Majanduslik areng ei sõltu mitte üksnes tootmises kasutatavatest tehnoloogiatest ja nende arenemise kiirusest, vaid ka sellest, millist sünergiat elu- ja majandusvaldkondade koos arengust on võimalik ammutada.
Üks selline kriitiline edutegur mis tahes maal on tehnilise infrastruktuuri seisund. Tööstusrevolutsioonieelse ajastu tehnilise infrastruktuuri seisund ei olnud kaugeltki see, mida kiirelt arenev tööstuslik tootmine oma arenguks vajas.
Paraku on üleriigilise, seda enam riikidevahelise tehnilise infrastruktuuri rajamine kulukas ja pikaajaline ning seni kasutusel olnutest hoopis teistsuguseid rahastamisskeeme ning põhimõtteid vajav ettevõtmine. Selliste projektide elluviimiseks oli vaja tunduvalt rohkem raha, kui riikidel või ettevõtjatel tagataskust võtta või senistel põhimõtetel oli võimalik laenata.
Vaja kindlat veendumust
Kuid selleks, et leida uuele ajastule vajaliku infrastruktuuri finantseerimiseks raha, oli rohkem kui raha ennast vaja paljude veendumust, et tehakse õiget ja vajalikku, üldist arengut toetavat asja. Teiseks oli vaja, et selliseks ettevõtmiseks kindlustaks laenajale mõistliku suurusega intressi, ning veendumust, et antud lubadused ja sõlmitud lepingud kehtivad aastakümneid.
Oli vaja usku, et riigi pikaajalised võlakirjad on kindel, tulu toov vara, kuivõrd selle võla abil tehtud investeeringud toetavad selle maa majanduslikku arengut ja seeläbi kindlustavad ka intresside laekumise; et riigile laenatakse kümneks või kolmekümneks aastaks just enda ja oma laste tuleviku kindlustamiseks, mitte aga selleks, et elada laste arvel.
Võlg ja moraal
Võlga kasutatakse nüüd üha enam muudel eesmärkidel kui pikaajaliste programmide realiseerimiseks, kuid see ei muuda tähtsusetuks võla osa poliitilise kultuuri, ärimoraali ja ka demokraatia arengus kahel viimasel sajandil. Kuid vastutustundetut laenamist on tulnud ette ka varem ja eriti just seal, kus demokraatia, poliitilise kultuuri ja ärimoraaliga lood kehvad.
Me ei taha võlast rääkida, sest tajume, et vastutustundliku laenamise kontrollimehhanismidega pole lood just kõige paremad. Poliitilise ja ärimoraali probleemi tahud ongi need asjad, millele me riigi võla üle arutledes kõige rohkem peaksime tähelepanu pöörama. Äri- ja poliitiliste suhete valdkonnas jääb paljugi vajaka. Ja seetõttu jääb meil paljugi vajalikku ja soodsamas keskkonnas võimalikku saavutamata.
Keegi investeerimisplaane ei kontrolli
Kui nüüd tulla Eesti võlakirjade otstarbekuse või ebasoovitavuse, isegi ohtlikkuse küsimuse juurde, peaksime kõigepealt mõtlema sellele, kuhu ja kuidas Eesti seni on avalikku raha investeerinud. Kui hästi meie senised investeerimisprojektid põhjendatud on ja mida nad on meile andnud. Seda nii majandusliku tasuvuse kui ka kaudse mõju poolest. Mõtlema peaksime ka sellele, kui avameelselt me sellistel teemadel üldse rääkinud oleme või kui vajalikuks me oma kavade selgitamist üldse oleme pidanud.
Nii mitmedki senised investeeringud oleks teistsuguse korra ja tingimuste juures tegemata jäänud, sest oma raha poleks inimesed selleks kulutada lubanud. Paraku tehakse Eestis praegu avalikke investeeringuid nii, et raha kulutamiseks luba pole vajagi küsida. Ei ole tunda ühtegi toimivat kontrollimehhanismi, mis lubaks avalikkusel ühe või teise projekti realiseerimist mõjutada. Veel enam: avalikkuse huvi neutraliseerimiseks võetakse kasutusele formuleering - ehitatakse Euroopa Liidu raha eest.
Näpp mulda
Olukord muutuks kardinaalselt, kui valitsusel tuleks raha suuremateks investeeringuteks võlakirjaturult hankima hakata. Siis läheks kontroll avalike investeeringute üle turule ja koos sellega tekiks tõhusaks juhtimiseks hädavajalik tagasiside ahel: võla ostmine ja müük turul ning intressid hakkaksid rääkima palju selgemat keelt.
Riigi võlakirjade otstarbekusest pole meil vaja rääkida üldsegi mitte niivõrd sellepärast, et meil võib vajalikuks osutuda ühel päeval raha laenata, vaid esiteks seepärast, et me ei oska tulevikku ette näha. Ei saa välistada olukorda, kus laenamise asemel oleks meil vaja kiiresti võlakirju emiteerida. Nii laenud kui ka võlakirjad võimalduvad meil paremini sobituda muutuva majanduskeskkonnaga. Samas nõuavad need eri kompetentsi ja kultuurilist tausta, mida pole üleöö võimalik omandada. Turumajandus on samasugune tervik kui näiteks põllumajandus, kus näppu mullaseks tegemata kõiki selgeks ei saa, rääkimata korraliku saagi saamisest.
Heido Vitsur,
LHV majandusekspert
Arvamuslugu ilmus 18. märtsi Äripäevas (www.aripaev.ee)
Tweet
