erinevad sellest üsna palju. Näiteks laevaehitussektorisse investeeritud dollar oleks perioodi lõpuks väärt kõigest $1225 (tootlus 6,4% aastas), samas kui tubakatööstusesse investeerides oleks lõppväärtuseks olnud $6 280 237 (14,6% aastas). Kuna sektorite tootlus on üsna erinev, mängib investori tootluse juures olulist rolli, millise osakaaluga ja mis sektorid tema portfellis on.
Allikas: Credit Suisse
Olgu mainitud, et antud joonisel esineb niinimetatud ellujääjate efekt (survivorship bias) ehk valimis on sektorid, mis eksisteerisid 1900. aastal ning olid veel olemas 2015. aastal. Tagantjärele tarkusena teame nüüd, et mitmete ellujäänud sektorite osatähtsus kahanes märgatavalt, mõned sektorid kadusid, teised jälle tekkisid. Toodud 15 sektorist 10 jäid turu tootlusele alla. Kuna joonis jätab kõrvale pärast 1900. aastat tärganud sektorid, moonutab see ka üldpilti. Samas, kui joonise aluseks oleks olnud tänapäeva sektorid, oleks see kaasa toonud kallutatuse edukate sektorite poole (success bias) ehk lõppkokkuvõttes on sellises analüüsis raske kõrvale jätta tagantjärele tarkuse efekti (hindsight bias).
Tavaliselt on sektorite esilekerkimise või hääbumise taga tehnoloogilised uuendused. Näiteks 18. sajandi lõpus alanud tööstusrevolutsioon UK-s lõi suurema vajaduse kaupade transpordi järele. Lahenduseks olid kanalid. Tegu oli uue tehnoloogiaga, mis sõi välja hobutranspordi, kuna oli 60 korda efektiivsem. 18. sajandi lõpust kuni 1824. aastani emiteeriti Londoni börsil enam 60 kanalioperaatori ettevõtte aktsiad. Kuid 1825. aastal valmis raudtee, mis omakorda oli mitukümmend korda odavam transpordiviis, mõjudes paljudele kanalioperaatoritele hävitavalt.
Alasdair Nairn on analüüsinud uutesse tehnoloogiatesse investeerimist alates kanalitest ja raudteedest, jätkates telegraafiga, elektrivalgusega, naftaga, autodega, juhtmevabade tehnoloogiatega (raadio ja televiisor), arvutitega ning lõpetades internetiga. Oma tähelepanekutes toob ta välja, et uutesse tehnoloogiatesse suhtutakse alguses skeptiliselt ja isegi pilavalt. Pärast seda järgneb aga liigne entusiasm, mis tihtipeale viib aktsiaturgudel mullideni, kus investorid justkui hülgavad ratsionaalse ettevõtte väärtuse hindamise loogika.
Nairn leiab, et ettevõtted, kes uutest tehnoloogiatest enim kasu saavad kipuvad olema monopoolses seisundis, kõrgete sisenemisbarjääridega sektoris ning jätkusuutliku konkurentsieelisega. Tema sõnul pole börsiinvestorid sugugi suurimad tootluse saajad uutest tehnoloogiatest. Pigem saavad suuremat kasu insaiderid ehk leiutajad, ettevõtete asutajad ja algkapitali pakkujad ning lisaks ka tarbijad ja ühiskond tervikuna.
Siit jõuamegi vana investeerimistõeni, et kõige tähtsam pole mitte potentsiaalne kasv, vaid tulevase tootluse üheks oluliseks teguriks on, mis hinnaga seda pakutakse. Seetõttu võivadki mitmed uued sektorid ja tehnoloogiad pakkuda börsiinvestoritele pettumust valmistavat tootlust, kuna kasvuloost ollakse iga hinna eest nõus osa saama ning ilmselt usutakse, et suudetakse aru saada, milline ettevõte on järgmine Microsoft. Kuid ka hääbuvatesse sektoritesse investeerides võib lugu investorile kurvalt lõppeda, kui alahinnatakse sektori osakaalu languse kiirust ja ulatust.
Viimase aja kõige eredaim episood, kus tehnoloogia areng on tekitanud mulli aktsiaturul on loomulikult 2000-ndate alguse tehnoloogiamull. Kuigi investorite arusaam, et internet muudab maailma polnud sugugi vale, vaid läks isegi täpselt kümnesse, olid tehnoloogiaettevõtete aktsiad läinud liiga kaugele, millele järgnes kiire ja sügav langus. Kuigi mitmed tehnoloogiaindeksid hakkavad nüüd, 15 aastat hiljem samadele tasemetele jõudma, siis pikaajaliselt, 20 aastat sektorisse investeeritud olnud investor on saanud aastas keskmiselt tootlust 10,5% vs 9,9%, mida on pakkunud USA aktsiaturud. Tõsi, teekond selleni on kujutanud endast tõsiseid Ameerika mägesid ja nõudnud seetõttu ka tugevat seedimisvõimet.
Allikas: Credit Suisse
Kuid ka vanad ja kahanevad sektorid võivad turu tootlust ületada. Nagu varasemalt sai mainitud, siis raudteede osakaal aktsiaturgude sektorite lõikes on läbi teinud suurima languse (USAs 63% pealt 1% peale). Järgnev graafik näitab antud sektori tootlust võrreldes lennufirmadega, maanteetranspordi sektoriga ning üleüldise aktsiaturuga. Selgub, et raudtee-ettevõtted on pakkunud keskmisest paremat tootlust, kuid kuni 1970-ndateni jäid nad turule alla. Eriti katsumusterohked olid 50-ndad ja 60-ndad. Toona jõudis lõpule osariikidevahelise maanteesüsteemi ehitus, mis võttis raudteelt endale veomahtusid ning ameeriklased hakkasid ise liikuma rohkem autoga, vähendades väiksemate vahemaade raudteereisijate arvu. Samal ajal haarasid lennufirmad endale aga pea kõik pikamaa reisijad. Nendele arengutele järgnes sektoris pankrotilaine. Pärast seda aga pakkusid raudtee-ettevõtted antud sektoritest ja ka turust paremat tootlust. Tagantjärele tarkusena saab öelda, et (veel ellu jäänud) raudteefirmade aktsiad olid sellel hetkel väga alahinnatud. Uusim tehnoloogia, lennufirmad, pakkusid aga kõige kesisemat tootlust.
Allikas: Credit Suisse
Seega, investorid ei peaks hülgama ei uusi ega vanu sektoreid. Esineb aegu, kui aktsiahinnad uutes sektorites on liiga optimistlikud ja ka olukordi, kus investorid muutuvad liialt pessimistlikuks hääbuvate sektorite suhtes. Samas on vale ja isegi ohtlik eeldada, et investorid kordavad pidevalt neidsamu vigu. Sama hästi võivad investorid alahinnata uut tehnoloogiat ning ülehinnata vananeva tehnoloogia väljavaateid. Siinkohal täidabki oma rolli klassikaline investeeringute analüüs, mille eesmärgiks on otsida hea (odavama) väärtusega ettevõtteid ja vältida ülehinnatud ettevõtteid.
Tweet
