Ajalugu: Euroopa Keskpank

See on vaid üks vaade sellele, miks tekkis Euroopa majandusühendus ja hiljem Euroopa ühisraha. Tegelikult oli Bretton Woodsi lepe, mis hõlmas 44 riigi rahandust, löögi all olnud juba sellest saadik, kui sõjast kurnatud maailm hakkas sõjast nuumatud USA majandu­sele taas tõsisemat konkurentsi pakkuma. Süsteemi nurgakivi oli kullaga tagatud dollar, igaüks neist. USA-le kuulus toona pool maailma kullast ja süsteem tundus kaljukindel. Kui aga Saksamaa ja Jaapan asusid tõusuteele ning Vietnami sõjakulud hakkasid USA-d kurnama, langes USA roll maailmamajanduses tuntavalt. Dollar oli tugevalt üle hinnatud ja USA hoogustuva rahatrüki tõttu osaliselt ka tegeliku kullakatteta. 1971. aastal, kui dollaritrük­kimine oli kasvanud veel 10 protsenti, teatas suureks majanduseks tõusnud Lääne-Saksamaa oma lahkumisest valuutasüsteemist, et mitte olla sunnitud marka revalveerima. Dollar kukkus, riigid hakkasid USA käest nõudma dollarite väljaostmist kulla vastu. Samal ajal kasvas USA-s tööpuudus ja inflat­sioon, mõlemad olid 6 protsendi piiri­mail. Seega oli augusti alguseks kujune­nud olukord, kus vanal moel enam edasi minna ei saanud keegi – ei enamik valuutasüsteemi riike ega ka USA.

Nixoni šokiks nimetatud, äärmiselt sa­laja ette valmistatud otsusel 11615 – loobu­da dollari sidumisest kullaga – oli plahva­tuslik ja kauaaegne efekt. Sisemaiselt tõusis Nixoni toetus järsult ning Dow tõusis ajaloolised 33 punkti, välismajan­duslikult kallinesid suuremad valuutad ning kahanes eksport, eriti USA-sse. Paari aastaga loobuti püüdlustest hoida fikseeritud kurssidega rahasüsteemi elus. Kaugemas plaanis viis aga senise raha­süsteemi hukkamine raha kallinemiseni ning paljudes riikides ka valuutakriiside­ni, mis läksid nende riikide keskpanka­dele maksma miljardeid dollareid.

Oma kuldranna otsinguil

Soovimatusest sellist rahanduslikku ebakindlust taluda jõudsid Euroopa jõukamad riigid selgusele, et vastukaa­luks dollari laostavale mõjule ujukursside tingimustes oli tekkinud äärmine vajadus oma rahasüsteemi järele. Nii jõuti muu hulgas ka selleni, et sündmuste ahel, mis algas Bretton Woodsi hülgami­sega, viis nüüd, nelikümmend aastat hiljem, Euroopa tõsistesse raskustesse. Presidentide Jimmy Carteri ja Ronald Reagani aegne USA keskpanga juht ning president Barack Obama kriisinõustaja Paul Volcker võttis Euroopa hädade põhjused paar aastat tagasi kokku sõnadega: „Keegi pole süüdi. Euroopa ei talunud ebakindlust ja tegi oma valuuta. Nüüd on see omadega plindris.”

On muidugi selge, et kõiki maailma ja eurotsooni hädasid ei saa taandada vaid ühele ammusele sündmusele – hiljem pealtkuulamisskandaali tõttu ametist lah­kuma sunnitud presidendi otsusele. Krii­tikud on öelnud, et eurooplased on ise süü­di selles, et ehitasid rahasüsteemi, milles on küll üks valuuta, aga hulk erinevaid ra­handuspoliitikaid (praeguseks juba 19). Igal juhul on Euroopa Keskpank praegu­se, ikka veel mitte lõppeda tahtva Euroopa võlakriisi käigus astunud sel kevadtalvel esimese tõelise, Euroopat ühtsele rahapo­liitikale suunava sammu – hiiglasliku, enam kui triljoni euro suuruse ühtset eu­roraha ehk eurot toetava võlakirjadeostu ettekirjutamise näol. Seda on nimetatud EKP ajaloo tähtsaimaiks otsuseks. Ana­lüütikud avaldavad lootust, et see nii ka jääb ning kriisi reguleerimiseks pole vaja veelgi ajaloolisemaid otsuseid.

Niisiis, kui dollar oli end vabastanud, kasutasid Euroopa riigid mõnda aega kooskõlastatud sekkumisi valuutaturgu­del, et vältida üle 2,25 protsendi ulatuvaid kursikõikumisi ehk nn valuutamadu.

Madu asendati korviga

1979. aasta märtsis asendati senine, suuri kursikõikumisi vältima suunatud süsteem uuega. Selleks sai Euroopa majandusühenduse rahasüsteem EMS (eesti keeles ERS). Uue süsteemi aluseks oli ühtne arveldusraha ECU ehk eküü ehk kõikide riikide valuutadest moodus­tatud „valuutakorv”: vääringute kõikumi­ne ei tohtinud ületada 2,25 protsenti, maksimumis kuni 6 protsenti, süsteemi tagamiseks deponeeris iga liikmesriik viiendiku oma vääringutest ja kullast ühtsesse fondi. Süsteem toimis, selle mitteametlikuks ankruks kujunes üsna kiiresti Saksa mark ja Bundesbank hakkas omandama EMS-i haldava keskpanga funktsioone. Selline majan­duslik (või vähemalt panganduslik) ekspansioon ülejäänud eurooplastele ei meeldinud, seega võeti suund luua Euroopas tegelik rahaliit, mida me nüüd tunneme eurotsoonina.

Tihedad kursikorrigeerimised viisid tugevate valuutade edasisele tugevnemi­sele ja nõrgemate kursilangusele. Olu­kord stabiliseerus pärast 1986. aastat, kui riigid hakkasid intressimäärade muutmi­se abil hoidma valuutakursse kitsas kori­doris. Neil aastail, täpsemalt Madriidis aastal 1989, võeti avalik kurss majandus-ja rahaliidu loomisele. See Madriidis sõl­mitud kolmeosaline kava sai üheks osaks 1991. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vas­tu võetud Maastrichti lepingust ehk Eu­roopa Liidu loomise lepingust.

Euroopa ühendriikide poole

Nii või teisiti, 1990. aastate alguseks oli Euroopa rahasüsteem üsna harali kistud, sest liikmesriikidel olid erinevad tingi­mused ja erinev majanduspoliitika.

Häiritust tekitas Saksamaa taasühinemi­sel moodustunud suurmajanduse üha kiirenev areng. 1992. aastal puhkes suurem kriis. Must kolmapäev ehk Suurbritannia otsus lahkuda rahaliidust, kuna naela kurssi ei suudetud enam tagada, ning päev hiljem järgnenud Itaalia samasugune otsus kuulutasid Euroopa rahasüsteemile raskete aegade saabumist. Kuna kõikumised olid väga kallid (Suurbritanniale maksis too must kolmapäev ligi 4 miljardit naela, millest 1 miljard läks naela kukutajale George Sorosele), otsustas Euroopa tõsta järgmi­sel aastal kõikumise lae 15 protsendini.

Euroopa majandus- ja rahaliidu EMU eesmärk oli kapitali vaba liikumine ja va­luutade kaotamine, riikide arengutaseme ja majanduspoliitika ühtlustamine ning tõhusam järelevalve ühtse majandustsoo­ni riikide majanduspoliitika üle. Seejärel asutati Euroopa rahainstituut EMI, mille koosseisu kuulusid nüüdseks juba Euroo­pa Liidu moodustanud liikmesriikide keskpankade juhid. Eelseisvad ülesanded olid veidi vastuolulised: ühest küljest keskpankade sõltumatus, teisest küljest aga riikide eelarvepuudujääkide kahanda­misele suunatud eeskirjade kehtestamine.

Kui eküüst sai euro

Euroopat pikalt vaevanud kursikõiku­miste kaotamiseks ja ebaühtlase majan­dusarengu tasandamiseks ette võetud meetmed tipnesid 1999. aasta 1. jaanuaril ühtse sularaha – euro – kasutuselevõtmi­sega toona 11 riigis. Sellest hetkest võttis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis asunud EMI funktsioonid üle sealsamas loodud Euroopa Keskpank (EKP), hakates vastutama ühtse rahasüsteemi toimimise eest. Nüüdseks ühendab eurotsoon enam kui kaht kolmandikku Euroopa Liidu poolemiljardilisest Liidu seitsmest põhiinstitutsioonist, on maailma üks tähtsamaid keskpanku.

Nagu Euroopas ikka, ei möödunud ka EKP käivita­mine ilma vastuoludeta. Ajalooline „Prantsuse-Sak­sa asi”, mille pärast asutati omal ajal Söe ja Terase Liit, lõi jälle välja: vastutasuks EKP paigutamisele Saksa­maale nõudis Pariis endale presidendikohta. Pärast pi­kemat jagamist sõlmiti n-ö džentelmenide lepe: poole ametiaja pealt asus presi­dendi ametisse Prantsuse keskpanga juht Jean-Claude Trichet.

Mõni aasta varem oli toonane EMI pre­sident Willem F. Duisenberg, kellest sai ka esimene Euroopa Keskpanga juht, val­gustanud uue rahasüsteemi helget tule­vikku sõnadega: „Me loome Euroopa uut rahasüsteemi ajal, mil rahapoliitika rolli osas on suur üksmeel nii keskpankurite kui ka enamiku poliitikute ja akadeemi­kute seas.” Tähtsaima plussina tõi ta esile hindade stabiilsuse suurenemise. Sellest, muide, ongi kirjade järgi saanud EKP kõige olulisem funktsioon. Lisaks ühtsele rahanduspoliitikale, muidugi.

Nüüd nendib EKP asepresident Vítor Constâncio, et viimased seitse kriisiaastat on sundinud rahapoliitika põhimõtteid üle vaatama. Kui majanduskriisi esimeses faasis, aastail 2008–2013, oli peamiseks tööriistaks finantspiirangute nõrgendami­ne, siis sealt edasi on EKP asunud aktiiv­semalt tegutsema. Kuna inflatsioon lan­ges tugevalt alla kahe protsendi, on võetud suund toetusostudele, pankade toetamise­le eravõlgnevuste leevendamiseks ning üha enam ka riiklike võlakirjade ostmise­le. Ta rõhutas: „Ilma maksupoliitika otsus­tava rakendamiseta aastail 2008 ja 2009, millega stimuleeriti euroliidu riikide ma­jandusi ja toetati pangandussektorit, po­leks finantssüsteemi kokkuvarisemist kuidagi suudetud ära hoida.” EKP ongi pärast seda, kui Euroopa majanduskriis kasvas üle riikide võlakriisiks, asunud te­gutsema eriti energiliselt.

Euroopa Keskpank on kriisi reguleerimiseks palju tei­nud, luues (ka Eestis) mit­meid vaidlusi põhjustanud stabiliseerimismehhanismi ESM, mis koos rahvusva­helise valuutafondi IMF-iga on toetanud hätta sattunud riike. 500 miljardi euro suu­ruse fondiga loodeti luua püsiv tagatis eurotsooni stabiilsusele. Mullu asutati ka järelevalvemehhanism SSM (Single Supervisory Mechanism), mille kaudu EKP jälgib eurotsooni ja ka teiste Euroopa Liidu riikide pankade finantsstabiilsust, et ennetada nende sattu­mist finantsraskustesse. Aga kõigest sellest pole ühtse raha ja mitteühtse rahapoliitikaga ühenduse stabiliseerimiseks piisanud. Lisaks on EKP langetanud ka intresse ja andnud ma­dalaprotsendilisi laene enam kui triljoni euro ulatu­ses.

Eurooplaste seisukohalt on EKP kõige tähtsam funktsioon ehk hinnastabiilsuse tagamine ka kõige olulisem: nimelt on siht, et tarbijahinnaindeksi kasv jääks aasta-aastalt alla kahe protsendi ehk alla inflatsiooni. Põhiülesanded on muidugi ka ühtse rahapoliitika teostamine, välis­valuutareservide loomine ja ühtsete maksesüsteemide juurutamine. Lisaks ka varem vaid suveräänide, hiljem vaid riikide eesõiguseks peetud rahaemis­sioon. EKP aktsiakapital on 5 miljardit eurot, mis jaguneb eurotsooni riikide keskpankade vahel.

See pole veel kõik

Vaatamata EKP ajaloolistele otsustele podiseb probleemide katel euroalas edasi. 2001. aastal eurotsooni sisenenud ja 2009. aastal seal tõsise kriisi vallandanud Kreeka on pärast viimaseid parlamendi­valimisi põhjustamas suure mastaabiga probleeme. Uus populistlik vasakvalitsus on nimelt teatanud, et riik on pankrotis ega kavatse endale seniste finantsabiplaa­nidega võetud kasinuskohustusi täita ja kriisiaegseid võlgu tagasi maksta. EKP teate peale, et Kreeka võlakirju enam pangalaenude tagatisena ei aktsepteerita, teatas vastne rahandusminister, et Ateena ei kavatse lasta end šantažeerida. EKP otsustas kehtestada piirangud, sest leidis, et Kreeka 240 miljardi euro suuruse võlakoorma küsimuses ei ole edu loota.

USA föderaalreservi endine esimees Alan Greenspan ütles paar päeva pärast EKP teadet Kreeka võlakirjade kohta, et tõenäoliselt lahkub Kreeka varsti eu­rotsoonist, sest vaevalt leidub kedagi, kes tahaks Kreeka majanduse turgutamiseks uuesti laenu anda. On kõneldud ka äär­musvasakule, isegi väidetavalt Moskva mõju alla kaldunud Kreeka võimalikust väljumisest Euroopa Liidust. Konflikti arenemise korral sellisele tasemele pole rahandusorganeil, sealhulgas EKP-l, enam piisavalt võimu kriisi reguleerimi­seks, nendivad analüütikud.

Teisisõnu, kriisi tulemusena on jõutud EKP-s kindlale äratundmisele, et eu­rotsoon vajab senisest veelgi karmimaid reegleid rahandus- ja majanduspoliitika ühtlustamiseks olukorras, kus Euroopa riikide vastastikune sõltuvus üha suure­neb. See tähendab, et EKP ja ka euro roll tulevikus üha suureneb. Ikka selleks, et Euroopa Liit õitseks ja selle elanike elu paraneks. Aga tegelikult ka seepärast, et ainus vastus dollari jätkuvale üleilmsele valitsemisele on Euroopa ühtne rahaturg, ning edaspidi ka ühtne, keskselt juhitav rahanduspoliitika. Ja seda juhib Euroopa Keskpank.

* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2015

Tweet