Miljardäride imelised edulood on küll erinevad, aga ühes siiski sarnased. Rikkaks, eriti aga ülirikkaks saab (ja jääb) vaid see, kes seda kõigest hingest ihaldab ning on selle nimel nõus kaua ja kõvasti tööd tegema.
Ja veel, äriidee peab põhinema sellise toote müügil, mida kõik ostavad – mida sagedamini, seda parem –, ilma milleta nagu ei saagi olla ja mis ei püsi kaua värskena. Sel juhul on tegu eriti soodsa tegevusalaga (nagu leivatootminegi).
Kui maailma rikkaim inimene on meile kõigile tuntud, igapäevast arvutikeskkonda müüv põhjaameeriklane Bill Gates, siis Euroopa rikkaim on juba aastaid igapäevasest leivastki tihti olulisemaks peetava igapäevase moeriietuse tootja ja müüja, hispaanlane Amancio Ortega Gaona. Üleilmse igapäevase „moeleiva” küpsetaja maine vara kasvab üha, igasugustest masudest hoolimata. Praegu on tal varasid kokku umbkaudu 66 miljardi dollari väärtuses.
Algus oli aeglane
Raudteelase poeg, pere neljas laps Amancio sündis Loode-Hispaanias. Kui Amancio oli 14-aastane, kolis pere Galicia regioonis asuvasse A Coruña linna, kus meie loo peategelane sai juba noorukina abilise koha kohaliku päevasärgivalmistaja töökojas. See Gala nime kandev pood on sealsamas A Coruña kesklinna tänavanurgal siiani tegev ning traditsioonid on tolles maanurgas tõesti au sees. Ega Amancio edulugugi alanud poisikesepõlves, vaid ikka soliidses täismeheeas – nagu väärika tekstiilitootmisajalooga kandile kohane.
Hiljem ka riidekaupmeeste ja rätsepate juures töötanud Ortega elu edenes rahulikus tempos. Erilisest kooliharidusest ei osanud vaestest oludest noormees unistadagi. Kolmekümneselt võttis ta naise, kuus aastat hiljem aga asutas oma äri – Confecciones Goa ehk vabas tõlkes Goa Iluesemed. Goa on tuletatud tema nime ümberpööratud initsiaalidest (Gaona Ortega Amancio). Firma turustas tepitud hommikumantleid, mida tootsid tuhanded õmbluskooperatiividesse koondunud A Coruña naised.
1975. aastaks, mil 39-aastane Amancio oli ajanud oma hommikumantliäri juba kolm aastat, otsustas ta koos oma naise Rosalíaga avada kodulinnas rõivapoe. Nimi Zorbas valiti välja Amancio lemmikfilmi „Kreeklane Zorbas” järgi, kuid sama nime oli kasutusele võtnud – nüüd juba võib julgelt öelda, et õnneks – Amancio äriga samal tänaval tegutsenud baar. Legend räägib, et praktilised noored otsustasid Zara kasuks, kuna poesildi tähed olid juba tellitud ning nad ei soovinud reklaamile rohkem raha kulutada.
Aga koht oli ülihea – linna kõige uhkemast kaubamajast otse üle tänava. Kohavalik on Zara tugevus ka praegu, 6000 kauplust hiljem.
Idee on see, mis loeb
Ega keegi peale sugulaste ja naabrite sellest poest ja ärist midagi teakski (rõivaalal tegutsejaid on ju miljoneid), kui poleks olnud revolutsioonilist äriplaani – kiire mood ja odavad hinnad.
Juba 1960. aastate alguses, kui Ortega asus ärijuhi kohale kohalikus rõivapoes, pani ta kõrva taha, et vaid mõned rikkamad ümbruskonna asukad said endale lubada kallihinnaliste rõivaste ostmist. Nii asuski ta tootma rõivaid odavatest kangastest, mis olid soetatud teisest riiginurgast, Barcelonast. Juurdelõikamine käis käsitsi ja lihtsate lõikelehtede järgi, sest nii oli odavam. Valmisrõivaid müüdi kohalikes poodides ning esimene kasum tuli 1963. aastal, kui Ortega oli 27-aastane. Nüüd võib takkajärele tarkusena öelda, et Ortega suund oli rõivakaubanduse ja moetööstuse demokratiseerimine.
Äri edenemine läks tõusvas joones ja üha kiirenevas tempos: esimese kümnendiga lisandus kümneid poode, algul Galicias, siis ka mujal Hispaanias. Praeguseks on 1985. aastal loodud holding-firmal, Inditexi korporatsioonil, kuhu kuulub ka Zara, üle 6000 poe üle ilma. Maailma suurim rõivaste jaemüügi firma turustab lisaks Zarale ka tooteid kaubamärkide Bershka, Massimo Dutti, Oysho, Pull & Bear, Stradivarius ja Uterque all. Enam kui 120 000 töötajaga hiigelettevõttes toodetakse lisaks meeste-, naiste- ja lasterõivaile ka jalatseid ning kõikvõimalikke pudukaupu ja aksessuaare.
Eestis on praegu kaks Zara kauplust, lisaks ka kaubamärke Bershka, Armani, Stradivarius, Pull & Bear ja Mango esindavad kauplused.
Ära maksa teistele
Ühest nurgapoest alguse saanud tööstusimpeeriumi alusidee on lihtne – tee kõike ise ja tee odavalt. Paku seda, mida kõik tahavad, aga kiiremini ja odavamalt. Traditsiooniderohke Hispaania oludes üllatuslikuna näivad uuendused põhinevad ilmselgelt Amancio ja Rosalía heal turuolude ja tarbijakäitumise tundmisel ning muidugi ka praktilisel meelel.
Ehkki kiiresti muutuvate asjade kohta öeldakse tihtilugu, et muutub nagu Pariisi mood, on rõivatööstuse traditsiooniline tava esitleda vaid neli hooajalist moodi aastas. Uute moetrendide ettevalmistamise aeg on aga vähemalt pool aastat – ja seda juba moetööstuse algusajast saadik enam kui sajand tagasi.
Välkmoe leiutanud Zara aga kinnitab, et moejoonisest kuni toote müügilejõudmiseni kulub neil keskmiselt 4–5 nädalat. Uusi rõivamudeleid on korporatsioonil kuni 12 000 aastas ehk keskmiselt 33 iga päev, jõululaupäev ja muud pühad sisse arvatud, samal ajal kui ülejäänud püüavad oma iga-aastast sinilindu 2000–4000 uue rõivamudeliga. Uute mudelite arvule lisandub paindlikkus müümisel: kui toode „ei lähe”, kõrvaldatakse see juba nädala pärast müügilt, et vabastada koht järgmistele. Sellist kiirmüügistrateegiat toetab ka keerukas logistiline korraldustöö, kus rõivamudelite müügiedu üle peetakse täpset arvet tarne igas ahelalülis – igas poes üle ilma – ning kundede tujukat ostukäitumist jälgitakse detailselt.
Välkmood on geniaalne leiutis
Viimase moekarje alles väljakujunevat joont osavalt kopeeriv, suisa õhust haarav Zara on tekitanud omalaadse kiirushüpnoosi, erilise tarbimissõltuvuse. Kui moefirmad peavad üldjuhul rahuldavaks olukorda, kus nende moetänaval paiknevat esinduskauplust külastab trenditeadlik ja ostujõuline kunde kolm korda aastas, siis Zara on selle näitaja viinud uskumatu 17 korrani, sest ühtki rõivamudelit, olgu see kuitahes edukas, ei hoita müügis rohkem kui neli nädalat.
Lisaks toodab Zara – erinevalt enamikust rõivafirmadest, kes on tootmise viinud kaugel asuvatesse odavatesse riikidesse – suurema osa oma kaubast (vähemalt 50%) kodumaal ja veerandi mujal Euroopas. Vaid esemed, mille mood kiiresti ei muutu (näiteks T-särgid), toodetakse Türgis ja ka arengumaades Aasias. Niisiis, kõige moekamad esemed valmivad sealsamas Amancio ja Rosalía sünnipaigas Galicias, osa tehaseid on naabruses Põhja-Portugalis. Vertikaalne integratsioon põhimõttel „tee kõik ise” tähendab, et kogu tootmine – alates disainist, materjalide tootmisest ja toodete valmistamisest kuni müügini – on Zara enda oma.
Ja veel – nii nagu Amancio ja Rosalía hoidsid ettevõtte algusajal kokku kaupluse reklaamsildi pealt, pole Zara oma tegevuse algusest saadik kulutanud reklaami peale peseetatki, eurodest rääkimata. See on täiesti vastupidine lähenemine ülejäänud rõivafirmade pillava ja rikkaliku reklaamistrateegiaga võrreldes.
Parem ava veel üks pood
Amancio on öelnud, et kaup müüb end ise, raha seevastu on mõistlik kulutada uute poodide avamisele. Muide, alles viis aastat tagasi online-kaubandusse sisenenud Zara pakub internetis müüa kõike, mida poeriiulitelgi, ja sama hinnaga. Internetikaubandusega oodati nii kaua vaid seetõttu, et tekiks piisav nõudlus, nagu ärijuht Pablo Isla on öelnud. Tark ei torma. Praeguseks on Zaral otse loomulikult olemas ka nutirakendused.
Moefirma Louis Vuitton moedirektor Daniel Piette on Zara kohta öelnud sõnad „võimalik, et kõige uuenduslikum ja hävitavalt silmipimestavam jaemüüja kogu maailmas”. Uudistevõrk CNN on ettevõtet nimetanud Hispaania edulooks. Ilmselt nad ei liialda.
Üks müügiargument on viimase hetke moejoont järgival ja seda „imiteerival” kaubamärgil veel – madal hind. Kuidas see on saavutatud, on iselugu. Eelkõige muidugi ülinobeda käibekiiruse ja ülisuurte müügimahtude pealt.
Aga ilmselt mitte ilmaasjata pole viimastel aastatel kerkinud üles probleemid toksiliste materjalide kasutamise ning ülikehvade (et mitte öelda orjastavate) töötingimuste osas. Firma hoolib oma mainest ja kuvandist väga ning ülikärmeid ja suuri muutusi lubanud Zara on neid ka teinud – nüüdseks peaks kõik rõivad olema toksiinivabad ja ka töötingimused kolmandates maades asuvates tehastes inimväärsed. Samuti on Zara liitunud karusnahavabade rõivaste tootjate ringiga.
Ja Zara tooteid ostavad kõik, ka kuulsused – uue aja pressi jumalanna, hertsoginna Kate on teatanud, et Zara on tema lemmik.
Väga privaatne mees
Ortega on oma elu jooksul hoidnud väga madalat profiili. 1999. aastani polnud ükski meediaväljaanne temast avaldanud ühtki fotot, ehkki juba tol ajal oli ta Hispaania kõige rikkam mees. 2000. aastal, kui Zara oli börsile minemas, ei õnnestunud Ortegal tagasihoidlikku joont enam hoida ning mehe varjust väljatulek põhjustas Hispaania pressis paraja palavikuhoo. Sellegipoolest on ta andnud intervjuusid kokku vaid kolmele lehele. Selline infonappus on muidugi tekitanud vaakumi, mida täidab hulk tühja juttu. 2001. aastal, kui firma läks börsile, abiellus Ortega uuesti – abikaasa Flora Pérez Marcote on Inditexi juhatuses ametis nõuandva direktorina.
Siiski on teada, et oma harjumustest kinni pidav Ortega käib igal hommikul ühes ja samas kohvikus ning lõunatab koos oma kaastöötajatega ettevõtte selvesööklas. Ortega keeldub kategooriliselt lipsukandmisest ning eelistab enamasti lihtsat „mundrit” – sinist kuube, valget särki ja halle pükse. Muide, ükski noist pole Zara toodang. Ja kõik need pikad aastad on Ortega kaasa löönud oma firma kujundus- ja tootmisprotsessides. Siiski, neli aastat tagasi teatas toona 75-aastaseks saanud rõivakuningas, et läheb erru, ja palus tegevjuhil Pablo Islal impeeriumi juhtimine üle võtta. Töötegemisest ta aga ei taandunud. Ja kedagi pole teda ka keelamas – talle kuulub 59% maailma suurimast rõivaimpeeriumist.
Lihtsast elust lugu pidav Ortega elab koos oma abikaasaga tagasihoidlikus elamus Atlandi ookeani äärses sadamalinnas A Coruñas, sealsamas, kus ta 60 aastat tagasi oma töömeheteed alustas. Vabal ajal armastab ta ratsutada ja talle kuulub ka Finisterre ratsutamiskeskus Galicias. Samas ütleb mees, et tal pole puhkamiseks aega, sest ta armastab pigem tööd teha. Ning aktsiad jätkavad tõusmist.
Hispaania vähejõukama rahva rõivastajana alustanud härra Zara idee – mood kõigile, kähku ja odavalt – pole oma tootlikkust kaotanud. Keegi pole ka Zara igapäevast, aastakümneid jätkunud loomingulist-logistilist imetrikki – Pariisi catwalk’ilt kahe nädalaga Adelaide’i kaupluse kleidistangeni – suutnud siiani korrata.
Lugu ilmus LHV ajakirjas Investeeri nr1/2015
Tweet
